Ajal, mil moetööstus hoiab maailma kõige saastavamate tööstusharude pjedestaalil teist kohta, on üha enam disainereid otsustanud käised üles käärida ning asunud otsima lahendusi, et kogu meie toodetud pahnale uus elu anda või kasutada ressursse ilma saapajälge tugevalt maasse surumata.
Disaini rõivaid autolammutuses kasutuna vedelenud turvapatjadest, värvi kangast parukapuuga või vii oma kollektsiooni jäägid Prangli naistele kaltsuvaipade kudumiseks. Just nii võiks kirjeldada lühidalt moedisainerite Lisette Laanoja, Janika Solmanni ja Cärol Oti panust jätkusuutliku moe edendamisse. Kõik kolm esitlevad oma kollektsiooni juuni alguses Tartus toimuval Estonian Fashion Festivalil (EFF), mis pakub lava eesti moedisaineritele, kes viljelevad ühel või teisel moel kestlikke praktikaid.
Festivali jätkusuutlikkusjuhi Maria Kristiin Petersoni sõnul ei piirdu see kestlikkus ainult keskkonnasõbralikkusega – hinnatakse ka kultuurilist jätkusuutlikkust ehk Eesti kontekstis käsitööpärandi taaselustamist ja disainerite panust sotsiaalsetes aspektides. Peterson kiidab, et paljud eesti disainerid kasutavadki sihipäraselt kohalikke koostööpartnereid ning pingutavad, et nood saaksid kvaliteetse töö ja vaeva eest õiglast tasu. Lisaks toetavad nii mõnedki brändid regulaarsete annetustega või koostööprojektide kaudu ühiskonna nõrgemaid gruppe ja abivajajaid, lisab Peterson.
Kahjurite kootud pitsid
Tekstiilikunstnik Janika Solmann elab Võrumaal keset loodust. Lähedal metsas ja aasadel kasvavad pilliroog, vahtrad, lepad ja kased. Ta ise on loonud oma kodu juurde lopsaka värvitaimeaia, kus õitsevad harilik punavärvik, sinerõigas, rused, peiulilled, Jaapani indigo, äädikapuu, parukapuu ja leedrid. Kõiki neid taimi, puude ja põõsaste lehti saab Janika kasutada trükkimiseks või värvimiseks – kunst, millega ta on katsetanud üle kümne aasta. Janika tahtis jäädvustada taimede mustreid kangastele, aga tavalised kangavärvid ei andnud edasi taimede mitmekesist iseloomu. Katsetuste ja uurimistöö tulemusena jõudis ta aga loodusliku taimetrükini, millega jäädvustatakse kangale taimede enda pigmendid.
Janika Solmann on loonud oma kodu juurde värvitaimeaia, kus õitsevad harilik punavärvik, sinerõigas, rused, peiulilled, Jaapani indigo, äädikapuu ja leedrid.
Kuigi trükkimiseks ja värvimiseks sobilikke taimi on Janika sõnul Eestis palju, kipub kohalik loodus olema kollakat tooni ja väga särtsu ei paku. „Igal taimel on oma eripära, mis võib vahel hooaja vältel muutuda. Näiteks metsviinapuu, mis on kevadel täiesti märkamatu pigmendiga, pakub sügisel sinakates-lillades-punastes toonides värvimängu.” Eriti meeldivad Janikale lehed, millel on eriline kuju ja tekstuur, mis kangastele üle kandub. Üheks ta suureks lemmikuks on näiteks kahjurite pitsiliseks söödud lepalehed. Ka sibulakoored, mille suhtes ta aastaid tagasi üleolev oli, on nüüdseks talle südamelähedased. Viimase paari aastaga on tõusnud Janika fookusesse kohalik lambavill ja sellest väikevabrikutes valmistatud lõngad. Kuna tal on endal kuuepealine meriinoristandite kari, teab ta, kui pikk on tee villast lõngani. Vill on tema silmis väärikas jätkusuutlik materjal, mis lausa nõuab suuremat tähelepanu ja rohkem kasutamist.
Jätkusuutlike praktikateni jõudis Janika alguses küll üsna pooljuhuslike valikute tulemusena, aga ajaga on kasvanud ka teadlikkus ning säästvad põhimõtted on saanud tema loomingu oluliseks osaks. „Minu eesmärk on olla enda tegevustes järjest läbipaistvam ja võimalikult aus. Tunnistan, et olen oma teekonna alguses, aga liigun muudkui edasi,” kommenteerib ta.
Kas see idee ikka päästab maailma?
„Teate küll neid vanaemade ja vanaisade jutte, et „oh, see mantel on mul juba nooruspõlvest”. Ideaalis näen ka enda toodetel samasugust tulevikku,” sõnab disainer Cärol Ott ning lisab: „Ma soovin, et kui mu toode jõuab oma õige omaniku kätte, siis ta püsib seal väga pikka aega ja kogub palju mälestusi.”
