Presidendi ootamatust seiklusest vanamutiga kirjutab Armin Kõomägi. Lugu on kuulatav ka autori enda sisseloetud audiojutuna.

Illustratsioon: Liisa Kruusmägi

Kõne lõppedes tundis president südantsoojendavat hingevärinat. Ta seisis Vabaduse väljakul, näoga kiriku, seljaga risti poole, kõrvus aplaus. Nii ühtlane ja puhas, nagu tuleks lindilt. Jah, see oli meeldiv tunne. Sõnad, mis tõusevad lendu hingesügavustest, mõtted, mille vormib patriootlikult tukslev rind, jõuavad alati kohale. Ükskõik kui palju või vähe on kuulajaid, ükskõik kus nad on, kes nad on, inimesed või… Ah, nüüd läheb juba pisut liiale. President oli siiski üdini asjalik persoon. Puid ei kallistanud, sääse või parmu lömastas süümepiinadeta. Tunded tunneteks, päeva lõpuks on elu siiski ratsionaalne värk.

President laskus poodiumilt, heitis kiire pilgu käekellale ja seadis sammud auto suunas. Taskus ootasid oma järge järgmiste kõnede tekstid.

Härra president! hüüdis keegi selja tagant. President pööras ümber. Proua president siiski, parandas ta hüüdjat. Tema ees seisis inimene… Kuidas teda nüüd kirjeldadagi… Noh, eks siin võiks loetleda mitu lehekülge kõikvõimalikke omadussõnu, ent milleks. Presidendi ees seisis vanamutt. Kui midagi on võimalik kirjeldada üheainsa sõnaga, siis tuleb niiviisi ka teha. Vanamutt.

Vabandust, kobises vanamutt. See teie pükskostüüm, madalad kingad ja poisipea… Väga vabandan, proua president. President naeratas, väiklus ja õelus ei olnud tema rida. Kuidas ma saan teid aidata? Aidata saate nii, et mul oleks vaja mõned kartulikotid keldrisse tõsta, aga ma ei jaksa enam. Vanus, selg…

Naeratus presidendi näol veidi muutus. Ta vaatas enda ümber. Kas kedagi siis pole, kes aitaks? Ei ole, kõlas vastus sama veenvalt kui 1 + 1. Nad liikusid koos presidendi auto suunas. President heitis pilke vasemale ja paremale, aga tõesti, kedagi ei paistnud. Auto seisis kohas, kuhu president tunni eest maha pandi. Uksed lukus. President valis sohvri numbri. Levist väljas, vastati soome keeles. Naeratus presidendi näol moondus veel kraadi võrra. Päris naeratus see enam ei olnud. Kuidas me teie juurde küll saame? küsis ta vanamutilt, hääles kaval lootus, et ebamugav olukord nüüd kuidagi ometi laheneb. See ei ole kaugel, lõi vanamutt heatujuliselt käega, kui hakkame kohe minema, oleme homme pärastlõunaks kohal.

Nad kõndisid vaikides. Vanamutist kodanik liibates ees, riigipea sirgel seljal tema järel. Imelik, mõtles president, nagu selles kummalises romaanis, kus kõik inimesed korraga kadunuks jäid. Kui nad Ülemiste keskusest möödusid, tabas teda soojale septembriilmale vaatamata külmavärin. Kedagi ei olnud. Ainult liipav ja hingeldav vanamutt. President võttis kõne abikaasale. Kõnepost, hispaania keeles.

Paari tunni pärast istusid nad teepervele puhkama. Vanamutt koukis taskust nutsaku ja murdis mõlemale tüki tumedat leiba. President tõstis pala aeglaselt suhu, jälgides samal ajal oma kaaslast. Selle lõuad liikusid enneolematu intensiivsusega, justkui poleks tegu mitte inimese, vaid söömiskombainiga. Leival polnud tegelikult viga. Täitsa toitev oli. Kui nad uuesti püsti tõusid, läbis presidenti soe heldimushoog. Kange tahtmine oli kopsud isamaa õhku täis tõmmata ja pidada üks vaimustav kõne. Aga vanamutt oli juba edasi liikunud ning presidendil tuli kõnest loobuda, et oma kodanikule järele jõuda.

Kui hakkas hämarduma, keeras vanamutt metsa, tegi lõkke üles ja ehitas kuuseokstest varjualuse. Söödi vaikides leiba, peopesast joodi allikavett. Öö oli vilu. President nihkus tasahaaval oma kaaslasele külje alla. Vanamutt norskas nagu suur metsik loom. Ja lõhnas nagu… raske öelda, kuidas, mitte nagu tsiviliseeritud inimene, vaid nagu… suur metsik loom.

Kui president hommikul ärkas, oli vanamutt juba jalul. Sonkis oksaga hõõguvates sütes ja ulatas riigipeale leivatüki kahe kärsanud kukeseenega. President sõi ja venitas samal ajal kangestunud liikmeid. Vanamutt käis korraks ära ning naasis, pihk marju täis. Sööge, mahe Eesti mustikas, väga tervislik. Hakati liikuma. Päev tõotas tulla igati kena. Päike ronis meelekindlalt kõrgemale, külvates lahkelt kahele teelisele sooja paistet. Puhkepausil otsis vanamutt jälle välja oma leivakannika. See ei paistnud kuidagi otsa saavat. Igavene leib, justkui muinasjutus. Korraks helises presidendi telefon. Helistas peaminister. Brüsselist. Ähkis ja õiendas, kiirelt, närviliselt, natuke liiga pikalt, kuni tühi aku telefoni välja lülis.

Pärastlõunaks jõudsid vanamutt ja president kohale. Väike ilmetu majake lageda hajaküla serval. Ümberringi põllud, heinamaad, raielangid, silmapiiril kari mingeid sõralisi vist. Hoovis kaevu kõrval seisis lapsevanker. Lapselaps? uuris president rõõmsatujuliselt. Teda läbis tugev soov pidada kõne lastest kui meie tuleviku pandist. Ei, kartulid, vastas vanamutt napilt. Nii oligi. Kartulid olid suured ja mullased, neid võis olla oma viiskümmend kilo. Ime, et vanker koos püsis.

Hakati tööle. Vanamutt kobis kööki, president kääris käised hoovis. Tunni ajaga tassis ta mitu tonni kartulikotte vanamuti keldrisse. Seejärel istuti sööma. Vanamutt pakkus välja kolm käiku: keedu-, prae- ja ahjukartulid. Kõik maitses oivaliselt. Kas pidada kõne kartulite auks, mõtiskles president. Aga vanamuti tühi pilk purustas motivatsiooni. Oli aeg minna tagasi. Ei saanud liiga kauaks ühe konkreetse kodaniku juurde jääda. Ta peab teenima kogu ühiskonda. Eestimaa ootab! Vanamutt andis presidendile kaks õuna, ohkas, andis ühe veel, ja lehvitas hüvastijätuks.

Hommikul ärkas president sessamas kohas, kuhu vanamutt neile eelmiseks ööks aseme ehitas. Ta ringutas, masseeris kaela ning kükitas mingi põõsa varju pissile, kui tundis, et keegi vaatab teda. Kärmesti tõmbas ta püksid üles, korrastas soengu, nühkis silmi. Tema ees ja ümber, kõikjal, kuhu ta vaatas, seisid loomad ja linnud. Vaikselt, tähelepanelikult. Ilma ühegi ähvarduseta, täiesti neutraalselt. Isegi hunt istus vagusi ja lõõtsutas rahus, meenutades mitte kiskjat, vaid truud koera. Seal olid kõik. Karu, põder, metskitsed, ilves, mingid nugised ja nirgid (tee neil kuraditel vahet), metssiga, isegi lendorav ja ahm. Puude oksad kubisesid lindudest. Keda kõike seal ei leidunud, tihaseid ja rähne ja… President ei tundnud eriti linde.

Vapustav pilt. Poliitikule kohaselt kogus president end ruttu. Ta köhatas hääle puhtaks ja alustas. Armsad Eestimaa elanikud… Ta rääkis pikalt ja pidulikult kodumaa erakordsest loodusest, selle elurikkusest, kuidas me kõik peame ühte hoidma ja üksteist aitama. Kuidas tema annab endast parima, et olla iga eestimaalase president, nii suure kui ka väikese, nii lihasööja kui ka taimetoitlase. Eraldi pöördus ta rändlindude poole, tänades neid, kes meie juures suve veetsid, siin oma pojad üles kasvatasid (kasutades selleks vabariigi nutikaid sotsiaalsüsteeme) ja nüüd lõunamaale talvituma sättisid. Te olete alati teretulnud tagasi. Loomade seas tundis president ära ka mõned võõrliigid. Vaadanud šaakalile otse silma, mainis ta, et seni, kuni dokumendid korras, on kõik võõrliigid meil teretulnud. Uue maailma piirid on valla, mistõttu integratsioon on meie prioriteet. Kõne lõppedes lähenes presidendile karu ja nuhkis teda natuke. Seejärel läksid kõik laiali.

Armin Kõomägi on ettevõtja ja kirjanik (või vastupidi).