Joel Tammiku viimane album viib kuulaja ürgse looduse ja juhtmerägastiku vahele seiklema.

★★★★☆

Unenäolise kihtide rägastiku alt manifesteerub välja staažika ambient-dub’i meistri Joel Tammiku oktoobris ilmunud kauamängiv „Kriiva”. Plaadiümbrist ehivad kaksteist männikoorest voolitud maski, mis on ühtlasi albumi merch’iks. Huviline leiab need Tammiku leibeli bändilaagri lehelt.

Helis voolavad lood ühtseks tervikuks. Autori looming on küll läbivalt  looduskeskne, aga selle albumiga on ta viimaks sinna lausa kolinud ja albumi purki saanud. Tammiku kõlapildis on loodus juba pikemat aega esil olnud, kuid praegusel albumil kõlab see seotus veelgi selgemalt. Oma unistavas kulgemises mõjub kogumi tervik igatseva mälestusena rohelusest ja viib mõtteis kompromissitult suve algusesse, ehkki album mõjub igati kohasena ka talvel.

Pintsliks ja präänikuks on Tammiku arsenalis eelmise aastatuhande lõpu diibima UK klubimusooni esteetika, helipildile annavad värvi täpselt parajalt häälest ära, õhulised süntesaatori pad’isaundid. Modulaarsünteka juhtmepuntra alt puiklevad välja viled ja sutsakad, dub’i rütmiline funktsioonitus mõjub ujedalt. Looduse hüüded manavad kuulaja hiliste, hedonistlike Lõuna-Eesti saunaõhtuterüppe ja toovad magusa une. Kodumaiste kõrvutustena meenuvad Tondi „Džunglirada” ja Vjazemski tänavune „Handlebar”.

Helipalett on valitud maitsekalt ja hoolega. Hetkiti tundub, nagu imiteeriks elektroonilised perkussiivsed helid vihmasadu või hoopiski kajasse uputatud lehtede sahinat, uitav 303 ja teised ostsilaatorilised helid omakorda linnulaulu („Ao”, „Puude väli” jt).Album liigub ühtses tempos ja vaimus otsast lõpuni ning mõjub seeläbi ideaalse hetke unustamise soundtrack’ina. Olgugi et oma mahus ja funktsioonis nõuab album sügavama kogemuse jaoks teatavat pühendumust, leian, et nüüdses valdavas elukiiruses on see olulisel kohal ning mõjub kokkuvõttes sooja ja lõõgastavana.