Selleks et see soov täituks, läheneb Cärol oma loomingus jätkusuutlikkusele eri nurkade alt, alustades kvaliteetsetest materjalidest ja töövõtetest ning lõpetades väikeste partiidega. Samuti on tema jaoks oluline jääkmaterjalide kasutamine. Parasjagu loodavas kollektsioonis miksib ta näiteks rohkelt suuremaid ja väiksemaid nahajääke, et luua talle omaseid mosaiigimustreid. Üheks tema lemmikmeediumiks on värvimine, millega saab anda paljudele kangajuppidele sarnase üldilme ja kasutada neid ühe toote loomisel. Kuigi enda sõnul pole ta veel zero waste lõigete tegemisel eriti osav ja mõtles pikalt, kuidas juurdelõikusjääke ära kasutada, kukkus lahendus talle ühel hetkel lihtsalt sülle. Alates eelmisest aastast kogub ta kangajäägid kokku ja saadab need Prangli saarele, kus neist kootakse kaltsuvaibad.
„Ma soovin, et kui mu toode jõuab oma õige omaniku kätte, siis ta püsib seal väga pikka aega ja kogub palju mälestusi,” loodab Cärol Ott.
Kestlikkuse niit jookseb Cäroli loomingust läbi ka teda inspireerivate teemade kaudu, milleks on loodus, inimesed ja nende käitumismustrid. Kuna tema varajases teismeeas kolisid ta vanemad Prangli saarele, on ta alates 2017. aastast tegelenud Põhja-Eesti saarte kultuuri ja eluolu uurimisega ja põiminud seda kollektsiooniloomesse. Siiski seab jätkusuutlikkus Cäroli sõnul ka teatavaid piiranguid – alati ei saa kasutada kõiki materjale, mida sooviks, või põue poeb ebakindlus, mis paneb küsima, kas idee ikka päästab maailma. „Arvestades, et materjalid on enamasti piiratud, tuleb asjadele pidevalt loominguliselt läheneda, kuid ehk see polegi nii paha, vahel ainult pisut väsitav,” kommenteerib Cärol. Sellegipoolest loodab ta, et laiem üldsus hakkab uusi rõivaid soetades paremaid otsuseid tegema. „Soovin leida mõttekaaslasi, kellega jääkide kasutamisel ja parema kvaliteedi pakkumiseks koostööd teha. Usun, et ideoloogiat jagades jõuab rohkemate inimesteni.”
Autolammutusest moelavale
Lisette Laanoja esitleb Estonian Fashion Festivalil oma kollektsiooni „Airbag no. 19”, mis, nagu nimigi ütleb, on loodud kasutamata auto turvapatjadest. Selle materjalini jõudis Lisette tänu kooliprojektile, mille käigus arendati koos kahe kaastudengi Liisi Tamme ja Grete Lehemaaga sisustustoodet, mis peaks välistingimustes vastu nii tuulele kui ka vihmale. Huvi materjali vastu aga kasvas ja tekkis soov rakendada seda ka rõivadisainis. Lisette räägib, et kuna turvapatja katab õhuke kaitsekiht ja see on valmistatud väga tugevast nailonkiust, suudab kangas pidada lisaks niiskusele vastu ka ekstreemsele kuumusele. „Turvapadjad on väga erinevad, nii kuju kui ka värvuse poolest, enamjaolt on need valget, sinist või roosat tooni. Mina kasutan oma toodetes peamiselt avanemata turvapatju, see tähendab, et iga kord on üllatus, milline turvapadi välja tuleb,” kirjeldab Lisette. Lisaks sellele, et käiku läheb ka seisma jäänud materjal, toimub tootmine piiratud koguses.
Turvapadjad on väga erinevad, nii kuju kui ka värvuse poolest, enamjaolt on need valget, sinist või roosat tooni,” kirjeldab Lisette Laanoja oma materjali.
Tulevikus on Lisette eesmärk katsetada uusi ja põnevaid materjale. Peale turvapatjade leiab kollektsioonist vähesel määral oma elu ära elanud surfilohe kangast, samuti ootab stuudios riiulil üks katkine õhkmadrats. Edasiarenduse mõttes on tal aga suur soov kasutada ära kõik tekkivad kangajäägid, töödeldes need täitematerjaliks jopedele või muudele toodetele. „Olen aru saanud, et vanast uue loomine on just see, mis inspireerib mind ja tekitab teotahet. Usun, et kui ma poleks oma kooliteel taaskasutuseni jõudnud, ei tegutseks ma praegu ka disainerina,” sõnab Lisette.
Sammud tulevikuks
Maria Kristiin Petersoni sõnul ei ole Estonian Fashion Festivali eesmärk ainult disainereid hinnata, vaid pakkuda neile ka kestlikku arengut toetavat platvormi, mh koolitusi. Lisaks peavad disainerid vastama kandideerides jätkusuutlikkuse ankeedile, mis annab ülevaate, kuidas ja mil määral disainerid enda loomingu ja tegevusega kestlikkust toetavad. Estonian Fashion Festivali üheks eeskujuks on Kopenhaageni moenädal – toetutakse nende jätkusuutlikkuse kriteeriumitele ning alustatud on ka pikemat koostööd. „Väidetega tutvumine ja nende analüüsimine aitab osalejatel hinnata oma vastutust ja mõjusfääri, võimaldades neil teha nii praegu kui ka tulevikus teadlikumaid ja targemaid otsuseid – viimane on eriti oluline just alustavate disainerite puhul, kes moodustavad meie festivalil märkimisväärse osa,” selgitab Peterson. EFFile kui mitmepäevasele festivalile, mille programmi osana toimuvad üritused terves Tartu linnas, on äärmiselt oluline võimalikult väike ökojalajälg, et lähitulevikus rohelise ürituse sertifikaat pälvida.
