Uurisime lähemalt, mis rolli mängib Eesti kultuurirahastuses Hooandja ja mis suunas võiks säärane rahastusmudel tulevikus areneda.

Kulkast toetust ei saanud, ükski ettevõte sponsoreerima ei nõustunud, piletitulu teenimise võimalust ei ole – kas see tähendab, et väärt kultuuriidee jääbki teostamata? Alates 2012. aastast, kui käivitus Hooandja keskkond, enam mitte. Tegemist on Eesti esimese ühisrahastusplatvormiga, mis võimaldab loojatel toetajate huvi rahaks teisendada.

Hooandja numbrites

Hooandja on kogunud 12 tegutsemisaastaga kokku ligi 7,3 miljonit eurot. Näiteks möödunud aastal oli Hooandjas 220 edukat kampaaniat, millele koguti toetust pea miljon eurot. Hooandja tegevjuht Tuulike Mänd loodab, et tänavu saab maagiline miljoni euro piir lõpuks ületatud. Veel üheksa aastat tagasi kogusid projektid platvormil aastaga poole väiksema summa, kuid viimased neli aastat, mille sisse on jäänud nii sõda, pandeemia kui ka majandusseisak, on kogutulu püsinud üsna stabiilsel tasemel.

Teiste rahastusvõimalustega võrreldes peab Mänd Hooandja tugevuseks lihtsust ja bürokraatiavabadust. „Võtame vastu igasuguseid projekte, nii suuri kui ka väikeseid, kogenud ja algajate autorite omi. Paljud praeguseks tuntud tegijad on teinud oma debüüdi Hooandja abiga,” toob ta välja veel ühe eelise. Nii on Hooandja aidanud puhuda hoo sisse algatustele, mis ei kvalifitseeru avalike fondide rahastuse saamiseks, mille puhul tuleb tihtilugu näidata ette varasemaid töid.

Platvormil on kogutud toetust edukalt nii disainiprojektidele, trükistele, kontserdituuridele, albumitele, aga ka õppevahendite või instrumentide soetamiseks. Jalmar Vabarna näiteks kogus üle 30 000 euro Treski küüni välilava ehituseks. Eesti seni kõige edukama ühisrahastuskampaania taga olid aga päikeseauto Solaride loojad, kes kogusid mullu üle 50 000 euro. Hooandja portaal pole kunagi üksnes kultuuriprojektidele keskendunud. Seal saavad koguda lisarahastust ka vabaühendused, spordivõistkonnad ning teadusasutused. „Ootame projekte, millel on konkreetsed ajalised raamid ja avalikkusega jagatav tulemus – teos, üritus, toode või teenus,” täpsustab Mänd.

Uus raha kultuuriväljal

Raul Oreškin on vilunud ühisrahastusvõimaluste kasutaja. Tal on Hooandjas viis edukalt lõppenud projekti, kuid ta on kogunud kultuuriprojektidele raha ka platvormiväliselt. Seda nii kunstinäituste korraldamiseks, galerii arendamiseks kui ka oma raamatu väljaandmiseks. Iseendale raha küsimist peab ta seejuures neist kogemustest kõige piinlikumaks. 

Oreškin oli veendunud, et Uue Teatri kampaania on stardipauk kultuurivaldkonna suuremahulisteks ühisrahastusprojektideks, kuid seda pole juhtunud.

Oreškin oli ühtlasi Eesti kõige mastaapsema kultuurivaldkonna ühisrahastusprojekti eestvedaja, kui Tartu Uus Teater kogus 2017. aastal toetust Lai 37 teatrihoone ostmiseks. Lõpuks saadi nõnda kokku 335 000 eurot. Oreškin oli veendunud, et Uue Teatri kampaania on stardipauk kultuurivaldkonna suuremahulisteks ühisrahastusprojektideks, kuid seda pole juhtunud. Endine teatrijuht usub siiski, et sadade tuhandete kokku kogumine on jätkuvalt võimalik, kui kampaania hästi sõnastada ja leida väärt kampaaniatoode, milleks osutus Uue Teatri puhul etendus „Kremli ööbikud”.

Oreškini hinnangul jõuab ühisrahastuse kaudu kultuuriväljale palju täiendavat raha, mida teistmoodi pole võimalik kaasata. Eriti selliste projektide puhul, millele ei saa müüa pileteid ja mida ei saa paisata poelettidele. Näiteks on Oreškin kogunud Hooandjas toetust Voronja galerii skulptuuriaia rajamiseks ning eraldi ka galerii välialale varjualuste ehitamiseks, mida ta nimetab galeristi vaatevinklist „ekstrategevuste elluviimiseks”.

Hooandjast teenitud raha võib kuluda arvete tasumiseks, kuid Oreškin siiski loodab, et enamik kultuuriasutusi on seisus, kus kogutud summadest saavad tasu ka loojad. Oreškini viimatine edukas kampaania, ukraina kunstnike näitus „Päästik” tARTu poes oli mõeldud täielikult näitusel osalevatele kunstnikele honorari maksmiseks. Oreškin meenutab, et see on olnud seni ka ainus kampaania, millele polnud tarvis eraldi turundust teha. Teema kõnetas sõjast vapustatud eestlasi niigi.

