Eestlaste meeleheitlik püüd salata maha oma Ida-Euroopa juuri võis olla kasulik 90ndatel iseseisvuse saavutamiseks, kuid praegu on tegemist peamise takistusega ühtse poliitilise kogukonna loomisel, mis õõnestab demokraatliku ühiskonna alustalaks olevat arvamuste paljususe printsiipi.

Eelmise kuu Müürilehes vihjasin teatavale ambivalentsile, mis ümbritseb Nõukogude aja mälunarratiive. Põlvkonnal, kes on sündinud pärast NSVLi lagunemist, puudub sellest läbielatud kogemus – kõik, mis meil on, on lood, pildid, vastuolulised pudemed elamata ajast. Ühelt poolt oleme harjunud lugema stalinistlikest repressioonidest, baaside lepingust, Siberist, okupatsioonist, leivasabadest ja kuulma (vana)vanavanemate isiklikke lugusid maailmasõjaaegsetest õudustest. Seda tuleb uksest ja aknast, koolist ja kodust, meediast ja filmitööstusest, rääkimata ajateenistusest või Mart Laari ajalooõpikust. Olgu millises vormis tahes, iga meedium, mis püüab jutustada avalikult midagi Nõukogude aja kohta, jutustab just sellest. Teadlikult liialdades võiks öelda, et nii jäetakse mulje, nagu stalinistlik terror oleks kestnud viiskümmend aastat.

Selle üle, et mu emapoolne vanavanaisa võitles vabadussõjas soomusrongil ja saadeti nõukaajal Siberisse, olen saanud tunda uhkust täpselt nii kaua, kui mul on olnud eneseteadvus. See klappis alati looga, mida pajatas ajalooõpetaja. Vanaisa on ikka meenutanud, kuidas ta astus esimesel koolipäeval klassiruumi ning lajatas kõva hääle ja lapseliku uhkusega: „Mina olen Mati ja minu isa oli kulak!” Kulak, rahvavaenlane! Aga näed, vanaisal oli piisavalt julgust – või äkki jultumust –, et rahvuslikku uhkust üleval hoida.

Teisalt kuuleme oma (vana)vanemaid meenutamas sooja melanhooliaga sedasama perioodi, mis on saanud avalikus diskussioonis nõnda tumeda tooni. Elbruse suusareis või suvine matk Siberis. Ei tundu, nagu poleks saanud reisida. „Muidugi kahju, et saartele ei pääsenud,” lisatakse. Võidu väljaku soojade saiade putka või ühel jalal Nõmme metsades suusatamine, kuna teist suuska polnud lihtsalt võtta, või Bulgakovi käsikirja salaja lugemine. Kõike oli vähe, paljud asjad olid keelatud, aga kõigil oli töö, polnud rikkaid ega vaeseid, kõigil oli võrdselt vähe, kuid selle eest olid inimesed vastutulelikumad. Alati võis kellelegi ukse taha minna. Ühesõnaga – vana hea nõukaaeg. Kindlasti mängib rolli aja kulg, mis kustutab mälust igapäevamured. Neid lugusid kuulates hakkab paistma, nagu polekski olnud viitkümmet aastat tagakiusamist. Inimesed vist elasid normaalselt – ehk mõned asjad olid isegi paremini! Aga need on mõtted, mis tekivad lugudest, mida räägitakse pimedamatel õhtutel nelja seina vahel. Avalikkusesse sellised mõtted ei jõua.

Ma pole kunagi kellelegi öelnud: „Mina olen Gregor ja minu vanaisa kandis Lääne-Eesti metsade eest head hoolt, aga oli ka kompartei liige.”

Ei mäleta, kui vana võisin olla – äkki kümme –, kui see monoliitne mälulugu esimest korda lõhestuma hakkas. Sõitsime vanas Passatis isapoolse vanaema ja onupojaga Nõvale. Olime just Padises peatunud ja kõht oli vorstivõileibu täis. Kael oli kange, nina ulatus vaevalt aknani. Märkasin tee ääres palgihunnikut ja selle taga lageraiet. Uurisin vanaemalt, et kes need inimesed on, kes metsa raiuvad, ning miks nad seda teevad. Vanaema vastas kuidagi veidralt, läbi lillede, et olgu selle iseseisvumisega, kuidas on, aga metsade majandamine oli meie Endeli kätes igal juhul paremas seisus. Endel Mändma oli minu vanaisa, keda mul ei õnnestunud kunagi kohata. Ta oli ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministri asetäitja ning see, et ta oli partei liige, sai mulle selgeks üsna varakult. Tuhnisin vanaema kapinurkades ja uurisin vanaisale kuulunud Nõukogude sümboolikaga reväärimärke – neidsamu, mis illustreerisid ajalooõpiku lehekülgi. Mõned aastad hiljem sain aru, et metsi vist raiutakse tõesti palju ja äkki oli enne taasiseseisvumist olukord metsades parem.

Kuid erinevalt Matist, kes kuulutas, et tema isa oli kulak, vihjates sellega mingisugusele tajutavale, ent reaalsuses olematule süüle, ei ole mina jutustanud isegi lähimatele sõpradele oma teisest vanaisast, kes oli punane. Sest selle nimetusega kaasneb ühiskondlikult tajutav süü, mis minu vanaisa puhul ehk reaalsuses nõnda suur ei olnudki. Ma pole kunagi kellelegi öelnud: „Mina olen Gregor ja minu vanaisa kandis Lääne-Eesti metsade eest head hoolt, aga oli ka kompartei liige.” Kompartei liikmelisus pole miski, mille üle uhke olla, aga nii oli. Foucault’ panoptikumina funktsioneeriv avalik mälutsensuur paistab töötavat paremini vabas Eestis, kui see töötas totalitaarses, mõrvarlikus Nõukogude Liidus. Või oli noor vanaisa lihtsalt julgem kui mina. Väga võimalik.

Nüüdisaegne mälupoliitika

Tõnis Saarts ja Ellu Saar on kirjutanud, et eestlaste ja venelaste sotsiaalmajanduslik lõhe on pärast pronksiööd aina kasvanud. Nad usuvad, et Eestis on õnnestunud luua uus ideoloogiline diskursus, mille puhul on kombineeritud omavahel Vene-vastase rahvusluse ja neoliberaalse turumajanduse printsiibid. Tulemuseks on liberaalne rahvuslus, mis on iga õige eestlase meelest asjade loomulik iseenesestmõistetav seis. Ühesõnaga – hegemoonia.[1] Ma usun, et see narratiiv saab kasvada ainult sellel pinnasel, mida domineeriv mälulugu pakub.

Kahtlane põhjamaisuse tagaajamine ja enese distantseerimine postsovetlikust kogemusest peegeldab minu arvates teatavat alusetut üleolekutunnet, mida iga „õige eestlane” slaavi rahvaste vastu kaudselt tajub.

See narratiiv näeb ette (need ei ole enam Saartsi ega Saare sõnad), et eestlastel on vaja Nõukogude minevik täielikult unustada ja asendada see uue identiteedilise kompositsiooniga. Viimase koostisosadeks on tubli tööd rügav põhjamaalane, metsarahvas, talupojamõistusega digipioneer, kelle ühes käes on seenenuga ja teises Skype. Sellised me ju oleme. 1991. aastal tegime kannapöörde ja olimegi vabad, taotlesime liitu endise okupandi vihavaenlasega, tegime kõik – ning teeme endiselt –, et talle meele järele olla – pean silmas Ameerikat ja sealse välispoliitika taktikepi all laulmist. 2004. aastal saime taas eurooplasteks. Nui neljaks oleme põhjamaalased, kindlasti mitte idaeurooplased – sest Ida-Euroopa või, veel hullem, postsovetlikkus on midagi põlastusväärset. Olen märganud, et paljud eestlased solvuvad, kui keegi tembeldab meid postsovetlikuks või postkoloniaalseks. Pole sellest isiklikult kunagi õieti aru saanud.

