Naljaga on see naljakas asi, et ühelt poolt on ta hästi lihtne ja teisalt hästi keeruline. Ühelt poolt tuleb ta iseenesest, näiteks igasuguses veebi- või muiduvestluses sõprade või sugulastega, Facebookis või kohvikus, tuleb kutsumata ja tellimata, peaaegu mõtlemata. Aga teisalt võib temaga üsna kergesti üle piiri minna, võib mööda rääkida, tahtmatult teisi solvata. Nali võib olla idiosünkraatiline nagu igasugune verbaalne suhtlus, ta võib jääda adressaadilegi tabamatuks või mõistetamatuks.
Huumori ehk kõnekaim funktsioon on olla teraapiline. Kui asjad on maailmas (olgu siis globaalsemas või isiklikumas plaanis) halvasti, saab nende üle naerda, ironiseerida, ilkuda. Nali katku ajal. Nali, mis ühendab, tervendab, lepitab. Kui MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut teeb ebaadekvaatse ja igapidi kahjuliku „uuringu”, saan ma Facebookis selle üle nalja teha ja mul on parem olla. Ehkki see, mis selleks tõuke annab, oli üdini ebameeldiv ja halb. Me naerame Donald Trumpi üle, ehkki teda ennast ei kõiguta see vähimalgi määral, irvitame brittide ja nende Brexiti üle… Küllap peaasjalikult just seetõttu, et tulla toime murega globaalse tuleviku pärast. See, et „vaba maailma juht” on totra soenguga naljanumber, paneb meid end paremini tundma – ja pole juhus, et sellessinases lehenumbris, mis on pühendatud tervenisti huumorile, nimetatakse Trumpi nime kordades (veelgi) tihemini kui eelmistes (kus seda tehti muidugi samuti silmatorkavalt palju). Me ironiseerime ka nende üle, kelle poliitika ei lähe meie meelest kokku inimõiguste kontseptsiooniga, kes näivad võimul olles lausa otseselt ohtlikud (asi on tõsine!), samavõrd kui nemad ironiseerivad meie üle, nähes küllap ohtu ja „liberaalse diktatuuri” kandmist ja süvendamist just meis. Või, vaadates veelgi isiklikumalt, kui me läheme kellestki lahku, kui keegi sureb, siis mingisugune kohustuslik ja hädavajalik faas asjadega toimetulemiseks on just huumor. Nii naerame iseenda üle ja teiste üle ja nii saame terveks.
Selle kohta, kas on asju, mille üle nalja ei tehta, jagunevad arvamused teadagi kaheks, aga üldiselt jääb mulje, et neid, kelle puhul neid tõesti ei olegi ühtegi, on vähe. Nii tardume kõik millegi ees tagasi, olgu see siis nii püha või mingil moel / kellegi jaoks nii valus. Holokaustihuumor ei sündinud kohe pärast holokausti, Wikipedias on eraldi artikkel näiteks 9/11 terrorirünnakul põhinevast huumorist („Humor based on the September 11 attacks”), väidetavasti pärinebki määratlus „Liiga vara!” („Too soon!”) reaktsioonist paar nädalat pärast terrorirünnakut tehtud naljale – kui trauma ja šokk on liiga värsked, pole sünnis nalja teha. Nii peab huumor olema samavõrd vastutustundlik kui kõik muugi, aga tema mehhanism on tihti keerulisem. Loodud muu hulgas selleks, et lepitada, on naljale lubatud ka see, mis tavalises suhtluses ei pruugi olla. Inimaju (seejuures nii adresseerija kui ka adressaadi aju) teeb tuhandeid välkkiireid operatsioone, kalkulatsioone, rakendab tehteid, mille tulemusena nali sünnib ja vastu võetakse. See, mis on ühe jaoks solvav, ei ole seda teise jaoks mitte, aga küllap peame arvestama, kas me oleme valmis kellelegi oma naljaga haiget tegema, ja küllap oleme kõik selle printsiibi vastu oma elus eksinud, sest kasutame vale eeldust või valemit.
Nii tegin mina kord mõtlematu nalja Rail Balticu kohta vanale sõbrale, kes, arvates seepeale, et olen Rail Balticu toetaja (ehk eksisime nii mina kui ka tema – ma ei ütleks, et ma olen Rail Balticu poolt rohkem kui vastu), soovitas mul end ära tappa. Ja soovitas end ära tappa ka kõigil teistel, kes on poolt. See ei solvanud mind, sest ma sain aru, et ka tema kasutas vale tehet või eeldust, aga see üllatas märkimisväärselt ja pani mind mitmeid kordi hiljem oma peas toimunu juurde tagasi tulema. See, mis minu jaoks on suvaline, ei ole seda kellegi teise jaoks mitte. Inimene tunneb küllap muret keskkonna, ehk ka korruptsiooni pärast ja ehkki see võis minu teadvuses olla absoluutselt ebaadekvaatne ülereageerimine, saan ma põhimõtteliselt aru, et teisele osapoolele võis minu jauramine mõjuda mõnitusena – ilkusin ju selle üle, mis temale oli päriselt oluline ja murettekitav, ning see ei meeldi meist küllap kellelegi. Poliitilisel tasandil võivad niisugused naljad väga traagiliselt lõppeda, meenutagem või Charlie Hebdo juhtumit, millest kõneleb siin lehes ka Liisi Laineste.
Mul ei ole siin muud moraali kui nentida ilmselget, et on juhtumeid, kus mingisugune konkreetne huumor ei osutu kohaseks, ja on asju, milles inimesed keelduvad huumoripotentsiaali nägemast, või, veelgi enam, on punkte või hetki, kus inimesed kaotavad huumorimeele. Sama võib mingisuguses teises olukorras / teisel teemal juhtuda ka minuga. Ja meie ülesanne ei pea olema igas hetkes kikivarvul käia, püüdes elu eest kedagi mitte solvata, sest nii jääks elu elamata, nali tegemata, piirid kompamata. Aga ma arvan, et ei ole üleliigne vaadata neid nalja kommunikatiivseid mehhanisme aeg-ajalt lähemalt. Ma teeksin oma Rail Balticu nalja uuesti, kui saaksin ajas tagasi minna, sest ma poleks mina, kui ma seda ei teeks. Samamoodi nagu see pani mind naljale kui niisugusele ja tema ehitusele otsesemat tähelepanu pöörama, ehmatas sellele järgnenud reaktsioon küllap ka reageerijat ennast, niisiis tuli nimetatud seigast ja Rail Balticust igasuguse mõtteainesena kindlasti kasu enam kui kahju.
Maia Tammjärv, kirjandus- ja uudistetoimetaja
