„Udus” („V tumane”, 2012, Saksamaa, Holland, Valgevene, Venemaa, Läti, Belarusfilm). Režissöör Sergei Ložnitsa, stsenaristid Vassil Bõkav ja Sergei Ložnitsa, operaator Oleg Mutu, osades Vladimir Svirski, Vladislav Abašin, Sergei Kolesov jt. 128 min.
„Udus” on sõjafilm, milles puuduvad mürsud, kuulid, kinnipigistatud silmade ja pärani lõugadega aegluubis langevad sõdurid ning eepiline sümfoonia selle kõige taustal, mis lihtsameelsema vaatajaga manipuleerides kaastunnet, patsifismi, patriotismi või hoopis tumedamaid meeleolusid esile tooks. „Udus” on vaikne. Ärevalt vaikne.
Udu on filmis kohal nii otseselt kui sümboolselt. 1942. aastal on Valgevene pinnal, nagu paljudes teisteski Ida-Euroopa riikides, vahetunud punane udu mõneks ajaks fašistlikuga. Olevik on ebakindel, tulevikust rääkimata. Kelle poolel olla? Keda võib usaldada? Kuidas ennast ja oma lähedasi kaitsta? Natsid on saanud kätte neli partisani, kellest kolm puuakse saboteerimise eest külaväljakul üles, neljas aga, Suštšenja-nimeline mees, lastakse koju. Kahe teise sissi jaoks on nüüd tegemist a priori reeturiga ja nad lähevad äraandjale kätte maksma. Hukkamine ei kulge aga plaanipäraselt ning kolm meest jäävad metsade vahele ellujäämise nimel võitlema. Me näeme meenutusi meestega varasemalt toimunud sündmustest ja saame teada, miks haakristikandjad tegelikult Suštšenjat ei hukanud. Suštšenja seisab silmitsi valikutega, mille langetamisel ta üritab jääda vürst Mõškini kombel ausaks ja õiglaseks, trotsides sellega kaasnevat idioodiks sõimamist.
Filmi aluseks on Vassil Bõkavi samanimeline romaan. Teise ilmasõja puhkedes noore külapoisina vabatahtlikult rindele läinud kirjanikku on võrreldud Solženitsõni ja Dostojevskiga. Bõkav, kes püüdis kirjutada nõukogude ajal ausalt sõjast, kuid sai selle eest nii-öelda peksa, keskendus oma teostes peamiselt küsimusele, kuidas sõjas inimeseks jääda. Autori teoseid on varemgi ekraniseeritud. Filmi „Udus” vaadates meenub Larisa Šepitko 1972. aastal linastunud „Tõus” („Восхождение”), mis põhineb jutustusel „Sotnikov” ning räägib samuti loo partisanide ja fašistide vahelisest vastasseisust hingelisel tasandil.
Sergei Ložnitsa on tegelenud varem peamiselt dokumentalistikaga, „Udus” on tema teine mängufilm pärast „Minu õnne” (2010). Mõlemas filmis on tuntav dokumentaalkaadritele omane rahulik kulgemine ja detailide esiletoomine. Ložnitsa filmikeel sobib väga hästi Bõkavi inimese sisemisi väärtusi analüüsiva mõttestiiliga. Udu Valgevene kohal on püsinud tänaseni – rahvuskaaslasest kirjaniku loo põhjal valminud teos räägib küll valgevenelastest, kuid mõlemad autorid on pidanud ise välismaale pagema ning filmivõttedki toimusid tegelikult Lätis.
„Udus” sai Venemaal jaheda vastuvõtu osaliseks. Heideti ette liigset venivust ja elutust. Selle hinnanguga võib osaliselt ka nõustuda. Filmi alguses pinget loov rahutu vaikus ja intensiivne staatika lõputiitriteni siiski välja ei kanna. Film väsib nagu Jeesuse välimusega peategelane, kes kahe teise ristilöödu vahel aina tihenevast udust enam väljapääsu ei leia… Või leiab siiski?
