Alustan vaherahu mõttes seda pöördumist tõeliselt kristlikust lähtepunktist ja ütlen, et abielu on mehe ja naise vaheline liit ning selle eesmärk on saada järglasi ja pakkuda neile võimalikult head keskkonda üleskasvamiseks. Tingimisi võin nõustuda ka väitega, et me elame kristlikus kultuuriruumis.

Maname korraks silme ette nägemuse sellisest riigist, kus suurem osa inimestest järgib Kristuse õpetust või vähemalt proovib seda oma kõige paremate kavatsuste juures teha, aga tunnistame, et on ka palju neid, kes alles otsivad oma teed Jumala juurde. Oleme toeks, kui mõni juhtubki teinekord eksiteele sattuma. Tunnistame, et me kõik oleme patused, ja halastame üksteisele, kui keegi meist joob end aeg-ajalt silmini täis, andub oma ihadele või luiskab Facebookis, et on natukene parem ja ilusam inimene kui tegelikkuses.

Kristlikust vaatepunktist on maine elu patune – taevariigiga võrreldamatu – ja on seda olnud alates Aadama ja Eeva pattulangemisest. Maised suhted, sh abielusisesed, on ajutised ja lõpuks saab määravaks vaid inimese suhe Jumalaga.

Sugugi mitte kõik kristlased ei kohustu valima abieluteed – on ka neid, kes on otsustanud astuda Jumalaga veelgi sügavamasse suhtesse ning pühendanud end kloostrielule. Ühesõnaga, mitte kõik kristlased ei ole määratud lapsi saama ja abielu kõrval on kujunenud praktilistel kaalutlustel ajalooliselt ka muid kooseluvorme, milles kasvab ka lapsi, kes on hüljatud või kelle vanematel pole võimalik neile head kasvukeskkonda pakkuda. Kloostreid võib pidada hästi organiseeritud kommuunideks – ja seda loomulikult ilma sellele sõnale 70ndate hipiajastust lisandunud revolutsioonilise seksuaalse vabaduse konnotatsioonideta, pean lihtsalt silmas alternatiivset kooseluvormi abielu kõrval.

Seks muul eesmärgil kui lastesaamine on mõnes rangemas kristlikus traditsioonis nii või naa patt. Olgu siis abieluvälises või -siseses suhtes, rääkimata siinkohal ka samasooliste paaride intiimhetkedest. Aja jooksul on seda arusaama mõnedes traditsioonides kergendatud – abielu raames võib vahekord toimuda ka siis, kui lapsesaamine pole eesmärk, aga siingi on oluline, mis vaimust see akt kantud on. Tunnistame praegu laiemat kristlikku maailmavaadet ja nõustume, et väljaspool neid raame on tegu siiski ühe rüveda teoga. Ilma irooniata lisame siia patunimekirja ka alkoholi kuritarvitamise, liigsöömise, masturbeerimise jpm.

Tunnistame samal ajal, et pole meie asi teiste teki alla piiluda ja vaatame samasooliste (aga ka mittekristlikus abielus olevate erisooliste inimeste) kooselu kui laialt levinud kooseluvormi tänapäeva maailmas ja võimalikku alternatiivi kristlikule abielule. Kui me naudingud korraks kõrvale jätaksime, siis kas selles on midagi halba, et inimesed elavad koos, jagavad vastutust seoses olmeprobleemidega, majanduslikke kohustusi ning pakuvad teineteisele turvatunnet? Meil – siinhulgas ka kirikul – pole kombeks sekkuda avalikult ja otseselt inimeste intiimellu ja ma teen ettepaneku seda ka edaspidi mitte teha.

Praegu on võimalus abielluda meestel ja naistel, kellest väga paljud harrastavad tõenäoliselt rasestumisvastaste vahendite abiga regulaarselt seda pattu, millest järglasi ei sünni, ja naudivad harjumuspäraselt veel lisaks igasuguseid muidki elu keelatud vilju. Mis on samasooliste paaride puhul teisiti? Varro Vooglaid ja Markus Järvi võivad olla siin erandina musternäidiseks, kes tõesti järgivad kristlikku õpetust selle kõige rangemas tähenduses, aga selliseid veendunud kristlasi ei ole tegelikult sekulaarses Eestis kuigi palju – vähemalt kindlasti mitte EKRE toetajaskonnaga võrreldavalt. Ma olen väga veendunud, et paljud kooseluseadusevastastest, keda Ahto Lobjakas süüdistab „seedimata kristluses”, on sama patused – kui mitte patusemadki – kui need, keda nad väidavad käituvat „mitte õigesti”. Mis õigus peaks neil olema kedagi hukka mõista?

