Minu vene südamest Teie eesti hingele

Illustratsioon: Liisa Kruusmägi

Mind äratas tänavamüra. Väikese aknaprao kaudu õnnestus tuppa tungida kõigil ärkava kevadise linna kujuteldavatel ja mõeldamatutel helidel. Kuulmine tabas väga selgelt, lausa loomse tugevuse ja julmusega naabruses asuva maja kartongist seina puurimist pika ja jämeda puuriga; paar päeva tagasi eksinud puretud koera haukumist, kes tõenäoliselt on end siia kevadeni sisse kirjutanud; ja vareste karjeid, mis tekitasid soovi visata mõne rasvasema kiviga kraaksumist kandvate puude suunas. Nii see hommik siis algabki, aeglaselt ja vastumeelselt valgelt seinakellalt alla voolates: tik-tak, tik-tak, tiik-taaak.

Mina ja Lilit oleme üsna värskelt koos. Ta on tõeline eestlanna, saarlanna, tõeline naine. Ta teab, millal olla superõrn ja naiselik, aga võib ka jalaga vastu maad lüüa, nii et alumiste naabrite lühtrid lae all ebaloomulikult tantsu löövad. Seda juhtub stabiilselt kord kuus, kui minu Lilitil algavad kurvad naiste päevad. Kui me palju vaidleme. Kui Lilit põlgab kellegi teise seisukohti, eriti minu…

Lilitile meeldib väga oma Austraalias elava täditütrega lobiseda. Ajavahe tõttu toimuvad need vestlused alati öösiti. Sel ajal peidan end voodis sügavale patjadesse, teen näo, et ei kuula neid naistejutte bla-bla… Kuid vannun, et võin kõik viimaste nädalate vestlused peast ümber jutustada. Hiljem edastab Lilit mulle sõna-sõnalt vestluse sisu ning mina olen vait ja noogutan, nagu kuuleksin sellest esimest korda. Lilit kulutab ümberjutustamisele sama palju aega kui reaalsele vestlusele. Veel helistab Lilitile väga tihti endine poiss-sõber, kellega nad elasid koos täpselt kümme pikka aastat. Ma saan alati aru, kui tema helistab, sest Lilit tõmbub siis sirgeks, upitab end ja jääb valveseisakusse, nagu teisel pool toru oleks keegi kõrge ametnik, kelle kätes on minu väikese tüdruku saatus. Kuid see ei ole ametnik, see on tema endine poiss-sõber, mingi kontoritöötaja. Pärast neid kõnesid vaatab minu väike Lilit kaua aknast välja ning mõtleb tähelepanelikut millelegi.

Lilit joob palju vett ning haigeks jäädes ei ravi end medikamentidega. Selle asemel eelistab ta paar päeva kodus voodis lamada, ravides end ameerika sarjadega Netflixist, mille parooli kinkis talle sõbranna, ning Tove Janssoni raamatutega. On kohutav isegi ette kujutada, mitu korda ta neid lugenud on. Ta teab kõiki jutte peast ning tsiteerib neid tihti. Teinekord loeb ta jälle Stephen Kingi romaane. Neid ei loe ta lõpuni, kuid naerab väga veidrates kohtades, pistab siis raamatu mu nina alla ja ütleb:

„Vaata kui naljakas!”

Minu kallis, õrn ja tugev naine, see ei ole üldse naljakas…

Lilit kannab stiilseid prille. Mis siin öelda, kogu tema perekond kannab prille, see on nende traditsioon. Lilit vihkab läätsesid ja keeldub silmaoperatsioonist. Kuid ma ei kujutakski teda ilma prillideta ette. Kui hiljuti talle bussijaama vastu läksin, kui ta oma kodusaarelt naasis, siis ma ei märganudki, millal ta bussist väljus. Selgus, et Lilit oli sekundiks prillid eest võtnud, et silmi „tuulutada”, nagu ta seda väljendas. Ilma prillideta näen Lilitit vaid hommikuti. Kuid hommik on eriline aeg, mil sa paljutki ei märka. Seepärast ole, minu Lilit, ettevaatlik, ma võin Sind ilma prillideta rahvahulgas ära kaotada.

Lilit töötab pangas. Mingis välisosakonnas, kus suhtluskeel on inglise keel. Ametikoht on väga tõsine ning töötasu samuti vastav. Koju tuleb Lilit pärast tööd väsinuna ja võitleb koridoris kaua oma saabastega, püüdes ühe ropsuga nende tõmblukke avada, seejuures naljakalt ingliskeelsete sõnakestega kirudes. Koju jõudes võib ta veel kaua inglise keeles rääkida. See toimub tal automaatselt. Liliti unistus on lahkuda pangatöölt, hakata tegelema rõivadisainiga ning avada oma kaubamärgiga pood meie linna trendikas piirkonnas.

Igal pühapäeval sõidab Lilit loomade varjupaika, et nende vaesekeste eest hoolitseda: puhastab haigete pesukarude puure, viib välja mustuse, kammib ja silitab räämas kasse, viib orvuks jäänud koeri mere äärde jalutama. Loomad on Liliti järele hullud. Koju tulles on ta karvu täis ja lõhnab talumatult. Minu Lilit, Sa muutud varsti koerakeseks ja jooksed minu juurest ära. Minu Lilit, kuidas ma ilma Sinuta suve, sügise ja siis talve üle elan?