David Chioni Moore pakkus ühe esimese Lääne päritolu akadeemikuna välja, et endiseid idabloki ja Nõukogude riike võiks vaadelda postkoloniaalsest perspektiivist.[2] Põhjuseid, miks seda seni tehtud pole, on mitmeid. Esiteks Lääne postkoloniaalse õpetlaskonna marksistlik taust, mis idealiseerib Nõukogude kommunismi ega söanda mõista seda hukka sellistes kuritegudes, milles on süüdistatud tavaliselt eksklusiivselt inglasi, prantslasi, hollandlasi, belglasi, hispaanlasi, portugallasi või sakslasi. Teised põhjused on selle mõtiskluse kontekstis minu meelest märkimisväärsemad. Moore’i arvates on need rohkem kohaliku elanikkonna postkoloniaalsust peegeldavad murekohad. Ta kirjutab, et olulist rolli mängib see kujuteldav piirjoon, mis lahutab Euroopat ja Aasiat või Läänt ja Ida. Kõik, kes sellest itta jäävad, on asiaadid (selle sõna halvustavas tähenduses), kes läände, on eurooplased, s.t kuidagi tsiviliseeritumad. Selles käsitluses on midagi võigast, mis meenutab rassilist mõtlemist. Seega on kohaliku Ida-Euroopa elanikkonna postkoloniaalne püüdlus oma identiteedikuvandit ümber kujundada takistanud postkoloniaalse teooria viljakat rakendamist selle piirkonna uurimiseks.

Sellest lähtudes lisaksin, et eestlastele meeldib täiendada seda veel ühe eristava ja eraldava joonega, milleks on soov pretendeerida (poliitilises) identiteediloomes põhjamaisusele. Ühelt poolt ilmneb selles autentsusotsing, mis püüab romantismi vaimus rõhutada soome-ugri hõimusugulust.[3] Kuid ühtlasi püüab see pretensioon eemaldada meid Nõukogude taustast, nagu oleksime rohkem eurooplased, rohkem läänelikud kui meie ajaloolised postsotsialistlikud saatusekaaslased. Lisaks rõhuasetus taasiseseisvumisele, tagasipöördumisele. Ka seal on omajagu soovmõtlemist, mis peab esmatähtsaks 20+ aastat wabariiki (kui vaba see riik vaikival ajastul oli, on iseasi) ning ignoreerib sedasi juba eelduslikult viiekümne aasta jooksul toimunud märkimisväärseid arenguid – mõelgem praeguses sisepoliitikas pearolli mängivatele demograafilistele muudatustele. See kahtlane põhjamaisuse tagaajamine ja enese distantseerimine postsovetlikust kogemusest peegeldab minu arvates teatavat alusetut üleolekutunnet, mida iga „õige eestlane” slaavi rahvaste vastu kaudselt tajub. Ja see tuleb esile ka selles, kuidas me suhtume oma vene päritolu kaasmaalastesse, kuidas tahame distantseerida end „okupandist”.

Kaitsedemokraatia peamine tunnus on see, et julgeolekuküsimustes on vaid niinimetatud õiged või, teisalt, riigi julgeoleku vastased arvamused.

Eesti kaitsedemokraatia

Ma tahan rõhutada, et ma ei ütle seda selleks, et romantiseerida Nõukogude aega või pisendada Nõukogude režiimi tegusid. Ma räägin sellest, kuna kultuuriline mälu ei peegelda ajaloolist reaalsust, vaid on oleviku huvide teenistuses olev diskursus. Mart Laari ajalooõpikust võrsub intuitiivsena näiv uus maailmapilt, mis vastandub sümmeetriliselt igas mõttes endisele. Ja üheksakümnendatel oli see ehk vajalik iseseisvuse kindlustamiseks ja rahva ühendamiseks. Kõik, kes on ehitanud selle riigi selliseks, nagu ta praegu on, au ja kummardus teile! Kuid seesama mälulugu on ideaalne valitsemisvahend taolises kaitsedemokraatias, mis iseloomustab Eesti ühiskonda ja poliitikat pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. Sellest on kirjutanud pikemalt Tõnis Saarts Vikerkaares ning Aro Velmet umbes aasta tagasi Ukrainas toimuva sõja kontekstis Sirbis, aga kui paari sõnaga kokku võtta, võiks kaitsedemokraatia peamine tunnus olla see, et julgeolekuküsimustes on vaid niinimetatud õiged või, teisalt, riigi julgeoleku vastased arvamused.

