Nende ridade kirjutamise ajal pole EKREIKE koalitsioon veel lõplikku kinnitust saanud, kuid avalikkuse ulatuslikust vastuseisust hoolimata on tunne, et kolmikliidu loomist saab praegu takistada ainult force majeure.

Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm

Kuna teatud poliitikute võimuiha on toonud ohvriks väärtused, millele on viimasel veerandsajandil Eesti omariiklust ehitatud, tuleb valmistuda uueks reaalsuseks. Reaalsuseks, milles kaabudega meeste võim ulatub kaugemale riigikogu kõnepuldist, mida nad on seni oma radikaalsete seisukohtade legitimeerimise platvormina kasutanud.

Valitsuserakonna liikmete ja ministritena saavad nende sõnad senisest rohkem autoriteeti, aga esimest korda käib sellega kaasas ka võim, et sõnu tegudeks vormida. Retoorika mahenemist pole põhjust loota, sest kaabude eeskuju Valges Majas pole presidendina sugugi oma kõnepruuki muutnud. Ühtlasi on EKRE poolehoidjatel veel vähem põhjust oma madalaid instinkte ohjes hoida, kui tänaval kõnnib vastu mustanahaline või mõni roosa mütsiga noormees. Hiljutised näited Tallinnast ja Tartust juba kinnitavad, et kaaskodanike ründamine grupikuuluvuse alusel võib kujuneda normiks. Meid peaks tegema ettevaatlikuks fakt, et Ameerikas tõusis vihakuritegude arv pärast Trumpi valimisvõitu hüppeliselt.

Uus reaalsus tähendab uusi mängureegleid ka liberaalidele. Kuigi üle tavakodanike peade käivad võimukõnelused võivad tekitada jõuetust ning letargiat – eriti neis, kes valimispäeval heauskselt oma kodanikukohust täitsid, kuid said hiljem teada, et peaminister oma lubadusi millekski ei pea –, siis demokraatia praktiseerimine ei lõppe valimiskasti juures, aga oma poliitilise meelsuse näitamine ei tohiks piirduda ka üksnes Facebookis profiilipildi vahetamisega.

Viimastel nädalatel on hulk vapraid ja südametunnistusega kodanikke tervitanud koalitsioonikõneluste pidajaid Stenbocki maja ees plakatite, punaste joonte ja morsiga. Ma olen veendunud, et isikuvabaduste eest seisjad on võimelised EKRE vihast ja valedest nõretavate meeleavaldustega võrreldes mõjukamaid ning südamlikumaid aktsioone korraldama. Eesti avalikus ruumis on laiutanud liiga kaua tõrvikud ja piibel. Vabatahtlikult need sealt ära ei lähe, kuna eesmärk on sarnaselt odinlaste tänavapatrulliga peletada meie parkidest ja tänavatelt eemale teistsugune kui selline. Tehes seda vabariigi sünnipäeval, soovitakse vähemused ka sümboolselt Eesti riigist lahti haakida. Suuna Kanadasse on Helmed juba kätte näidanud, kuid sinna kolides võidab ainult EKRE.

Möödunud nädalavahetusel toimunud meeleavaldused kinnitasid minu kahtlust, et ühe olulise moraalse võidu on EKRE oma senise tegevusega juba saavutanud: silma ei jäänud peaaegu ühtegi Eesti lippu ega eestlusega seotud sümbolit. Kui võitlus käib Eesti riigi tuleviku nimel, tuleb nn valgetel jõududel taasleida austus ja armastus rahvussümboolika vastu. Eestlasi on raskem omavahel tülli ajada, kui me kanname sama vapimärki. Eesti lipu sünnilugu, laulev revolutsioon, vabadussõda, Tõnis Mägi – see on jagatud ajalugu, mida tuleb osata hinnata ning positiivse sisuga täita. Eriti olukorras, kus üks poliitiline jõud on hakanud dikteerima, milliseid afekte need sümbolid nüüdisajal meis esile peaksid kutsuma.

Ühe väärt käitumissuunise liberaalidele sõnastas Juhan Ulfsak teatriauhindade galal: tuleb õppida tegema seakisa isegi siis, kui problemaatiline otsus või väljaütlemine otseselt sind ei puuduta. Kõikidel suurtel katusorganisatsioonidel tuleb oma häälepaelad valmis panna, kui teaduspõhisust eirates hakatakse muutma toimivaid poliitikaid (vt Eesti Naistearstide Seltsi kiiret ja otsustavat reaktsiooni abordi teemal) või kui rahakraanidega mängides suretatakse kriitilist kodanikuühiskonda või astutakse samme meediavabaduse piiramisel.

Ungari ja Poola näitel teame, et raha on opositsiooni vaigistamisel esimene käepärane abivahend. Kummati kipume aga unustama, et ka meil on kodanikena võimalus liberaalseid väärtusi edendavaid organisatsioone oma rahakotiga toetada. Kodanikuühiskonna vundamendi moodustavad kodanikud. Samamoodi ei seisa vaba ajakirjandus üksnes ajakirjanike ja meediaorganisatsioonide õlgadel. Vaba ajakirjanduse nurgakivi on lugeja, kes toetab väljaandeid, mis seisavad hea faktitäpsuse, sisulise analüüsi, eetiliste põhimõtete ja üldkehtivate inimlike väärtuste järgimise ning levitamise eest. Lugejatena saame mõjutada selliste põhimõtete püsimist klikkide, tellimuste või annetustega. See võib osutuda lähitulevikus eriti hädavajalikuks, kuna uurivate toimetuste kängumisel riskime sellega, et keegi ei suuda enam poliitilisi sigadusi päevavalguse kätte tirida ega võimuesindajaid vastutusele võtta.

Eelnenud tähelepanekust võiks formuleeruda omaette õppetund ka meediale, jällegi Ameerika näitel. Kuigi kaabude terav kõnepruuk tekitab soovi toota lugematul hulgal sellist ajakirjandussisu, kus üks või teine isik kommenteerib või mõistab hukka EKRE liikmete ebasobivat sõnakasutust, võib retooriline tulevärk osutuda suitsukatteks, mille varjus ametkondades ja ministeeriumites võetakse vastu palju pikemaajalise ja laialdasema mõjuga otsuseid. Afektimaias meedia peab valima vastandumise asemel süvenemise tee.

Seega, heitumiseks pole küll põhjust, aga poliitilised arengud läänemaailmas tõestavad ilmekalt, et demokraatiat ja inimõigusi ei tohiks võtta iseenesestmõistetavatena. Nende kaitsmist ei saa delegeerida ka üksnes valitud rahvaesindajatele. Nende nimel tuleb osata vajadusel võidelda, nende väärtust pidevalt üle korrata ning mõelda välja viise, kuidas igaüks saab oma tegevusega seista nimetatud printsiipide eest. Demokraatia ja inimõiguste põhimõtete kaitsmine vajab meie kõigi panust ja tööd, julgust ning pealehakkamist. Asugem tegutsema!

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja