Uue aasta esimesed karged luuleread pärinevad Mia Raua sulest.

kuu tn

viimase kuulõpu sirge
sula huultelt kandub palavat veeauru
konstantsesse vagarõhkkonda
noored voored
langevad ukselävelt
alla luiteisse soolasesse liiva
paku seisakul
selgroog murtud kahte lehte laiali
kuu tänaval
maasääred sünnist saati toored

**

kaja kaas

kajakad aohämaras
ei tõuse tõuse eal selt väravalt
halg tossab tulesuus
kui päeva alged piiri tagant naasnud

hahhetavad kurgukaared
kui lendavad parved
vaid üle vete kanduks siit

aknast härma vaadata saan
end sest talvest uima lüüa
ladvalapsed alla kutsutud
ei tõuse tõuse valges
lättest nõgimustas riides

tõusmata ei saa
iga viimse jaoks klibuna settida

mus üks sees seisab
lennuvõimetu
kes ilmakõrgel kandub
laiali puhkemata

**

kolm tasuta raamatut see on
kokku seitse kümnest kupüüri
ringlusesse minemata

kerin selle õnne enda ümber nagu teki
säilitan palumata rahu varastatud laadis
harali ja kuulekalt

sarviliste hunnikud suus
kas täna ütlen jah
käin ringi nagu kass pihlaka varjus
põues aasta kultuurihange

varblastesari tõusis siis
mu kodarate vahelt õhku
kas on sind näha
kas on sind näha
kas on sind näha

**

Mia Raud on luuletaja ja teadvuse nire ülestäheldaja.