Ja see hõlbustab igasuguste kahtlase väärtusega poliitikate elluviimist. Mõtleme Balti jaamas reisijate vene keeles teavitamise lõpetamisest, Maarjamäe memoriaali või Linnahalli unarusse jätmisest, Narva tanki saagast (ei, ma ei arva, et tank peaks sellisel kujul, nagu see seal oli, avalikus ruumis olema, aga oleks leidunud ka paremaid lahendusi ja see on häbiväärne, kuidas see kõik toimus) või Vene kodanikelt kohalikel valimistel valimisõiguse äravõtmise arutamisest. Ja kui keegi julgeb nimetatud otsuseid kritiseerida või küsimuse alla seada – tähendab, nende üle avalikku debatti pidada –, siis ta on rahvavaenlane. Ehk need kultuurilise mälu kontuurid, mis loodi üheksakümnendatel rahva ühendamiseks, olles nüüd rakendatud julgeoleku ja avaliku korra vankri ette, hoopis lõhestavad Eesti poliitilist kogukonda ning õõnestavad demokraatliku ühiskonna alustalaks olevat arvamuste paljususe printsiipi.

Keerulise mineviku avalik omaksvõtt

See omakorda ei tähenda, nagu milleski oleks süüdi tervislik kogus rahvuslust. Rahvuslusel on Ida-Euroopa ja postkoloniaalses kontekstis mõistagi oluline, emantsipeeriv roll. Kuid taolisele essentsialistlikule pinnasele rajatud rahvuslus, kus eestlus kujuneb vastandusest Teisega (Other), kelleks on siin elavad vene taustaga kodanikud, ei saa olla kuidagi meie poliitilist kogukonda siduv tervislik rahvuslus. Seesama essentsialistlik hoiak on eriti nähtav poliitikute suhtumises Nõukogude aja füüsilisse ja ruumilisse pärandisse – monumendid, hooned, avalik ruum. Urmas Reinsalu – praegu populaarseima peaministrikandidaadi – aasta tagasi ERRile antud intervjuu seoses Maarjamäe memoriaaliga võimaldab seda hoiakut veidi illustreerida. Maarjamäe memoriaali – või Reinsalu sõnade järgi „hektarite ulatuses keskse okupatsioonivõimu ülistuskompleksi” – teemal avalikku arutelu pidada on mõttetu. Reinsalu leiab, et kui obeliski ajalooline eesmärk oli Nõukogude võimu ülistamine, siis polegi rohkem millestki rääkida. Selle loogika kohaselt on Maarjamäe memoriaalil ideoloogiline olemus, mis määrab ühekülgselt kogu kompleksi tähenduse.

Need kultuurilise mälu kontuurid, mis loodi üheksakümnendatel rahva ühendamiseks, olles nüüd rakendatud julgeoleku ja avaliku korra vankri ette, hoopis lõhestavad Eesti poliitilist kogukonda.

Kui ma Maarjamäe memoriaali ümbruses endasuguste poisikluttidega kaheksa-aastaselt ukakat või politseid ja pätti mängisin, oli obelisk alati meie kogunemispunkt. Me ei teadnud, et see rajati mingisuguse pooleldi väljamõeldud madruse Jevgeni või taganevate bolševike meenutamiseks. Ja isegi nüüdseks sellest teadlik olemine ei muuda mu õlut kuidagi halvemaks ega lisa punetavale päikeseloojangule mingisugust kommunistlikku tooni. See, et inimesed võivad kohale iseenda vaimu sisse süstida, ei tule Reinsalule pähe. Tema loogika järgi peaksime raudteed üles kiskuma, kuna neid mööda saadeti mu vanavanaisa Siberisse, ja kõik hruštšovkad maatasa tegema, kuna need loodi ju koloniaalasunike elamiseks.