Niisiis tahaksin ma Eesti kristlastele südamele panna, et siin äratatakse kristliku egiidi all populistlike võtetega tõelist koletist, mida võiks võrrelda liialdamata sellega, mis andis omal ajal justkui „õiguse” II maailmasõja vallapääsemisele. Kooseluseaduse rakendusaktide ja pagulaste vastuvõtmist võib olla võimalik takistada, aga võimalik võib olla ka see, et järgnevast pasarahest, mis homoseksuaalsete või teist nahavärvi inimeste vastu vallandub (ja juba ongi seda teinud!), on kirikul ja konservatiivse maailmavaate esindajatel end hiljem väga keeruline puhtaks pesta. Seda koletist on ka kristlastel ja konservatiividel endil võimatu puuri tagasi panna, kuna see ei järgi mingit väärtusraami ega maailmavaadet.

Meeleavaldaja pagulasvastasel tõrvikurongkäigul Tartus. Foto: Priit Mürk

Andes sõna erinevatele kristlikele kogukondadele ning püüdes avada nende tõekspidamisi, tahame selle lehenumbriga näidata, et EKRE ega need, kes korraldavad tõrvikumarsse, ei esinda selgelt veendunud kristlasi, olgugi et samasooliste kooselu rakendusaktide vastuvõtmist ei poolda neist tõesti keegi. Tuleb tähele panna, et nimetatud poliitiliste jõudude taga on sootuks erinev toetajaskond. Andrus Kivirähk hoiatas möödunud nädalavahetusel Eesti Päevalehes IRLi ja Vabaerakonda, et nad ei oleks „kasulikud idioodid”. Ma usun, et Eestis leidub palju analüüsivõimelisi ja intelligentseid kristlasi või ka lihtsalt konservatiivse maailmavaate esindajaid, kes suudavad aru saada tõsiasjast, et Eestis ei tõsta pead veendunud kristlus ega konservatiivne maailmavaade, vaid ebahumaansus ja rassism. Ühtlasi loodan ma, et iga intelligentne inimene teeb kõik endast oleneva, et selliseid arenguid Eesti riigis ja kogu Euroopas igal võimalusel takistada. Või vähemalt endale tunnistada, kelle eestkõnelejaks ta – ilmselt enda õnnetuseks – kujunenud on. Siin oleks vaja nüüd tarkadel inimestel hoolimata oma religioonist või maailmavaatest kokku hoida.

Nagu ütleb Lembit Peterson detsembrinumbris ilmunud intervjuus, usun minagi, et kultuuris on võimalik leida inimeste vahel ühisosa. Selmet külvata vihkamist, tuleks keskenduda praegusel ebakindlal ajal nn ligimesearmastusele ja üksteisele halastamisele. Kompromissiks võiks olla tunnistamine, et kristlikust vaatepunktist on traditsioonilises mõistes abieluvälised ja naudingu eesmärgil toimunud seksuaalsuhted patt, aga lubame igal inimesel selle tõeni ise jõuda. Ja lepime kokku, et me ei karista Eesti riigis homoseksuaalse orientatsiooniga inimesi kuidagi erilisemalt kui ülejäänud patuseid. Eesti riik toetab ja tunnustab kristlikke kogudusi ja nende tegevust. Nagu selgub ka siinsest lehenumbrist, on Eesti kristlikud kogukonnad elujõulised, asutatud on mitmeid kristlikke koole ning koguduste uksed on avatud kõigile huvilistele. Kristlastel ja konservatiivse maailmavaate esindajatel tuleb astuda vastu kiusatusele minna kaasa populistlike poliitiliste jõududega ja ajada asju väärikal moel, kaasamata sellesse mingeid hämaraid jõude, mille tagajärgedest kellelgi päris täpselt veel aimu pole.