Tudengipõlv ja eriti selle algus on valikutest paks. Niigi tuleb välja sõeluda eriala, aga lisaks tihti ka elukoht ühes serviisiga, poeriiulite vahel peab langetama otsuse kas tatra või riisi kasuks ning üldse on järsku iga sent arvel.
Olulisim valik seisneb aga selles, millele kulutada oma aeg, mida on nüüd justkui lõputult. Koos vabadusega kuhjub aga ka vastutus ja valikute paljusus lisab ajapaigutuse otsusele veelgi kaalu. Linn on sügiseti täis agaraid misjonäre ja ebakindla esmakursuslase tunnevad nad ära juba lõhnast. Kõik kollektiivid, rühmitused ja kogukonnad ootavad värsket verd, sealsamas tiksub kell otsustaja kahjuks. Kui on soov ikka enne kraadi kaitsmist korporatsioonis värvid peale saada või mõnes seltsis püünele pääseda, siis pole kaua mahti mökutada. Samas võiks loengutesse ka jõuda ja ööelu pidavat kirev olema ja rahagi oleks hea teenida… Nii ta läheb.
Põhimõttena sümpaatne valikute paljusus võib paisudes aga samamoodi kätte maksta kui igasugune informatsiooni üleküllus. Pakkumiste rohkus lööb bloki ette. Aktiveerub omamoodi Starmani sündroom, mis paneb küsima, miks mõni nõnda imetabane asi üldse reklaami vajab. Kui teie turustatav ühing tõesti nii priima oleks, nagu te sellel paista lasete, siis peaks ju järjekord tänavale ulatuma. Aga siin olete teie mind mangumas. See ei ärata just usaldust. Ja mis jääb üle teisel poolel, kelle mis tahes avangule järgneb kalk ja kindel ei, enne kui ta jõuab kaartide lauale ladumist isegi alustada. Nõnda kipub igaüks oma sõõri kapselduma; aknad naelutatakse kinni ning nende vahelt kirutakse naabreid. Teine valikute paljususe potentsiaalne kõrvaltoime on pealiskaudsus. Rohkem olemise surve hingab kuklasse, ent see kipub väljenduma pigem laiuses kui sügavuses. Tõepoolest, „huvituda” jõuab lugematult enamatest üritustest kui neid väisata ja asjalikust enesekuvandist tõuseb teatavasti suurem mõnu kui asjalikkusest endast, kuid iseasi on see, kui kaua üles keerutatud tolm õhus püsib. Kui organiseerumine toimub organiseerumise enda nimel, makstakse kuvandi eest lõivu sisukuse arvelt.
Eespool toodule ei paku siiski leevendust variantide piiramine. Pigem võrsub alternatiiv esiteks selle teadvustamisest, et valimata jätmine on samuti valik ning halb veel pealekauba. Apaatia kahandab tulevaste valikute ringi otsustaja kahjuks. Otsuseid on raske langetada, aga need võivad viia uute võimalusteni. Teisalt tasub hinnata süüvimist kui sellist. See ei tähenda, et kogu aeg ja energia tuleks ühte kohta kallata, vaid et seda ei maksa lõputult hajutada. Aina plastilisemaks muutuv tööturg näikse soosivat küll võimalikult laia huvide ja oskuste ringi ning, tõesti, ranget teleoloogiat stiilis „õpiks vaid ameti ära ja peaks seda pensionini” kohtab aina harvem. Eriti humanitaaride hulgas. Kuid teisenenud pole mitte niivõrd töö sisu kui selle ülesehitus. Ehk siis endiselt on heas kirjas suutlikkus millegi juurteni kaevuda ja seal seoseid luua, kuid täpsem nišš (ja seega ka ametipost) on igaühe enda uuristada. Ümberõppimiseks peab valmis olema, aga eelis näib siin olevat just asjatundjal, kes on omandanud mingit valdkonda lahates juba oskused, mida vajadusel uude kohta suunata. Süvenedes on panused muidugi selle võrra suuremad, et tekib oht läbi kukkuda. Karm on avastada, et valitud kanal osutub tupikuks ning hea hulk endast on valatud valesse kohta. Eksimusteks ja katsetusteks pole aga paremat aega kui tudengipõlv.
Sellele Müürilehe numbrile allakirjutanuid ühendab igatahes eeskätt Üheteistkümnenda kasuks otsustamine ehk valik investeerida oma aega ühte pööningukorterisse Tartu kesklinnas ning lähtuda asjade korraldamisel õigupoolest täpselt enda huvidest. Lähemalt saab sellest lugeda juba ülejärgmiselt lehelt. Nüüd mil kultuurisalong on olude sunnil oma uksi sulgemas, avanes meil aga võimalus tuua laiema avalikkuse ette mõned teemad, mis on omakeskis keskustelu osaks olnud. Neid läbib punase niidina ülikool ning selle ümber koonduv alates õppe enda sisust kuni seltsielu ja stipendiumiteni välja. Tähtsal kohal on ka maailmavaatelised otsingud ja arutelud, mis küll harva kuhugi välja viivad, aga on huvitavad sellegipoolest. Kõike seda saadab püüd end mitte liiga tõsiselt võtta.
Daniel Tamm meenutab kunagi veel heldinult neid õhtuid, mil ta enne Üheteistkümnenda üritusi WC puhastamise ja tule allasaamisega kurja vaeva nägi.
Traditsiooniliselt on Müürilehe hooaja viimane number külalistoimetajate päralt. Tänavu on nendeks ühes Tartu kesklinna pööningukorteris kultuurisalongi pidanud sõpruskond Üheteistkümnes. Üheteistkümnendate lehenumber peegeldab nüüdse Tartu humanitaartudengi vaimu.
