Mida pimedam on aeg, seda sügavamasse šamaaniauku vajub mõtlev inimene. Üha vaevalisemaks muutub toimetulek erinevate sotsiaalsete olukordadega. Nn väike jutt muutub iseäranis piinarikkaks vaevaks – eriti siis, kui taipad, et see sunnitult ilana mööda su enese lõuga alla voolama hakkab.
Edukamates situatsioonides võib õnnestuda leida mõnelt selliselt ärevust ja ebameeldivustunnet tekitavalt avalikult ürituselt n-ö hingesugulane, kelle tunneb üldiselt ära eksleva pilgu ja sunnitud naeratusega posti või seina külge liibumise järgi – temaga võib siis paremal juhul üksteise naeruväärsuse üle nalja visata. Teinekord võib selliseid naeruväärseid leida lausa hulgi näiteks suitsunurka varjumas, kus ahelsuitsetamisega välditakse n-ö inimeste sekka naasmist. Isiklikult harrastan (ja soovitan!) viimasel ajal sellist tervislikumat võtet, et proovin end lihtsalt mõne usaldusväärse tuttava külje alla sättida, et seal siis turvaliselt endale ruumi tekitada, kuni on esimene võimalus jalad selga võtta ja kodu poole kihutada.
Samas, kõige efektiivsem viis suhtlemist vältida on ikkagi päevi kodus istuda ja süüdimatult lakke vahtida. Olmelistel põhjustel on aga aeg-ajalt siiski sundus võtta ette teekond näiteks poodi. Vabalt võib juhtuda, et vastu tuleb mõni pooltuttav, kellele on vaja siis oma hullunud pilgu ja kammimata juuste tagant viisakalt „tere” öelda. Aga võib-olla tuleb vastu hoopis mõni aastatetagune romanss – vot siis on iseäranis kehv seis, sest need on tavaliselt eriti tundlikud olukorrad, kus tuleb rõhutatult tähelepanelik olla ja lisaks tervitusele veel ka heatahtlikult naeratada. Kuid teinekord juhtub lihtsalt nii, et kõnnid oma mõtteis hajevil mööda ilma ringi, märkamata kõiki neid inimesi, keda peaks muudkui teretama ja kahte lehte noogutama. Jumala eest, laskem inimesel pimedal ajal rahus introvert olla!
Mulle on lausa sümpaatne Tallinnas vägagi sage olukord, kui oled näiteks trammis, kus kõik väldivad kõigiga iga hinna eest silmsidet. Istugu või seisku keegi sul lausa nina ees, aga niivõrd ebaolulised on inimesed üksteisele, niivõrd oma mõtetega hõivatud, et see keegi isegi ei teeskle, nagu vastas- või kõrvalseisja talle kuidagigi korda läheks või et tema olemasolul üldse mingi tähtsus oleks. Aga no tõepoolest, võib juhtuda, et pimedal ajal on vaja ennekõike iseendal silma peal hoida, et ennast mitte kaotada.
Enese kaotamisest on hakatud viimasel ajal, mulle tundub, üsna tabuvabalt rääkima. Ja eriti kergendav on see ilmselt kõigile neile, kes on ise vähemal või suuremal moel mõne vaimu puudutava probleemiga kokku puutunud. Tõsi küll, neile, kel on olnud õnne neid vältida, võivad need kõrvalseisjatena pahatihti mõistetamatuks jääda – nendest rääkimine tunduda teinekord isegi ülemäärase tähelepanuvajaduse väljendusena. Aga kannatavale inimesele võib olla väga haavav, kui ei mõisteta, et depressioon ei ole midagi sellist, mis ühel hommikul tuleb ja teisel läheb ja mida on võimalik lihtsalt positiivse ellusuhtumisega ületada, või, veel hullem, kui üldiselt head soovivad sõbrad arvavad, et üks korralik pidu ohtra alkoholi ja lõbustavate narkootikumidega sellest kuidagi üle aitab saada. On raske põhjendada sedagi, et paanikahoog võib tabada täiesti ootamatult keset kaubanduskeskuse puuviljaletti näiliselt ilma igasuguse põhjuseta. Rääkimata kõigist muudest võimalikest kergematest ja raskematest vaimu haigustest, millest enamikku on tänapäeval tegelikult võimalik õigete vahenditega leevendada, kui inimene õigel hetkel vastavalt vajadusele psühholoogilt või psühhiaatrilt abi saab.
Siin on aga kaks aspekti. Esiteks see, et need, kes ei ole n-ö täitsa hullud ja on enam-vähem normaalsed, ei lähe enamasti abi otsima, kuna paljude jaoks on sellesse valda puutuvad tervisehädad endiselt tabu ja arvatakse, et oma probleemidest saadakse kuidagi ise üle. Ja teiseks nendega, kellel on raskemad vaimsed probleemid, juhtub pahatihti see, et lähedased ei oska õigel ajal sekkuda ega neile vajalikku abi otsida, sest kui inimene hakkab kummaliselt käituma, on see segadusttekitav ja hirmutav ning sellisena muutub ta kahtlemata ka eemaletõukavaks.
Esimesel juhul võib inimesel tõesti õnnestuda ilma kõrvalise abita tagasi joonele saada, aga tal võib kuluda selleks lihtsalt mõttetult palju aega ja pidevad tagasilangused süvendada probleeme. Teisel juhul võivad tagajärjed olla sootuks kurvemad. Igatahes oleks kergendav, kui psühholoogi ja/või psühhiaatri külastamist võetaks samasuguse normaalsusena kui kõikide teiste arstide jutul käimist. Alati ei peagi tervenemiseks endale peotäiteviisi rahusteid ja antidepressante sisse sööma, kuigi mõnikord on neidki vaja – siinkohal tuleb mõista, et paljude jaoks võiksid need jääda siiski lühiajalisteks abivahenditeks ja pikemas plaanis tuleks ikkagi ennekõike vaadata üle oma elustiil ja tunnistada endale oma haprust. Ma ei räägi siin loomulikult neist, kelle vaimsetel hädadel on muud põhjused, aga kummalgi juhul ei tohiks kellessegi halvustavalt ega üleolevalt suhtuda. Me ei ela enam õnneks ammugi ajas, kus hullumeelseks tembeldamine ja n-ö hullarisse paigutamine oli poliitiline relv. Hullumeelsus paistab nüüdisajal paraku normaalsus olevat, mille tunnistamata jätmine põhjustab kannatusi, mida oleks võimalik paljudel juhtudel vältida.
Helen Tammemäe, peatoimetaja
