Mõni nädal tagasi Vikerraadios eetris olnud saates „Loetud ja kirjutatud” avaldas Priit Hõbemägi arvamust, et eesti kultuuriks ei saa pidada MacBooki ees seisvat meest, kes on tõmmanud pähe kapuutsi, teeb undavaid hääli ja laulab selle saatel kurblikult.
Tema sõnul on eesti kultuur Arvo Pärt, Tõnu Kaljuste ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kes on jätnud endast maha ajalise jälje ning keda peaks seetõttu ka rohkem rahaliselt toetama. Ühest küljest nõustun ma Hõbemäe kommentaariga, sest nimetatud on ennast juba maailma mastaabis tõestanud suured muusikud, kelle saavutused ongi reaalselt mõõdetavad ja olulised.
Mis puudutab aga teise segmendi – mis ei pruugi lahterduda standardite järgi edukaks või muusikaliselt mingile maitsele „vastavaks” – hindamist „mittekultuuriks” ning selle võimaluste nullimist juba eos, tekib mul küsimus, milliseid jälgi saab meie kultuuril olla 30 aasta pärast, kui me ei lase neil „undavatel meestel” ja „moodsa kultuuri festivalide” tegijatel areneda, vaid loodame igavesest ajast igavesti lasta liugu paari-kolme nime peal. Ma ei taha öelda, et konservatiivsem vaatevinkel kultuurile on midagi halba, sest kõigilt ei saagi oodata 4/4 takti järgi reedest laupäeva kepslemist, müramuusika essentsi nautimist või selliste etenduskunstidega suhestumist, kus nn moraalsetest piiridest üle võidakse astuda, kuid see ei tähenda, et üks peaks teist lämmatama.
Selles numbris oleme võtnud vaatluse alla öö selle mitme erineva tahuga ning sealjuures ka pahapoisiks peetava „klubikultuuri”, mille rolli ei saa noore kultuurivälja arengus alahinnata. Põrandaalune skeene on üle maailma enamasti vaeslapse rollis olnud, ning nagu see kipub elus olema, loob just millegi puudus tihti kõige säravamaid ideid. Astugem korra ajas tagasi 90ndate algusesse ning võtkem eeskujuks toona meie klubikultuurile elu sisse puhunud Aivar Tõnso, Raul Saaremetsa või Tristan Priimäe, kes olid 30 aastat tagasi needsamad masinate taga koogutajad ja veidra muusika entusiastid, aga kes panustavad praeguseni meie kultuurimaastikul mitmel rindel ja korraldavad üritusi. Ja nii palju kui tean mina noori või teisi vanemaid siinmail tegutsevaid underground-artiste ning promootoreid, on paljud neist mitmekülgse muusikamaitse ning suurte ideedega inimesed, kes rahanappusest hoolimata oma mõtteid ellu viivad (kuigi tuleb tõdeda, et puhta entusiasmiga seda masinat igavesti ei õlita).
Nagu mujal maailmas, on ka Eestis nähtud mitmete klubide ja festivalide tulekut ning minekut, sest põrandaalune skeene ongi tihti katselava, kus kõik alati ei õnnestu. Mõned on läinud just rahaliste raskuste pärast, teised seetõttu, et jaks saab otsa, kolmandad, sest rahvast ei jagu, neljandad hoopis konfliktide tõttu naabritega, kes öistele bassisagedustele enam vastu ei pea. Tooksin siinkohal välja selles numbris Amsterdami endise öölinnapea Mirik Milaniga tehtud intervjuust kõlama jäänud sõnad, et oluline on investeerida rohujuuretasandil tegutsevatesse väikestesse kohtadesse, sest enamik talente ei alusta kohe suurtelt lavadelt. Kuigi siinkohal viitab Milan just klubikultuurile, laieneb see idee ka ükskõik millisesse teise kultuurisfääri, lihtsalt tuleb silmad lahti hoida ja need õiged tegelased ära tunda.
Samuti ei pea investeerimine tähendama alati suurt rahasüsti riigilt. Nagu viitasid ka Milan ning hiljutisel Tallinn Music Weeki paneelil sõna võtnud Põhja-Tallinna vanem Raimond Kaljulaid, piisab alustuseks juba koostööst linna ja klubipidajate vahel, millega saaks lahendada näiteks heliprobleemidest tekkinud kaebuseid. Tähtsal kohal on ka tegijate endi vaheline koostöö, mis on saanud praktikaks pea kõiki siinseid underground-üritusi ning -klubisid kaasava festivali I Land Sound toimumisega. Lisaks on erinevad korraldajad ühendanud jõud peosarjas Labürint ning Baltikumi-ülesel lähenemisel on näidanud eeskuju maikuus toimuv UNDER Festival, mis on teinud eelpidusid nii Tallinnas kui ka Tartus ning kutsunud mängima mitmeid siinseid DJsid.
Ööelu on pulbitsev ideedekatel, kus sünnib teatud negatiivsete aspektide kõrval palju koostööd ning puhuvad vabaduse ja tolerantsuse tuuled, mis on tegelikult suureks muutuste stardipakuks ka ühiskonnas toimuvale üleüldiselt. Kui vaid kõik meist oleksid selle vajaduses veendunud!
Mariliis Mõttus, elustiili- ja muusikatoimetaja
