Plaadiga „Nocturnal Orange” on INGA leidnud endale meelepärase suuna Eesti RnB ja neo soul’i maastikul.
★★★★☆
Üsna küps ja mahlane on INGA debüütalbum „Nocturnal Orange”. Siin pole kõik öised mõtted hallid nagu kassid pimedas, vaid oranžika karvaga – omamoodi vilkad, omamoodi seisundilised – tänavalampide valgusvihkudes tantsisklevad olendid.
Üllitis on tantsumuusikast mulksuv, melanhoolsemat laadi ja veidi filmilik, mistap tundub, et need tänavalambid asuvad kusagil düstoopiailmas, kus meie riigist on üle käinud tehisaru valitsuskepp ja kõik inimlik ripub küsimärgi all. Juba esiklugu „Vortex” voogab eleegiliselt, justkui elektrooniline sõnatu „oh, ma vaene tarto liin”, milles Tartu linn on midagi abstraktsemat, ent isiklikumat. Ühtlasi helendab paiguti beyoncelik võimsus. Olgu üleelamised millised tahes, lõpuks tuleb olla iseenda vaimne juht – vabadus läbi teadlikkuse.
Mõnusa müttamise ja üminaga „Consequences” liigub neo soul’i radadel – õhtune sensuaalne sirutus. Hommikupoolsemat orav-rattas-tunnet tekitab „Go” („keep on moving, don’t get tired” kõrvus hüppamas).
„WHO” ühendab Frederik Küütsi kidravulina ja INGA võimekad vokaalivõdinad küsimusega „kes ma üldse olen?”. Tegu on nullindate tüdrukutebändide maigulise RnB-looga, mis on Jeremi Siejka ja Markus Palo käe alt läbi käinud ja õige lihvi saanud. Algne jämm on ka helipilti jäetud – tervitatav. Soovid kuulda, kuidas muusik manna helipilti täiendab või kuis kõlavad Kristina Bianca Rantala seatud keelpillid? Saab.
Küps on „Nocturnal Orange” selles suhtes, et kaua popmuusikas eri väljundeid ja stiile otsinud (nt La La Ladies, Eesti Laul, deLULU) INGA hakkab endale meelepärast suunda leidma ning kinnitama kanda Eesti RnB ja neo soul’i maastikul, ka laulukirjutaja ja inimesena. Seda samuti tänu Markus Palole, kellega musa produpool hästi sujub. Palo on tõesti õmmelnud maitsekalt kokku moodsa, hästi istuva ja nauditava toote. Nõnda mõjub „Nocturnal Orange” võrdlemisi kerge ampsuna.
