Ma võiksin alustada seda artiklit Karlova kohvikust, mille ümber üks Itaaliast pärit, kuid nüüdseks juba aastaid Tartus elanud mees on loonud kogukonna, mis on pannud ühe Taaralinna piirkonna seltsielu kihama.

Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm

Või hoopis Silicon Valleyst, kus üks eesti juurtega e-resident otsib idufirmasid – tihti ka Maarjamaalt! –, mis võiksid saada rahasüsti toel järgmiseks Skype’iks. Ma võiksin alustada seda lugu sama hästi ka ühest hollandi turundusgurust, kes lõi oma vabast ajast Eesti riigile brändi, mis on paljude arvates just ESTonishingly awesome!

Aga ma alustan seda lugu hoopis ühest gümnaasiumilõpetajast, kes nende ridade kirjutamise hetkel juba teab, et ta on saanud sisse mainekasse välisülikooli. Ta teab, et järgmised neli-viis aastat veedab ta võõrsil. Ta aimab, et see on tema isiksuse jaoks väga formatiivne periood. Mine tea, ehk leiab ta võõrsilt endale ka paarilise, loob kodu ja ühiskonna algrakukese. Ta teab, et tema elutrajektoor pole kuidagi unikaalne – mõni koolikaaslane läks juba kolm aastat tagasi laia maailma, tema lennust on lahkujaid tosinkond. Kõik muidugi ei koputa Oxfordi või Harvardi uksele. Mõni läheb lihtsalt seiklusi otsima, mõni raamatuid müüma, mõni põgeneb ussitava avalikkuse eest. Mõni annab lubaduse aasta pärast Eestis tagasi olla, teine lubab, vastupidi, igaveseks kodumaa tolmu jalgelt pühkida.

Need gümnaasiumilõpetajad on olemuslikult väga sarnased itaallasest kohvikupidaja, Silicon Valley riskikapitalisti ning Eindhoveni brändiloojaga. Ometi räägitakse esimeste puhul ajude äravoolust, mugavuspagulusest ja Eestist kui äralennuväljast, pikemaks ajaks lahkunud loetakse aga väliseestlaste hulka, kelle tegemisi kodukamaral teinekord veidi kadestavaltki kiibitsetakse. Teisi süüdistatakse vereliini ebapuhtuses ja halvas eesti keele oskuses ning nende kohta kasutatakse halvustavalt mõisteid „immigrant” või „sisserändaja”.

Ilmselt paljudele rahvusriigi idee pooldajatele tuli šokina TNS Emori hiljutine küsitlus, mille kohaselt peavad noored eestimaalaseks olemisest tähtsamaks maailmakodaniku staatust. See läheb suurepäraselt kokku globaalsete trendidega, mis näitavad selle identiteedikategooria pidevat kasvu: aprillis avalikustatud GlobeScani uuringust selgub, et iga teine inimene peab ennast esmajärjekorras maailmakodanikuks ja alles seejärel oma koduriigi alamaks. Kas rahvusriik on nüüd ohus, küsib mõni. Kas eestlus sureb vaikselt välja, kostab teisalt. Need on hirmust ja ignorantsusest kantud küsimused. Valed küsimused.

Uskuge või mitte, aga eestlane saab väga edukalt olla ka Eesti riigipiiridest väljaspool. 24. veebruaril vaatab mulle mu Facebooki ajajoonelt vastu hulk Eesti lippe, mis lehvivad Indoneesias, Austraalias, Senegalis, Edinburghis või Palo Altos. Need lipud ronivad koos omanikega igaüks oma kivi alt uuesti välja, kusjuures see kivi võib tegelikult olla mõni projekt või algatus, mis Eesti lipu tulevikus sama tugevalt maailmakaardile asetab nagu Eesti riigi sünnipäev trikoloori meie ajajoonele.

Kuid see pole veel kõik – eestlane võib olla väga edukalt ka sõnagi eesti keelt oskamata. Steve Jürvetson, see riskikapitalistist e-resident, peab ennast selleks. Vähemalt on tal õigustuseks esinevanemad välja tuua. Barlovlane Simone pursib küll oma klientidega edukalt eesti keelt, kuid temal pole jälle geenid korras. Vaesel hollandlasel puuduvad aga mõlemad. Kes need inimesed siis on? Estofiilid? Eesti sõbrad?

Hakakem neist kõnelema kui globaalsetest eestlastest, st peaasjalikult maailmakodanikest, keda Eesti mingil kummalisel põhjusel kõnetab ja tõmbab. Globaalsetest eestlastest, kelle DNA klapib 100% nende gümnaasiumilõpetajate omaga, kes tunnevad, et nende ees on maailm valla. Nad on ühe mündi kaks külge. Ühe äralennuväli on teise jaoks saabumisterminal ning kui kasutada seda allegooriat globaliseeruva maailma mõtestamiseks, siis oleks mõistlik vaadelda ilmselt kogu maailma ühe suure reisiterminalina. Viimastega on aga nii, et olemuslikult ei tundu need väga kodused. Selleks tuleb sinna enne taimi istutada, kõlaritest linnulaulu lasta, mugav ja õdus keskkond luua, palvemaja ehitada, et külastajad saaksid erinevaid religioone praktiseerida, toitlustajad leida, kes rahuldaksid kõigi reisijate maitse-eelistusi, ning sõbralik ja salliv kollektiiv tööle palgata.

Muidugi, riigid on aegade algusest soovinud olla midagi enamat kui lennujaama reisiterminalid. Piirid on riigi üheks põhitunnuseks, samas kui mõned lennujaama osad eksisteerivad üldse piiritus puhvertsoonis. Mittekohad. Paraku pärinevad rahvusriigi ideed postitõldade ja voorimeeste ajastust ning nende loomisele eelnenud meeletud bürokraatlikud jõupingutused annavad tunnistust sellest, et riigid pole loomuomased moodustised. Rääkimata sellest, nagu riigi definitsioon oleks kuidagi lõplikult kivisse raiutud.

Seepärast võiks ka meie siin Eestis loobuda kunstlike eristuste tõmbamisest ning ajaratta tagasikeeramisest. Džinn on juba ammu purgist välja lastud. Kujundagem Eesti selliseks reisiterminaliks, mis oleks meeldejääv, avatud, kodune, omapärane ja hinnatud; mida külastajad tahaksid ise omalt poolt rikastada ja kus selline algatus oleks teretulnud ning oodatud. Sest vaadake, maailmakodanikud võivad vabalt ka mõne teise terminali valida, kui neid tõrvikute, müüride, mootorrataste ning solvangutega hirmutatakse. Aga see oleks juba Karlova, kus poleks Barlovat, tehnoloogiasektor, kus poleks Skype’i, ning kes teab, ilmselt oleks ka viimane helgete ideedega gümnaasiumilõpetaja oma kohvrid varem kokku pakkinud ja lipu kodumaale „unustanud”, et häbitundest hästi suure kivi alla peitu pugeda. Maailmakodanike puhul on aga otsus ennast väärtus- ja mõtteruumist lahti siduda palju ohtlikum kui ümberpaiknemine füüsilises ruumis.

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja