8. mail startiv kunstifestival „Ma ei saa aru” keskendub tänavu illustratsioonile. Festivali programmi kuulub ka Müürilehe illustratsioonide näitus „Lilla latte” Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis. Sel puhul uurisime kuuelt illustraatorilt, mis värk selle illustratsiooniga ikkagi on.

Mis vahe on lihtsalt pildil ja illustratsioonil?

Minu jaoks on „illustratsioon” pigem tehniline termin. Nimetan oma tööd illustratsiooniks, kui see on kommunikatiivne tööriist – mõnda teksti või ideed saatma või väljendama tellitud töö. Aga nii nagu igast pildist võib saada illustratsioon, kui kõrvutada see tekstiga, võib igast illustratsioonist saada iseseisev pilt, kui puudub tekstiline piirang.

Kuidas läheb eesti illustratsioonil?

Mulle tundub, et illustratsioon on väga atraktiivne ja janu selle järele on suur. Rohkelt on uut käekirja juurde tulnud! Aga võib-olla on eesti illustratsioon veidi pilla-palla, igaüks pusib omaette nurgas. Lilian Hiob-Küttis kutsus Trickster Studiose korraldatud illustratsiooniteemalisel vestlusõhtul illustraatoreid üles ühingut looma – selles on iva.

Milline on illustratsiooni tulevik?

Tulevik on kindlasti kirju, ilmselt üleküllastunud, aga mul hirmu ei ole. Mõtlen sellele, mis on minu võimuses – püsida distsiplineeritud, mitte laisaks muutuda, suhtuda illustratsiooni kui meediumisse austuse ja hoolega, jagada oma loomingut ja toetada teiste oma.

Mis on sinu eredaim illustratsiooniga seotud lapsepõlvemälestus?

Lüüdia Vallimäe-Marki illustratsioonid raamatus „Midrimaa”. Nende udune, pehme kvaliteet on ühtaegu nii võluv kui ka kummastav. Suured lemmikud on kõik need lillekesed iga loo tiitellehel <3 ja kõige eredamalt kummitab mind siiani „Mänguvesi”. Ma nii püüdsin oma mänguvett tekitada ja kõikvõimalikke potsikuid sellega täita, aga see ei tundunud kunagi nii päris kui raamatus.