See essentsialistlik suhtumine kujuneb paratamatult välja tollest imaginaarsest kannapöördest, millega on proovitud üheksakümne esimesest aastast inimeste mälupilti kujundada. Esimene samm tervisliku dekoloniseerimiseni on aktsepteerimine, et sellist kannapööret on võimatu teha. Esimene samm on avalikult – mitte ainult eestlasele omaselt sauna taga – tunnistada, et ajaloo toonid ei ole mustvalgelt eristatavad ning minu perepuu juured võivad kasvada läbi kompartei ja samal ajal soomusrongide. Ühes isikus, ühes rahvuses võivad saada omavahel kokku ohver ja okupant. Esimene samm on omaks võtta, et isegi kui tahame nii väga olla põhjamaalased, oleme ennekõike – seda muidugi juhul, kui eelistada ajaloolis-kultuurilist analüüsi rassilis-bioloogilisele – postsotsid ja Ida-Euroopa. Ma ei näe, miks me ei võiks väärtustada oma keerulist ja kirjut minevikku kui üht oma identiteedi kujundavat osa, selmet püüda olla ennast alandavalt lihtsalt nagu keegi teine.

Esimene samm on avalikult – mitte ainult eestlasele omaselt sauna taga – tunnistada, et ajaloo toonid ei ole mustvalgelt eristatavad ning minu perepuu juured võivad kasvada läbi kompartei ja samal ajal soomusrongide.

Põhimõtteliselt võib küsida: keda kotib ja mis on sellel pistmist pärast taasiseseisvumist sündinud noortega? Meil on see õnn, et oleme sündinud selle uue aja tuumas ning oskame näha selle pahupooli – sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust, etnilist kihistumist, tarbimisühiskonna kujutlusvõimelist stagnatsiooni –  veidi kainema pilguga kui meie vabastamispohmellis vanemad. Ma ei hakka kunagi mõistma, mida tähendas see šokiteraapia, mida meie vanemad ja vanavanemad pidid üle elama. On loogiline, et sellest jääb mingi jälg. Äkki see liberaalne rahvuslus on üks viis, kuidas vanemad põlvkonnad sellega kaasnenud identiteeditraumat alla suruvad? Selle asemel et võtta üks ühele tõena kõike, mis taasiseseisvumise järel emapiimaga kaasa anti, võiks meie põlvkond väärtustada oma kirjut ajalugu ning sealt väljakasvavat hübriidset identiteedimälu. Äkki siis saame aru, et iga vene taustaga isik pole okupant, et Balti jaama venekeelsed teavitused pole julgeolekuoht ning et Maarjamäe memoriaali ei pea maha lammutama.

[1] Üldiselt keskendun rahvusluse poolele, kuid usun, et see neoliberaalne mõtteviis võeti omaks samasuguse entusiasmiga ja sarnasel eesmärgil kui resoluutselt enda kommunistlikust majandusmudelist eemaldamine.
[2] Moore, D. C. 2006. Is the Post- in Postcolonial the Post- in Post-Soviet? Toward a Global Postcolonial Critique. – Baltic Postcolonialism, lk 11–43.
[3] Ma ei tahaks seda autentsusotsingut hukka mõista, mis ei tähenda, et see poleks ühel või teisel viisil problemaatiline. Sellest on kirjutanud näiteks Linda Kaljundi.

Gregor Mändma tudeerib Leideni ülikoolis kultuuri- ja mälu-uuringuid ning poliitökonoomiat. Püüab palju lugeda, natuke kirjutada ja olla rohkem nagu Nuuskmõmmik.

Reigo Raal on EKA tudeng, kes teeb tudengiasju ja kellele meeldib nõukogude arhitektuur :)