Kord kuus, enamasti reedeti, käib Lilit sõbrannadega restoranis. Pärast restorani minnakse koos klubisse. See on nende traditsioon. Siis lülitab Lilit telefoni välja, et keegi teda ei tülitaks („keegi” tähendab mind), ja suundub oma sõbrannadega ööreisile. Siis ei ole Lilit mõnda aega minu oma. Ei, see ei ole see, mida te mõtlete. Asi ei ole väljalülitatud telefonis, asi on minus, minu rumalas armukadeduses minu Liliti vastu. Kujutan endale oma haiges kujutlusvõimes ette hirmsaid pilte, muutun üheks neist kirpe täis mahajäetud koertest, keda Lilit pühapäeviti loomade varjupaigas kammib.

Esiteks joonistab mu fantaasia pildi suurest tõmmust stripparist purjus sõbrannade seltskonda lõbustamas. Siis näen ööklubi tualettruumis poolalasti Lilitit, ümbritsetud rikutuse ja himuga. Kusjuures see himu käperdab minu Lilitit kõikidest mõeldavatest ja mõeldamatutest kohtadest. Oh, kui raskelt ma neid reedeid üle elan. Helistada – mitte helistada, kirjutada, mitte kirjutada – ei ole kuhugi. Meil on ju moodne usalduslik suhe.

Lilitit vaimustavad pitsid. Ja mina suren selle halva maitse pärast, aga pean mängima ustavalt kaasa, et olen antiikse naistepesu armastaja, millesugust kandsid veel dinosaurused, esimesed neandertallased ja meie emad, tädid, vanaemad. Lilit siseneb poodi, valib talle meeldiva asja, pilgutab mulle silma – kas mulle meeldib? Mina noogutan, võtan taskust kortsus kupüürid, tasun ja võtan vastu ilusasse paberkotti pakitud mulle nii ebameeldiva pitsilise naiste aluspesu. Kodus pean hindama valikut viiepallisüsteemis. Minu Liliti maitse ei saa olla halb, seepärast on hinne alati sama: viis. Kui hindan neljale või, veel halvem, kolmele, ootab mind karistus – jään Liliti hellitustest terveks järgnevaks nädalaks ilma.

Me kohtusime Lilitiga internetis. Ma ei suutnud Tinderis tema sümpaatsest näokesest mööda minna ja muidugi laikisin. Esialgu kadus Lilit üksikute naiste arvukate fotode sekka, kuid siis otsustas ta mulle esimesena kirjutada, mida ta polnud enda sõnul kunagi varem teinud (mida olen erinevate naiste käest korduvalt kuulnud). Ma ei vastanud kohe, möödus veel hulk aega, enne kui väikese Liliti mugavasse väikesesse korterisse sattusin.

„Mul on hea meel, et oled pooleldi venelane,” ütles Lilit mulle meie esimesel ööl. „Mulle meeldivad vene mehed. Minu ema on alati öelnud, et minu tulevane abikaasa on kindlasti venelane.”

Ma ei eita, et need sõnad mõjusid ühtaegu nii joovastavalt kui ka julgustavalt. Ma tundsin end rüütlina valgel hobusel, käes võimas mõõk, valmis karistama kõiki, kes seisavad meie eesti-vene õnne teel ees. Aga kui sellised tõkked teele satuvad, siis ei luba minu Lilit mul mõõgaga vehkida, vaid tervitab kõiki naeratuse ja sõbralike kallistustega. Siis muutun ma mõneks ajaks nähtamatuks ja kaon oma Liliti elust.

See võib kesta ühest päevast kuni terve nädalani, kuni Lilit mind ise üles otsib. Ta helistab mulle ja küsib, kuidas mul läheb, ja mina saan aru, et on aeg tagasi tulla. Sellised pausid tekivad ootamatult ja värskendavad meie suhet hästi. Lilit muutub minu vastu eriti tähelepanelikuks ning jutustab, sädemed silmis, meie ühistest tulevikuplaanidest. Pärast selliseid pause lõhnab Liliti korter võõra mehe järele, aga ma ei pööra sellele erilist tähelepanu, sest Lilitil on palju sugulasi.

Elu Lilitiga on kui loterii. Sa ei tea kunagi, mis sind järgmisel käänakul ees ootab.

Praegu lamab ta minu kõrval, silitab oma peene valge käega mu pesemata juukseid ja naeratab oma haruldast naeratust, millesarnaseid on imetlenud isegi mineviku tumedaimad luuletajad. Mina ei ole luuletaja, naeratust õigesti imetleda ei oska, kuid tean täpselt, et minu rahutu eesti tüdruku järgmiseks sammuks võib olla tonn mürgist segu, millega ta mind silmagi pilgutamata üle valab. Seejuures jääb tema näole püsima naeratus ning mina pesen segu vaikides maha ja käitun, nagu midagi ei oleks juhtunud. Võimalik, et Lilit austab mind selle vaikuse eest. Vahel talle meeldib mind narrida ja vihastada. Ning kui ma luban endal tema peale häält tõsta, võtab ta seda tunnustusena ning naerab lõbusalt, pöörates kõik naljaks.

