Pärast klubi ei minda aftekale pohmakat hankima, vaid hoopis kuhugi ilusasse, puhtasse kohta.
★★★★☆
Muusikat võib võtta mitmeti. Lineaarne riba, ühest kõrvast sisse, teisest välja. Või siis teeskleme, et algust ja otsa pole, on seisund, pinnas, millel viibid. Kiht. Kiht on ikkagi õhuke, 2D.
Sellega, kuidas panna muusikasse ruum, tunnetus, atmosfäär, olev ja olematu, on kunstipärase elektroonika loojad tegelenud juba iidsetest minimalistidest moodsate maksimalistideni. Viimaste all pean siis silmas mürarohke post-club’i autoreid.
HOSTILE’i (Eva Ševtšenko) kahe aasta tagune ava-EP „RED—LiNE” tekitas mus nii ja naa tundeid. „15k” koos JohnnyDebiiliga on mega lugu. Üldiselt aga olin dekonstruktsioonist tüdinud. Algul tundus põnev nagu ikka uued asjad, siis sain aru, et pole minu küprok. Linnakodus niigi masinad lõhuvad iga päev akna taga asfalti, tahan muusikast elektroonilist linnulaulu ja kosmost, mitte argipurustusi.
Ja siis HOSTILE’i debüütalbum „9X9”. Lõhkumine on ära lõhutud. Stiilipiirid hägustatud. On elektroonilist linnulaulu and kosmost. Leidub isegi nostalgiat („Shift”, „Subsonic”). „Dyspneas” arvuti ikkagi väriseb. „Hubrises” on mõjuvam melanhoolne taust, mitte bassine pulss.
Nostalgia. Nostalgia tuleb ehk sellest, et Kauplus Aasia lõhuti maha, ja lammutamisele peab vastama iluga: lõpulugu „Fold”. Selle lõpus peomöla, keegi ütleb: „Nii lahe…” Kohe FOMO.
Uus post-club vist ongi ambientsem, avaram. Vaba üksteise otsa hakitud katkestustest. Suundi, mida võtta pärast klubi, on ju lõputult. Sa ei saa minna albumil korraga igale poole, aga HOSTILE on mitmed võimalused ära kasutanud.
