Hiljuti vaatasin ja kirjutasin Taavi Aruse uuest dokist „Lil Eesti”, mis annab sõna ja pildi noorele räpipõlvkonnale. Juba eravestluses tegijatega selgus, et ETV seda sarnaselt teiste „Eesti lugude” sarja filmidega põhikanali eetrisse ei lase ja suunab linastuse ETV2 kanalile.
Kolmapäeval ilmus samal teemal Maria Ulfsaki artikkel Ekspressis, kus spetsialistid analüüsisid, miks üks või teine film sobib või ei sobi ETV kanalisse, mis peaks teenindama vaatajaid vahemikus 4-100 eluaastat. Enamik kordadest, kui lülitan sisse ETV ja seal pole parasjagu käimas päevapoliitiline saade või uudistemagasin, tekib WTF tunne. Saatejuhid proovivad stuudios lõket üles teha, aastavahetusel laulab Anne Veski (nii kaua kui mäletan, peab aastavahetusel kuulama keskpärast estraadi) või kultuurisaade „OP” teeb peaaegu et keel põses kultuurisaate paroodiat. Kas see peaks päriselt kõnetama inimesi vanusevahemikus 4-100? Pigem 50-100!
Ma ei ütle neid asju polemiseerimise pärast, vaid küsin endalt iga kord siiralt, mis paralleelmaailmades mina ja ETV elame. Kui televisioon muutub eneseküllaseks mull-meediumiks, kus kultuur on taandatud tare ees „Eestimaa on nii ilus” stiilis õhkamiseks ja saatejuhid võtnud iseend presenteeriva ja suunamudijalikult nartsissistliku hoiaku, siis kuidas see päriselt ka esindab tuhandeid eri vaadete ja eluhoiakutega inimesi igas võimalikus eagrupis? Ma ei räägi siin mingisugusest kallutatusest nagu populistid ette heidavad, vaid osutan nurkade ja paljususe puudumisele.
Võib-olla on ETV toimetuses tõesti vastu võetud otsus, et televisioon (eriti nn lineaarne vaatamine) ongi taganev meedium ja sinnamaani truuks jäänud vaatajaid tuleb hoida kuniks neid on. Aga see on juba ette kapituleerumine nii tehnoloogiast kui meediatarbimise harjumuste muutumisest tulenevale survele. Kui keegi ütleb eetris, et ostis tonna eest mammi või oli kolm päeva täis, siis see on elu Eestis, see pole väljamõeldis. Programmivalik ei saa lähtuda mingist alalhoidlikust väikekodanlikust printsiibist, seal on tarvis inimeste elutubadesse visata ka kultuuriradikaale, teisitimõtlejaid või marginaale, kes oma magamistoas mikrofoni korisevad. See ei pea olema filtreerimata, sest toimetamata sisu saab igaüks eetrisse lasta läbi oma sotsiaalmeedia, kuid selleks meil ju toimetajad, saatejuhid ja režissöörid ongi, et võtta see ümbritsev elu oma kobrutavas mitmekihilisuses ja see ilma täieliku steriliseerimiseta teletooteks pakendada. Või kuulame me 20 aasta pärast ikka aastavahetusel estraadi ja jäämegi vaatama, kuidas üks telelegend teist intervjuuerib?