Kui Lilitil on hea tuju, siis ta valmistab imehead hommikusööki. Kandes paljal ihul meestesärki (mitte minu oma), jookseb ta kikivarvul mööda kööki ja tegeleb kohvimasinaga, jõudes seejuures röstida saia ning määrida sellele peale avokaadot. Enne Lilitiga kohtumist ei olnud ma kordagi elus avokaadot söönud.

„Sa tuletad avokaadot nähes iga kord mind meelde,” naeratab Lilit sarkastiliselt ning pakub mulle röstsaia.

Ma söön ja hullun selle puuvilja maitsetusest. Lilit sööb ja on samuti hullunud selle vilja maitsetusest. Ning tundub, et oleme mõlemad õnnelikud.

„Kuule,” küsis ükskord Lilit minult hommikusöögi ajal, „kas Sa oled Tinderi kustutanud?”

„Jah,” vastasin talle ausalt.

„Aga Sina?” küsisin mina pärast mõningast pausi.

„Mina pole veel jõudnud,” naeratas vastuseks minu väike Lilit.

Aprillikuu keskpaiku kinkis Lilit mulle enda hiirevärvi lihtsate rombikujunditega kõige ebavajalikumad aluspüksid. Ta leidis need pesukorvi põhjast. Tema kollektsioonis olid need ainsad ilma pitsita. Pannud aluspüksid oma jope sisetaskusse, jalutasin uhke ja rahulolevana mööda kevadist linna, piiludes möödujate kahvatutesse nägudesse. Kujutage ette, et minu jopetaskus on minu väikese Liliti tõelised aluspüksid. Aga näod ei aima sellest midagi. Lilit andis mulle võimaluse tunda end tema tõelise armsamana. Vannun, et sellel momendil ma end nii ka tundsin. Ja veel, ma soovisin, et Lilit oleks täielikult minu oma. Soovisin…

„Miks Sa alati nii agressiivne oled?” küsib minult Lilit.

Vastuseks kehitan vaid õlgu. Seevastu kõikidel järgnevatel päevadel olen ma hea ja rahulik noormees. Nii jätkub mind paariks päevaks, aeglaselt, tilk tilga haaval. Seejärel esitab Lilit mulle sama küsimuse ning alustan uuesti enda kallal töötamist. Kummaline, mulle meeldib Lilitis kõik.

Juba mitmendat korda lamame voodis. Juba jälle äratab meid tänavamüra. Taas tärkab akna taga kevadine linn. Lilit lamab küljel ning vaatab minu unist nägu. Sama teen ka mina. Ilus kevadhommik, mis täidab mind sisemiselt lihtsa inimliku õnnega, mida kõik inimesed on jahtinud juba sajandeid. Kogu öö jätsin ma Liliti kehale oma jälgi. Vaatan armast, parastavat nägu ja ehitan tulevikuplaane, milles Lilitil on peaosa. Varsti lendan Ameerikasse ega näe oma Lilitit mitu nädalat. See-eest toon talle ilusaid kingitusi, jooksen otse lennukilt viimasele trammile ning sõidan kohe tema juurde, ukselävel kaisutan oma tugevate vene kätega tema väikest eesti ihu ja tõstan ta kõrgele üles. Seejärel… seejärel suudlen Sind üleni, Lilit, me jääme koos magama Sinu väikeses kriuksuvas voodis, mille kinkis Sulle vend ning mis varsti meie öiste reiside tõttu laguneb.

Ähvardavalt vibreerib telefon, minu Lilit tõstab selle uniselt põrandalt, vaatab tähelepanelikult ekraani, tõuseb järsult ning jookseb vannituppa, pannes ukse enda järel kõvasti kinni. Ma saadan teda pilguga ja pööran end seina poole.

„Jälle ta helistab,” kurdan seinale.

Sein vaikib. Vist magab veel. Aga kevad kõrvetab nagu nõges – valusalt ja ootamatult.

PS. Kuu aega tagasi tegi Lilit järjekordse pausi. Tunnistan, et ootasin kõnet. Tahtsin esimesena helistada, kuid ei söandanud.

Nii möödus terve nädal ning totaalsest lootusetusest väsinuna sõudsin valimatute suhete randa. Logelesin seal mitu nädalat, kuni sain aru, et minu väike eesti Lilit ei ole enam minu ega helista enam kunagi oma vene sõbrale, kes esimesel tutvuse päeval puhastas tema roosadelt küüntelt rohelist lakki.

Tallinn, 2019

Ilia Prozorov on nii inimene (snd 1987 Tallinnas) kui ka kirjanik, aga sagedamini on ta kummitus, kes kõnnib mööda mineviku külmi, pimedaid tänavaid. Ühe jaoks fööniks, teise jaoks tavaline hall vares. Kuid ka vares võib aastaid hiljem tuhast tõusta ning lennata tähtede ja tindina kadunud raamatute lehekülgedele.