Kusagil möödunud aasta keskel laagerdus Müürilehe toimetusel mõte teha 2021. aasta kevadesse väike Eesti UG („UG” kui põrandaalune) teemanumber. Eesti oli esimesest lainest pea puhtalt välja roninud, klubid, kontserdipaigad ja festivalid pandi jälle käima ning paistis, et valju muusika ühiskuulamine on taas päevakorras.
Kui numbri tegemine reaalselt pihta hakkas, istusime muidugi nagu vanad sokud oma kodukontorites, aknast kostumas toidukulleri rattavilin ja taustal 4/4 taktis tilkumas lekkiv kraan. Viimase aastaga kultuuriajakirjanikele tuttavaks saanud stsenaarium: kõneleda muidu elavast organismist, kes on kunstlikku koomasse viidud. Aasta ei ole olnud lihtsate killast. Muusikavaldkonnas, mis on ju valdavalt sündmuspõhine, on enamik inimesi jäänud ilma igasuguse sissetulekuta. Kes müüb pille, kes oma plaate, kes on läinud taksot sõitma või ehitusele, et ots otsaga kokku tulla. Klubid ja kontserdipaigad, mis on veel elus, ajavad kalendris näpuga järge, millal on jälle lootust uksi avada. Mõned panevad pillid lõplikult kotti. Ja niiviisi terves maailmas.
Sedasi, kui terve sektor on põlvili, on ju justkui kohatu mõtiskleda küsimuse üle, et mis see UG võiks olla, kes seal tegutsevad või mida inimesed sealt otsivad. Ometigi, kui praegune „pull” nelja kuu või hoopis nelja aasta pärast ära lõpeb, siis tullakse jälle kokku, pühitakse tolm plaatidelt, häälestatakse pill, pingutatakse plaadimängija rihm ja hakatakse otsast peale. Kõik muidugi ei tule tagasi, sest kütus tihti kirel ja entusiasmil põhinevas UG paagis on pidevas vahetuses niikuinii. Selleks piisab vaid pilguheidust taasiseseisvunud Eesti klubikultuuri mälestustahvlile, kust vaatab vastu kunagi tegutsenud kohanimede plejaad Varjendist Uneni. Aga tullakse, sest teisiti ei saa. Kohad, mida võib kokkuleppeliselt nimetada alternatiivseteks, pakuvad reeglina mitmekesisemat programmi, pigem kiusu- ja ahistamisvaba keskkonda ning heal juhul ka teatavat vandeseltslaslikku küünarnukitunnet (seda eriti nüüdisajal, kus territoriaalsus näib olevat teisejärguline). Mugavad istmed, euroremont ja VIP-lounge ei ole enamasti nimekirjas, sest boheemlaste ja kulturnikute poole kaldu klientuur ei jõuaks või ei tahaks sellist majandusmudelit niikuinii üleval pidada. Sellest, kuidas funktsioneerib peavoolu ja alternatiivse tõmbe- ning tõukejõud, kirjutab teemanumbris Tõnis Kahu. 20+ aastat kohaliku muusikaelu äärealadel toimetanud Mihkel Kleis sedastab aga siinkirjutajale antud usutluses, et „ääreliste, normidest kõrvalekaldumiste olemasolu on märk elutervelt arenenud kultuurist, kus liigirikkus on palju laiem, kui esmapilgul silma paistab”. Lisaks ootab teid teekond läbi öö – Mariliis Mõttus on pannud kümnetelt inimestelt kogutud lugude põhjal kokku ühe pika nädalavahetuse, mis võib praeguses ajahetkes mõjuda kui mälestus kadunud maailmast. Ühe subkultuuri ja skeene võimaliku imaginaarse elukaare võtab aga koomiksina „Lil korin” kokku Karl Hendrik Rattus. Lisaks punkarid, tantsivad eestlased ja seks.
Kui nüüd minna pisut isiklikumaks, siis olen isegi sellest aast, kui olin 15-aastane poisinolk, külastanud klubisid, reive, festivale, eksperimentaalmuusikaõhtuid ja kõike muud eri riikides ja eri mandritel. See polegi olnud faas (nagu võib olla ja tihti on), see on elu pärisosa. Ja mida n-ö UGm ja väiksem, seda parem, alati! Vana kirik kusagil Brixtonis, stuudio endises Dvigateli tehases Ülemistel, muldpõrandatega keskaegne hoiuruum või skvotitud viaduktialune Pariisis, kellegi pehkinud kelder Los Angeleses või miks mitte lihtsalt mingi sara kusagil nimetus Eesti külas. Eks üheltpoolt ole selle tõmbe taga konkreetne muusikaline impulss ja uudishimu, teisalt on see kui väike paralleelne ökosüsteem, mis toimib väga hästi keele- ja kultuuriüleselt ning millel on teatud globaalse vandeseltsi maik, kus inimesed orienteeruvad enam-vähem sarnaste kompasside järgi. Ideaalmaailmas on näiteks klubikultuur selle tagasihoidlikumas (superklubidest väljaspool paiknevas) formaadis antielitistlik, sõbralik, salliv ja kahjuks harva, kuid vahel siiski, mingi kogukondliku iseloomuga. Alati see muidugi nii pole ja tihti imevad kasumijanu, vahetuv kontingent või end lolliks suitsetanud resident-DJ sümpaatsest kohast, üritustesarjast või suvefestivalist kogu elu välja. Inimesed nokivad siis mõnda aega nina, kuniks pragudest ilmub kui imeväel midagi muud ja karavan liigub edasi. Seda kõike mõistagi 21. sajandi elustiili võtmes, kus pärast pikka ööd lastakse endale blenderiga maitsev tervisesmuuti ning kontrollitakse kalendrist oma pilatesetunni aega. Küllap kaob lähitulevikus ajalukku ka UG kui põrandaalusust tähistav mõiste, sest võrgustunud ühiskonnas kaotab ta oma salasepitsejate ja kultuurirevolutsionääridega õrnalt seotud alltooni. Aga eks fantaasia UGst kui mõnes mõttes sellisest varakristlikust katakombides luusimisest, kõrgemal pea kohal astumas peavoolu leegioni matsakas marsisamm, ole visa kaduma. Idee vastupanust on üks rammus idee.
Aleksander Tsapov, kultuuritoimetaja
