Edvin Aedma, kel käesolevaks ilmunud eestikeelne novellikogu „Inimene ja draakon” (2007) ning ingliskeelne „The Lost Switch” (2010), kogub hetkel Hooandja ühisrahastusplatvormi vahendusel toetust kolmanda proosakogu „Maagiline reaalsus” trükkimiseks. Kuna kirjastamisvaldkonnas on Hooandja tüüpi lahendused pigem erandiks, sai uuritud, mis ajendas Kultuurkapitali asemel kirjastamist just sellisel viisil ette võtma.
„Maagilise reaalsuse” kirjutamine võttis aega seitse aastat. Kuidas kirjutamisprotsess Sinu jaoks kulges? Kas ja kuidas tekstid selle aja jooksul Su käes muutusid?
Otsustasin „Maagiline reaalsusele” algusest peale nii palju aega anda, kui vaja. Ei kiirustanud, ei püüdnud kirjutada siis, kui elu seda ei soosinud, ei tõtanud Kultuurkapitali või teiste tähtaegade ja võimaluste järgi. Lemmikmeetodiks on alati olnud minimalismi suunas liikumine, lugudelt riiete, naha, rasva, liha ja isegi luude ära võtmine, et alles jääks ainult hing. Sel eesmärgil võin ühte lugu viimistleda mitme aasta vältel üha täpsemaks ja sisulisemaks, kuni enam tõesti midagi pole ära võtta.
Näiteks lugu „Mõtlike silmade kohtumine kannatuste maailmas” oli algselt mitu lehekülge pikk, kuid mõned aastad hiljem valmis saades oli see lühem kui pool lehekülge.
Miks valisid „Maagilise reaalsuse” trükikulude katmiseks just Hooandja ühisrahastusplatvormi, kui toetust saab küsida ka Kultuurkapitalist?
Kultuurkapital on tore, kuid selle toimemehhanism tundub tänapäevaste alternatiivide kõrval mõnevõrra aegunud. Kui Hooandja on väga läbipaistev ja demokraatlik süsteem, kus loomingu edukus sõltub sellest, kas loovisik suudab kommunikeerida, miks tema looming väärib teostamist, siis Kultuurkapitali võiks pigem võrrelda konstitutsioonilise monarhiaga, kus valitud inimestel on otsustamisel palju suurem roll võrreldes nendega, kelle jaoks kõne all olev looming on mõeldud. Maksude kaudu „kultuuri” jaoks kokku kogutud raha ei liigu puhtalt nende loominguliste ja kunstiliste ideede teostamiseks, mida maksumaksjad ise kõige rohkem tahaksid, sest nende osalemine valikutes (keda või mida toetada) on minimaalne. Hooandjas kõik aga niiöelda maksumaksjast sõltubki.
Lisaks ei ole Kultuurkapitalil aega ega (inim)ressurssi, et hallata kogu Eesti loomemajandust. Sellise aja- ja ressursipuuduse tõttu kitseneb veelgi valik, keda, mida ja miks toetatakse. Tulemuseks on olukord, kus noor loovisik tajub, et dialoog Kultuurkapitaliga on bürokraatiapõhine, aeganõudev ja tihtipeale ebaedukas, sest soosib selliste kogemuste, tutvuste ja tuntusega inimesi, kes oskavad antud keerulises masinavärgis paremini navigeerida. Võrdluseks on Hooandjas lehe loomine praktiliselt automaatne protsess ning toetus sõltub otseselt inimestest, kellele looming on suunatud. Boonusena õpivad loovisikud, kuidas ennast ja oma loomingut ise paremini maailmale kommunikeerida.
Hooandja liigub praegu oma kaasavuse ja läbipaistvusega inimeste isiklikke eelistusi ja valikuid usaldava süsteemi loomise suunas, kus tegeletakse pigem sellega, kuidas valikuid tegevaid inimesi toetada, mitte sellega, kuidas nende eest parimaid valikuid ära teha. Ja sellepärast ta mulle ilusam tundubki kui Kultuurkapital. Kuigi viimane on minu arvates igati hea, auväärne ja kasulik nähtus, ei muuda see olematuks asjaolu, et ta kasutab toimimiseks aegunud, aeglast ja ebaoptimaalset süsteemi.
Kui Hooandja projekt õnnestub, siis kuidas ja kust lugejad raamatut osta saavad?
Kuna pühendan pool suvest ühele arvutimänguprojektile ja rännakutele, võib raamatu poodidesse jõudmine ehk sügiseni edasi lükkuda.
„Maagilisele reaalsusele” saab 6. juunini hoogu anda siin.
