Kui kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk on elanud oma aja ära isegi kultuuriministri arvates, mis siis edasi saab? Ko vatis, stonia?

Täpselt aasta tagasi kirjutasin detsembrikuu Müürilehte juhtkirja „Tere tulemast kärpesalongi”, mis viitas aastal 2025 eesootavatele kärbetele kultuurisektoris meil ja mujal. Aastale tagasi vaadates võiks ju öelda, et rahulolematus küll paisub, aga midagi kokku pole kukkunud. Avalikku kultuuridiskussiooni domineerib siiski suur küsimus rahast ja selle vereringest. Kas raha on? Kellel raha on? Ja kui palju seda raha on? Ja kui raha ei ole (loe: pole antud), siis kuidas saab võimalik olla, et Eesti riigil raha ei ole? Miks neil on raha, aga meil ei ole? Kumb oskab kultuurirahastuse andmeid hasartsemalt tõlgendada – Tanel Tein või Jürgen Ligi? Äsja riigikogus vastu võetud hasartmängumaksu langetusega tuleb rohkem krüptokasiinosid Eestisse? Sellest tulenevalt kultuuri rahastamine kaotab või võidab? Kes peaks näljamängude esimeses voorus välja kukkuma – Theatrum või elektron.art? Mis väljavaated on kultuuriajakirjandusel? Miks ei saanud Arnold Rüütlist rääkiv dokumentaalfilm kulkalt produktsiooni lõpetamiseks kuute tonni? Inimesed, betoon, betoon, inimesed, betoon? 

Kas selleks, et midagi muutuks, peab Olari Elts viiulipoognaga harakiri tegema? Issand halasta, Draamateatril oli arvel VIIS MILJONIT!!! Mida me kaitseme selle õhutõrjega, kui kultuuri enam pole? Kui kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk on elanud oma aja ära isegi kultuuriministri arvates, mis siis edasi saab? 

Kahjuks jääb suur osa sellest diskussioonist kultuurivälja kõlakambrisse ja ületab laiema künnise tõesti vaid siis, kui mõni tugeva avaliku reputatsiooniga kultuurijuht suu avab. Niisamuti nagu mitte igaüht ei huvita väljakutsed kõrghariduses, tööstuses või start-up-sektoris, ei pöörata tingimata süvenenult tähelepanu ka kultuurivaldkonnale. Kuigi on efektne osutada, kuidas kultuuririda riigieelarves on aastakümnetega proportsionaalselt kahanenud, on avalik rahastus sellest hoolimata kultuurile endiselt eksistentsiaalselt asendamatu ning suures ülekaalus igasuguse omatulu ja eratoetuse kõrval. 

Toome näiteks Müürilehe, mis on osa Sihtasutusest Kultuurileht, kuhu kuulub veel hulganisti väljaandeid Loomingu Raamatukogust Tähekeseni. Sellise mudeli alusel ja sisuprofiilis tegutsemine oleks erasektoris ilma erakordsete patroonide ja metseenideta mõeldamatu. Kogu digitaalne sisu on ilma reklaami- ja sisuturunduslaviinita tasuta kättesaadav, lisaks sellele on ka suur osa trükiväljaande tiraažist vabalevis. Kuna meie tegevus sõltub avalikust toest, on meil võimalus ja kohustus pakkuda n-ö avalikku hüve. Sealjuures ei ole see hüve muidugi universaalne, tal on oma nišš, oma auditoorium ja see, mida pakutakse, on ajas muutuv. Ühelt poolt annab selline mudel võrreldes erameediaga vabaduse planeerida ja tegutseda teistsuguste mängureeglite järgi, näiteks elamusloo asemel saame keskenduda väheseid huvitavale kultuurianalüüsile. Teisalt seab see aga rea piiranguid, mis pärsivad tähelepanumajanduse keerulises maailmas konkurentsivõimet. Raha, aruandlus, hanked, töölepingute ülesehitus, sisu kättesaadavus jne kuuluvad kõik avaliku sektori põhjendatult rigiidsesse masinavärki. See ei ole agiilsete eksperimentide katsepolügon. Kuigi väljaande toimetulekumiinimum on olnud seni aastast aastasse tagatud töölepingutega kaetud palgafondiga ehk kuulsa kultuuritöötaja miinimumpalgaga, on kõik muu kui väsinud kaamel, kelle silmapiiril veesilma ei paista. Kultuuriväljaannete toimetused suudavad muidugi ise mingi piirini ajakirjanduslikku sisu luua, aga paljuski ju „ostetakse” sisuline kompetents sisse. See hind, millega kohalikelt kultuuriuurijatelt ja teistelt ekspertidelt sisu tellitakse, on teadagi astunud elukallidusega vastupidises suunas, sellest on saanud allahinnatud tööamps. 

Sealt edasi lähevad tööaur ja raha niikuinii rahvusvaheliste tehnoloogiaplatvormide teenindamisse. Mind tõsiselt huvitab, kui palju kulutab kogu kultuurisektor otseses ja kaudses ajas pluss rahas puhtalt Meta jt sarnastel platvormidel. (Kirjutage mulle!) Mis on see protsent kulminni ja kulka eelarvest, mis liigutatakse sisuliselt automaatselt monopoolsete tehnoloogiaettevõtete taskusse. Ajal, kui avatud ja ligipääsetav kultuurimeedia teeb pro bono platvormitööd ja rahapuudusel ajale jalgu jäänud kodulehtede külastatavus asendub tehisaru tehtavate sisukokkuvõtetega, tekib põhjendatud küsimus: kas me pole ammu enam kõik lihtsalt platvormitöölised?

P.S. 4. novembril võtsid 32 Euroopa riigi kultuuriministrid vastu deklaratsiooni, milles rõhutati, et tehisintellekti kasutamine kultuuri- ja meediasisu loomisel ning levitamisel tekitab eetilisi, ühiskondlikke ja majanduslikke küsimusi ning küsimusi informatsiooni usaldusväärsuse kohta. Väga tore, et meiegi kultuuriministeerium deklaratsioonile alla kirjutas, aga mis siis edasi? Ko vatis, stonia?

Aleksander Tsapov on Müürilehe peatoimetaja