Järjehoidja rubriigis ilmuvad Müürilehe kirjandusarvustused, kus vaadeldakse nii äsja ilmunud teoseid kui ka neid, mis väärivad tagasihaaravalt meelde tuletamist ning üle lugemist. Järjehoidja hoiab silma peal sellel, mis parasjagu lauanurgal või voodi kõrval pooleli. Olgu selleks siis mõni trükisoe luulekogu, kingituseks saadud klassikaline romaan või põnev tolmust puhtaks pühitud antikvariaadileid.
David Almond
„Poiss, kes ujus koos piraajadega”
Tõlkinud Kaarin Kivirähk
Illustreerinud Oliver Jeffers
Draakon & Kuu, 2013
256 lk
Mitte ainult kalast
David Almond ei ole lastekirjanduse lugejatele tundmatu nimi. Aastal 2000 anti eesti keeles välja tema seni kõige enam lugejaid ja tuntust toonud romaan „Skellig”, mille eellugu „My Name is Mina” (2010, ee „Mu nimi on Mina”) ei ole meie lugejateni kahjuks veel jõudnud. „Skellig” oli Almondi esimene lasteromaan, mis võitis Suurbritannias mitu olulist lastekirjanduse auhinda, kaasa arvatud Carnegie medali. Ja auhinnasadu ei ole autorit sugugi maha jätnud. 2010. aastal võitis Almond kogu oma senise loomingu eest kogunisti nn lastekirjanduse Nobeli ehk Anderseni auhinna.
„Poiss, kes ujus koos piraajadega” ilmus alles 2012. aastal ja juba on meil võimalik seda eesti keeles lugeda. Romaani peategelane on Stanley Potts, kes elab koos oma onu Ernie ja tädi Annie’ga. Nemad võtsid poisi pärast tema vanemate surma enda juurde. Kõik algab sellest, kui Simpsoni laevatehas kinni pannakse ja onu Ernie’t haarab vastupandamatu kihk kalakonserve meisterdama hakata, nii et terve nende väike majake saab täis kalu ja kalakonserveerimismasinaid. Ei ole seal kohta enam Stanil ega tädi Annie’l, ei muud kui üks kala, kala, kala hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Kuni Stanil saab kõrini ja ta lõbustuspargi meeskonnaga linnakesest jalga laseb. Sest vaadake, Stanil on harukordne omadus mõista tillukesi kalakesi ja nii satub ta tööle Dostojevski juurde, kes lõbustuspargis partide ja kuldkaladega mehkeldab.
Nii peab Stan astuma ühekorraga vastu täiskasvanuelule selles kummalises maailmas, kus juhtub täiesti tavalisi igapäevaseid asju ja selliseid nõiduslikke kohtumisi, mille toimumises sugugi päris kindel olla ei saa. Kindel võib olla aga ühes – piraajad on väikesed ahned elukad, kes paneksid nahka vanaonu vanad ujumispüksidki, kui need akvaariumisse peaksid sattuma. Ka meie Stan Potts peab piraajadega vastamisi astuma.
„Poiss, kes ujus koos piraajadega” on raamat, mis sobib lugemiseks niihästi täiskasvanule kui ka lapsele. Ei ole see siin mingi lihtne lastemaailm, kus kõik elavad õnnelikult elu lõpuni ja natuke aega veel pealekaubagi. Pakutakse piisavalt põnevust ja mõtlemisainet, mille üle koos vanematega arutada. See on raamat, mida annab mitu korda lugeda.
