Esimesel detsembril möödus täpselt aasta päevast, mil briti ajakirjanikust Edward Lucasest sai Eesti ja maailma esimene e-resident. Estofiilina tuntud ajakirja The Economist kolumnist ei pidanud selleks suurt midagi tegema. Tema ja Ameerika riskikapitalistid Tim Draper ja eesti juurtega Steve Jürvetson valiti eelnevalt välja kui e-residentsuse esimesed ülemaailmsed reklaamnäod. Nad pidid esindama sümboolselt Eesti uut murrangulist e-lahendust.

Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm

Jürvetson ja Draper eelkõige pragmaatilises plaanis, andes vastuse küsimusele, keda e-residentidena nähakse. Lucase valituks osutumine vihjas seevastu väärtusmõõtmele, mida e-residentsus võiks endas kanda, muutes selle nõnda mõneti riikliku teenetemärgi sarnaseks. Loomulikult võib ka Lucase puhul esile tuua pragmaatilisi kaalutlusi, sest tuntud ajakirjanikuna saab ta levitada e-residentsuse ideed väga laiale lugejaskonnale. Ometi tabasin ma ennast mõttelt, kas see valik oleks saanud olla teistsugune – selline, mis on paremini kooskõlas Eesti kui uuendusmeelse internetipioneeri kuvandiga. Mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda enam süvenes minus veendumus, et ainuõige valik maailma esimeseks e-residendiks olnuks üks teine Edward. Edward Snowden.

Signaal, mille Eesti sellise otsusega maailmale saatnuks, oleks olnud tõeliselt revolutsiooniline. Tehnoloogiakülgede fookusuudise asemel pääsenuksime nõnda maailma mainekaimate väljaannete esikülgedele. Me räägime ikkagi e-residendist, kes oli kõigest aastapäevad varem jäänud napilt alla paavstile ajakirja Time aasta inimese valimisel, kes esitati 2014. aastal Nobeli rahuauhinna kandidaadiks ning keda jälgib Twitteris rohkem kui 1,7 miljonit andunud fänni. Selle 32-aastase kõhetu prillidega arvutiguru positsioon infoühiskonna eestkõnelejana on võrreldav Martin Luther Kingi või Harvey Milkiga, kes olid vastavalt mustanahaliste ja LGBT-kogukonna ikoonid.

Vaatamata Ameerika valitsuse katsetele marginaliseerida ning rünnata Snowdeni isikut, seisab ta jätkuvalt vankumatu faktina ees Ameerika infotehnoloogiaettevõtete katsetel laiendada oma haaret üle maailma ning õõnestab Valge Maja moraalset autoriteeti küberruumiga seotud teemadel. Snowdeni tõstatatud küsimused küberruumi kohta on nii fundamentaalsed, et neid lihtsalt pole võimalik ignoreerida. Just seepärast oleks Eesti kui küberturbe valdkonnas autoriteetne riik pidanud kuulutama esimeseks e-residendiks Snowdeni. Seeläbi oleksime saanud oma mõjukatele liitlastele öelda: „Aitab küll pea liiva alla peitmisest!”

Snowdenile e-residentsuse andmine oleks sümboolne žest, mis võimaldaks Eestil oma edumeelsusega maailmas silma paista, minemata otseselt vastuollu meie suurima liitlase ultimaatumitega. Füüsiliselt viibiks Snowden endiselt Venemaal, nii et välja andma on teda jätkuvalt kohustatud meie idanaabrid. Pakkudes Snowdenile e-residendi staatust, ütleksime riigina, et me toetame läbipaistvat ja jälgimisvaba küberruumi, kus veebikasutajate põhiõigused on kaitstud. Ühtlasi võiksime öelda, et Eesti e-riigi rakendused ongi disainitud just sellistest põhimõtetest ja alusväärtustest lähtuvalt, isegi kui see tegelikult päris tõele ei vasta. Antud juhul polegi oluline, kas Snowden hakkaks Eesti e-teenuseid usinalt kasutama. Ta liigub niikuinii veebi varjatud soppides, kasutab kõige värskemat krüptotarkvara, vahetab regulaarselt arvuteid ning meilikontosid, kuid kui me suudaksime maailmale öelda, et Eesti e-teenused on isegi Edward Snowdeni jaoks turvalised… See oleks väga kõva sõna. Ilmselt juba lähiaastatel sarnaneb e-residentsuse turg rahvusvahelise pangandusega. Millise riigi pankades hoiavad tänapäeva rikkad ja kuulsad oma sääste? Eesti võiks olla e-residentide jaoks sama kindel ja usaldusväärne koht, kui Šveitsi pangad on seda hoiustajate jaoks.

Lucase, Jürvetsoni ja Draperi põuetaskus pidi ID-kaart muutuma visiitkaardiks, mis aitab algatada vestlust e-teemadel. E-residendi Edward Snowdeni puhul ei peaks see trio, president Ilves ega Taavi Kotka põuetaskusse küünitama. Piisab, kui öelda: „Snowdenit tead? Ta on Eesti e-resident.” Küsimuste laviin, mis sellele järgneks, tähendaks, et tähelepanu oleks garanteeritud. Tõsi, kogu Snowdeni mütoloogia võib hakata sellisel juhul lämmatama e-residentsuse narratiivi, kuid nende kahe sõlmumiskoht on praeguse narratiivi suurim nõrkus. Tüüpiline Eesti e-ühiskonna apoloogia algab sellest, kuidas meil tuli pärast taasiseseisvumist riigina oma konkurentsivõimet maailmaturul suurendada ning seetõttu võeti suund efektiivse, õhukese ning bürokraatiavaba riigi poole. Need on baasväärtused, millega me üritame võrgutada ka tulevasi e-residente. Efektiivsus, kiirus, lihtsus. Kõlab natuke nagu mõne logistikafirma reklaamtekst. Selles narratiivis kas puuduvad täielikult või on väga minimaalselt esindatud väärtused, mille nimel võitleb Snowden, nagu privaatsus, läbipaistvus ja sõnavabadus. Snowdeniga kaasaskäiv väärtuskomplekt lisaks nutika ja efektiivse väikeriigi imagole täiesti uue dimensiooni. Eesti kiirgaks nii välja pehmet jõudu, mis meelitaks siia vabamõtlejaid, kodanikuaktiviste ja dissidente. Neid inimesi ei käivita raha ega paelu jutt efektiivsusest. Küll aga pakatavad nad ideedest ja neil ei tule puudust ka energiast. Kui omal ajal kõnetas sellist seltskonda paljajalu äripartnereid tervitanud Steve Jobs, siis nüüd teeb seda Snowden.

Esimese e-residendi rong on praeguseks juba läinud, kuid isegi see, kui Snowdenist saaks e-resident number 5839, oleks Eestile mainekujunduslikus plaanis töövõit. Teeks äkki ära, enne kui Singapur meist ette jõuab? #Snowdenforeresident

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja