Avalikustame Müürilehes täismahus eestikeelse ideevõistluse „Linnahalli võimalikud tulevikud” ülesande. Ootame osalema nii õppivaid kui praktiseerivaid arhitekte, urbaniste, muinsuskaitsjaid, aga ka kunstiteadlasi, kunstnikke, kirjutajaid ja kõiki teisi, kellele Linnahalli saatus korda läheb!
Täna algab 7-päevane rahvusvaheline ideevõistlus „Linnahalli võimalikud tulevikud”. Võistlusülesanne ning alusmaterjalid avalikustatakse 19. veebruaril kell 20.00 siin: Possible Futures of Linnahall. Võistlustöid saab esitada kuni 26. veebruarini.
Ideevõistlusega soovime koguda võimalikult palju erinevaid visioone, mis aitaks laiendada nii linlaste kui ka otsustajate kujutlussfääri seoses Linnahalliga. Võistlus tõukub ideest, et Linnahalli näol on tegemist tavapäratu, raskesti lahterdatava, allumatu objektiga, mille puhul ei pruugi töötada harjumuspärased arendamismudelid. Seda enam ei tarvitse aga Linnahalli tulevikku kujutleda standardsete valmisfunktsioonide järgi. Pigem võib Linnahall ise olla lähtepunkt, et katsetada uutmoodi ruumiloomeviisidega ning mõtestada Tallinnat elava ja kaasaegse kultuurilise keskusena. Võistlusega tahame rõhutada, et müütilise kahepaiksena maa ja mere piiril istuv Linnahall on Tallinna ainulaadne rikkus.
Sada aastat tagasi oli Linnahalli asemel veel meri, kogu pinnas selle all on inimtekkeline. 1980. aasta Moskva Olümpiamängudeks valminud Linnahall oli esimene avalik hoone seni tööstus-ja militaarobjektidele kuulunud Tallinna rannajoonel. See pidi olema sild, mis juhatab linlased üle raudtee ja industriaalmaastike mereni. Hoones on 4300 istekohaga amfiteater, 3000-kohaline jäähall, keeglisaal, samuti ruumid restoranide, kohvikute ning mitmete pisemate funktsioonide tarbeks. Megastruktuurina võimaldab Linnahall ka hulgaliselt erinevaid tõlgendusi. Tema omapärast vormi on kirjeldatud kui mätast keset linna, inkade templit, tulnukate emalaeva või uusaegse kindluslinna bastioneid. Viimastest olevat inspireerunud ka hoone arhitekt Raine Karp. Teine autor, Riina Altmäe, on Linnahalli interjööri võrrelnud maa-aluste karstimaastikega, mille hämaravõitu käikudes avaneb ootamatu avarus.
Linnahallil on palju eeldusi kujuneda linna kaasaegset kultuurilist palet määratlevaks avalikuks ruumiks: maamärgi staatus, auhinnatud arhitektuur, mereääre elustamise mõttes ülihea asukoht, erakordne linnaehituslik lahendus, avalik omandivorm, mitmesuguseid tegevusi mahutav ruumiprogramm, ainulaadne retro-futuristlik sisekujundus. Ometi on Linnahalli uksed olnud 2009. aastast suletud. Murenev katusemaastik on aga tänaseni igapäevases kasutuses mere- ja linnavaadete nautijate ning tarbimisvaba linnaruumi hindajate poolt.
Sulgemiseni viinud põhjuseid on pakutud mitmeid. Näiteks on sõjajärgse arhitektuurse või esemelise keskkonna kaitsmisse üleüldiselt suhtutud pigem negatiivselt. Linnahalliga konkureerivana rajati Saku suurhall. Samuti on Linnahall liiga laialivalguv ja tükeldamatu, et selle võiks anda tavapärase arendamismudeli järgi erakätesse ja panna ta raha teenima. Tema mastaapsed estakaadid ja laiuv vorm on vastuolus tänapäeva pragmaatilise linnaplaneerimisega, kus on arvel iga ruutmeeter potentsiaalset äripinda. Lisaks kaitsevad teda ulatusliku ruumilise adapteerimise eest muinsuskaitsepiirangud.
Kõik need asjaolud teevadki Linnahallist allumatu ja tõrksa objekti, millele on olnud keeruline läheneda nüüdisaegse pragmaatilise meelelaadiga. Seetõttu aga vajabki Linnahall avaramat, isegi spekulatiivsemat lähenemist. Spekulatiivne praktika nõuab laialdasi, ent samas ka kriitilisi teadmisi kultuurist, majandusest ja poliitilistest tingimustest, aga ka meelekindlust mitte aktsepteerida olemasolevaid sotsiaalseid ja majanduslikke praktikaid kui ainuvõimalikke. Sageli peetakse ebarealistlikeks ideid, mis on tehniliselt ja füüsiliselt üsna lihtsasti realiseeritavad, ent millegipärast näivad meieaegses maailmas võimatutena. Võib-olla oleksid mõned „utoopiad” Linnahalli puhul teostatavamad kui ratsionaalsuse katte all väljapakutud ideed, millest seni midagi tulnud pole.
Gregor Mändma on kirjutanud, et kui üldiselt pakub linnaruum vastuseid, siis Linnahall tekitab üksnes küsimusi. Mõned küsimused ja avatud arutluskäigud, millega võistlusel osalejaid ärgitame:
Kas Linnahalli peaks kohandama mõne tüüpse funktsiooni tarbeks või peaks leidma ja looma uudseid funktsioone ja kooslusi nii, et inspireerutakse hoone olemasolevatest võimalustest?
Millised funktsioonid, institutsioonid ja tegutsejad – nii ärilised kui avalikud kasutused – teeksid sellest majast paiga, kuhu on põhjust tulla suurel hulgal erinevatel inimestel? Milline sisu teeks Linnahallist Tallinna kultuurilise võimendaja või mikrokosmose?
Milline sisu kinnistaks Linnahalli kui Tallinna identiteeti loovat maamärki, mis ta tänu oma ruumilistele kvaliteetidele juba praegugi on?
Ehk muudab Linnahalli atmosfääri kütkestavaks just tema rahulik, hiberneerunud olek? Millist ülesannet täidab ta sellisena, nagu ta on?
Mida võiks teha selleks, et panna piir hoone lagunemisele? Kui ulatuslikud investeeringud ei ole võimalikud, siis mil moel võiks Linnahallist mõelda kui aeglase renoveerimise õppeobjektist?
Millised arhitektuursed sekkumised on vajalikud, et toetada uute kasutajate juurdumist Linnahallis?
Kas Linnahall saaks olla isemajandav? Millised ärilised või tootlikud funktsioonid kergendaksid Linnahalli ülalpidamise koormat? Kuidas tegeleda küttekuludega?
Juurdunud on mõte, et Linnahall vajab suurinvestorit. Ent milliseid omandivorme ja rahastamisvõimalusi võiks veel kujutleda? Kas Linnahallil on aeg üles ärgata või võiks teda hoopis uinutada? Kuidas tundlikult konserveerida? Millised on kaasaegsed lähenemised pärandiga tegelemiseks?
