…kõlab ikka imestusega vanemate sõprade, tuttavate suust. „See oli ju kohutav aeg,” ei suuda nad mõista noorema generatsiooni vaimustust sellest ajastust.

Helen Tammemäe. Foto: Märt Miljan

Piisab vaid külastusest mõnda vähegi põrandaalusemasse kultuurikantsi ning dressipüksid, nokamütsid ja ojadena voolav longero reedavad, et 90ndad on trendikas teema ja seni vaguralt nutifoni näppinud hipsterid on muutunud rahutuks ja igatsevad pöörasust. Kurat seda teab – äkki isegi lausa riigipööret! Mõne kergelt ärevusse sattunud intellektuaali rahustamiseks tuleb märkida, et ossidelt maha viksitud riietumisstiil ja kõnemaneer on (vähemalt selles ringkonnas) pelk kamuflaaž – eks igasuguse ärritava teguri pildiletoomine ole omamoodi protest valitseva (olu)korra vastu. Ossilik väljanägemine, käitumine ja kõnepruuk paistavad igatahes olevat piisavalt jubedad, et nendega sissejuhatuseks vähemalt tähelepanu äratada ja poleemikat tekitada.

Võib-olla mängib siin oma rolli see, et täisväärtuslik elu tundub paljudele kättesaamatu – paistab, nagu see langeks osaks vaid vähestele väljavalitutele. Võim on edumeelsete yuppie’de käes ja nn lihtrahva kannatused ei lähe kellelegi korda. Lekkinud Panama paberid on ainult üks näide sellest, et hästi poleeritud pealispinna all toimub endiselt samasugune kauboikapitalism nagu vanasti – kui mitte kordades hullemgi. Kui varem varastati üksinda (siit ka eesliide „kauboi-”), siis nüüd toimuvad pettused korporatiivsel skaalal. Illusioon ühiskonna arenemisest ja olukorra paranemisest on purunemas. Kui inimene 90ndatel varastas, siis ta vähemalt teadis, et on pätt, ja tol ajal seda isegi väga ei varjatud. Tänapäeval võib iga pätt ennast uhkelt ettevõtjaks nimetada ja pättus on nii tavaline, et teistel naha üle kõrvade tõmbamist peetakse ettevõtluse baasteadmiseks. Ise oled loll, kui ei tea, kuidas asju tegelikult ajada tuleb.

Istusime hiljuti sõbrannaga Nõmme rabas pingil ja jälgisime parajasti parte, kui ligi astus üks noor kutt, teatades, et tal on igav ja otsib seltsi. Meie arvamust asjast ära kuulamata haaras ta kilekotist pudeli roosa vedelikuga, millele oli kirjutatud Saku On Ice, ja läitis sigareti. Kaebas, et Saaremaal olevat üks ment, kellel ei jää ka midagi märkamata, ja saarel üldse narksi ei liigu. Tallinnas olevat palju lihtsam, kuigi probleem on selles, et eelmisel kuul kulus tal narko peale 1000 eurot. Meie avaldasime imestust, et see on suur raha. Tema omakorda tunnistas, et on papiga nii ära harjunud, et ei kujutaks enam teisiti ettegi. Õpetas veel, et pappi saab kokku ajada näiteks nii, et paned autoremonditöökojas rehvide hinnale 80 € otsa (per rehv muidugi ehk 4 x 80 – see on 320 € iga pahaaimamatu kliendi pealt) ja ega suurem osa nendest koduperenaistest või reklaami-hipsteritest ju ei oska aimata, palju üks rehv tegelikult maksta võib. Vot selline kergelt narkouimas noor mees jalutas pühapäeval Nõmme rabas, aga mis sa teed noh, kui kogu ümbritsev mentaliteet ongi „pappi kokku ajada” – eks igaüks siis vastavalt oma teadmistele ja võimalustele.

Samas on tunda, et inimestele käib selline elukorraldus vastu, ja nii põgenetaksegi paremal juhul rappa, halvemal narkouima. Või kas sel ongi lõpuks suurt vahet? Mõni põgeneb ka teise riiki, osad lähevad hoopis maale elama. Olgugi et pääsu ei ole eriti kuskil, on juba see pidev vajadus kuhugi põgeneda omaette märgiline. Taga targemana võib muidugi öelda ka, et maailm on täpselt selline, millisena sa seda näed – et inimene ise loob enda maailma ja selleks, et seda muuta, tuleb alustada iseendast, aga seda enam on see comeback’i tegev 90ndate faas – olgugi et oma olemuselt rõve ja destruktiivne – hea märk sellest, et senine ükskõiksus (või isegi poolehoid) valitseva korra suhtes on asendumas protestiga. Üks põlvkond on nüüdseks piisavalt kõrvetada saanud, et hakata lammutama midagi, mis ei tööta, ja ilmselt ongi nokamütsid ja dressipüksid selleks tegevuseks lihtsalt kõige asjakohasem rõivastus.

Helen Tammemäe, peatoimetaja