Muidu aga olevat ühisrahastuse puhul turundus A ja O. Mänd nimetab autorite passiivsust peamiseks põhjuseks, miks mõni projekt Hooandjas ebaõnnestub. Oreškini kogemus kinnitab seda. Eriti tragi tuleb tema sõnul olla kampaania lõpusirgel. „On üsna reaalne, et isegi pool vajaminevast rahast võib koguneda viimase nädala või isegi viimaste päevadega.” Selleks tuleb valmistuda, näiteks soovitab Oreškin kampaania lõppkuupäeva määramisel mõelda, ega see ei lange kokku mõne üritusega, mis kultuurihuviliste rahakotist korraliku tüki ampsab. Seejuures peaksid loojad valmis olema ka olukorraks, kus neil tuleb omast taskust puuduolev summa välja käia, sest muidu kantakse kogutud toetus toetajate kontole tagasi.

Mänd nimetab autorite passiivsust peamiseks põhjuseks, miks mõni projekt Hooandjas ebaõnnestub.

Yoko Alender, kes on kasutanud hooandjate abi nelja raamatu kirjastamiseks, peab Hooandja plussiks võimalust ühendada toetuse kogumine teose turunduskampaaniaga ja teha seda esialgu seltskonnale, kelle huvi on juba keskmisest suurem. Nii on Alendril kujunenud tänu Hooandjale välja toetajate ja kaasamõtlejate võrgustik, kelleni on platvormi kaudu iga korraga justkui lihtsam jõuda. Tugevad projektid ongi sellised, mille puhul autor tunneb väga hästi oma sihtgruppi ja oskab neid ka kõnetada. Mänd peab Hooandjat omamoodi lakmuspaberiks autoritele – kui idee seal ei lenda, siis tuleks tõsiselt kaaluda, kas projektiga tasub üldse edasi minna. Projekte, mille eesmärk või sihtgrupp jäävad segaseks, on Hooandja meeskond ka ise tagasi lükanud.

Kui toetamisest saab investeerimine

Üks võimalus toetajate leidmiseks on kingitused. Olgu summa üks euro või paarsada, midagi tuleb hooandjatele toetuse eest vastu pakkuda. Oreškin soovitab pakkuda kingiks midagi sellist, mis muidu toetajateni ei jõuaks: „Üle pingutada ei maksa, muidu viib projekt suure osa kogutud rahast eelarvest uuesti välja.” Läbi tuleb mõelda ka see, kuidas kingid toetajateni jõuavad. Mõni autor on käinud neid isiklikult üle andmas, kuid näiteks Merilin Mandeli raamatu „Jess, lapsed!” puhul, mis osutus projektina ülimenukaks, tuli kasutada eraldi logistikafirma abi. 

Hooandja tingimustes on keelatud kingitusena raha või osalust pakkuda. Ühisrahastusplatvorm Fanvestory on aga loodud just selleks. Platvorm võimaldab artistidel rahastada oma tegevust, müües selleks fännidele osalust. Näiteks kui mõni muusik tahab albumi välja anda, saab ta teha kuulajatele üleskutse albumi väljaandmisega kaasneva riski jagamiseks, pakkudes toetajatele hiljem vastutasuks kolmandikku müügitulust. Seejuures saab artist ise määrata partnerlussuhte kestuse.

Reigo Ahven usub, et otseselt loomingusse investeerides mõtlevad artist ja fänn üksteise peale rohkem.

Platvormi omanikeringi kuuluv Reigo Ahven ütleb, et nende eesmärk on luua artisti ja fänni vahel pikaaegne suhe. Ta usub, et otseselt loomingusse investeerides mõtlevad artist ja fänn üksteise peale rohkem. Fännidest saavad loomingu turundajad, sest kauguses terendab ka isiklik majanduslik kasu. Näiteks Tanel Padaril õnnestus koguda Fanvestory kaudu kahe minutiga sajalt inimeselt 6600 eurot.

Investeerimissõnavara esinemissagedus Ahvena jutus vihjab igatahes, et portaal meelitab eelkõige finantsvabaduse poole teel olevaid inimesi. Ahvena sõnul pole püstirikkaks ükski nende kasutaja veel saanud, kuid „investeeringutega ollakse rohelises”. Lisaks saab platvormil „luua portfelle”, mis koosnevad osalustest eri lugudes. „Võib juhtuda, et mõni portfellis olev lugu valitakse filmi ja hakkab tulu teenima,” kirjeldab Ahven potentsiaalset teenimisvõimalust. 

Kas ka Hooandja võiks selles suunas areneda? Tuulike Mänd kinnitab, et neil pole plaanis oma senist tegutsemismudelit muuta. Ta meenutab koroonakriisile järgnenud aega, kui mõned autorid avaldasid soovi igakuiste maksete kogumiseks ehk Patreoni tüüpi rahastusmudeli kasutamiseks. Toona otsustati, et sellist arendust, mis Hooandjast märgatavalt erineb, ette võtma ei hakata, vaid püütakse keerulistel aegadel paindlikumad olla. Näiteks pakuti raha kogumiseks tavapärasest pikemaid tähtaegu. „Hoidsime tähelepanu seal, kus on meie sihtrühm ja kompetents,” ütleb Mänd. Tema väitel loob ka Hooandja tugevaid sidemeid looja ja fänni vahel. Mõni toetaja on jaganud soovitusi kampaania mudimiseks, mõni on läinud aga suisa vabatahtlikuna appi.

Fänne võib näha kasutamata ressursina, kuid summad, mida on Eestis võimalik ühisrahastuse kaudu kaasata, on meeldiv boonus, mitte reaalne alternatiiv, mis päästaks kultuurivaldkonna kroonilisest alarahastusest.