Kirjanduse kaudu on võimalik endale metafoorseid kodusid ehitada, luua sobilikku keelt nähtustest ja kogemustest kirjutamiseks, tekitada teistele pinnast samastumiseks.
Tänavune Tallinn Pride’i rongkäik oli täis lusti. Rõõm oli näha inimesi koos, eriti lootusrikkaks tegid mind mõned pensionärid, kes paraadil kaasa lõid. Oli turvaline tunne liikuda ühtse massina ja mööduda majadest, mis näitavad oma meelsust lippudega, kas või selle üürikese kuu vältel. Õhtul vilksamisi nähtud „Aktuaalne kaamera” pani aga kukalt kratsima. Reportaaži alguses teatati, keel põses, kuidas „vikerkaarerahvas” pidas Tallinna vanalinnas pidu. Loo lõpus anti eetriaja sisulisemalt täitmise asemel sõna punkarile, kes irvitas, et tuli sinna jooma ja suitsetama. Kuigi raske oli lõpuni näppu peale panna, mis selle loo toonis täpsemalt häiris, jäi mulje, nagu eksotiseeriv pilk oleks loomaaias ringi vaadanud ja küsinud: „Ja misasi sina oled?”
Pride’i rongkäigult liikusin edasi superstaarist kirjaniku Édouard Louis’ esinemisele, keda ootas lisaks täismajale ka pikk järjekord tänaval. Louis’ kasvas üles Põhja-Prantsusmaa ääremaa kasinates oludes ja vägivalla keskel, mille kõrvalprodukt on paratamatult ka homofoobia. Eesti küla- või väikelinnaelu pitsitust kogenud kväärinimene leiab tema kahest eesti keelde tõlgitud teosest arvatavasti omajagu samastumist. Jäin Louis’d kuulates ja raamatuaasta valguses mõtlema, kui suur osakaal on mu riiulis ja loetud teoste seas kväärikirjandusel? Ja muidugi takerdusin küsimusse, et mis see kväärikirjandus üldse on. Kväärikirjanduse – nagu ka kvääri kui mõiste – piirjooned on laialivalguvad ja vaieldavad. Kas luuletuse teeb kvääriks see, et selle on kirjutanud keegi, kes tajub end kväärina? Kas tingimata peab olema sisu kväär või piisab ka keele ja vormi kväärimisest?
Päriselulistes ja vaenulikes poliitilistes oludes on kväärikirjanduse võime reaalseid probleeme lahendada muidugi küsitav. Seadusi kirjandus ega luule ei muuda, õiguskaitset ega peavarju ei paku. Ent kirjanduse kaudu on võimalik endale metafoorseid kodusid ehitada, luua sobilikku keelt nähtustest ja kogemustest kirjutamiseks, tekitada teistele pinnast samastumiseks. Eesti kirjanduse kväärisegment on tilluke, õnneks on meil aga suurepärast tõlkekirjandust – kohe meenuvad sellised autorid nagu Jeanette Winterson, James Baldwin, Bernardine Evaristo –, kuid sedagi on pigem vähe. See on tõuganud mind viimastel aastatel aina enam inglise keeles lugema, kuid igatsen kväärikogemuste peegeldusi ka eesti keeles, eesti autoritelt – olgu siis otseselt või kaude.
Ann Cvetkovich toob oma teoses „An Archive of Feelings” välja, et aktivism, performance ja kirjandus loovad avalikke ruume, mis aitavad eri teemadega, ka valusatega, kollektiivselt tegeleda. Kväärikultuur on pidanud tema sõnul pidevalt võitlema, et säiliksid ebatraditsioonilised arhiivid, mis ei ole olnud enamasti institutsionaalse kaitse all. Lesbi- ja geikogemused (ja muidugi ka transsooliste, biseksuaalsete ja mittebinaarsete inimeste kogetu) on ajaloos olemas efemeersete ja delikaatsete jälgedena, mis on sageli hooletusse ja unustusse jäetud.[1] Nendes arhiivides on olulisel kohal suuline ajalugu ja etnograafilised materjalid: kirjad, lood, kuulujutudki. Ent trükimeedias ilmunud sõna on aja kolletusele vastupidavam.
Loodan, et lähiaastad toovad kirjandusväljale ja kaante vahele rohkem kväärikogemusi, ehk ilmub kunagi ka mõni antoloogia? Kui mitte kohe, siis siin ja praegu on õnneks olemas ka ziinid, mille loomiseks ei tule oodata kirjastajate rohelist tuld ega pea küsima raha. Ziinide võlust kirjutab meie isetegemist vaatlevas numbris lähemalt Hildegard Reimann. Muu hulgas saab värskest Müürilehe numbrist lugeda isetegemise supermanuaali ja eneseõigustust, räägitakse identiteedi DIY-võimalustest, naiskäsitööst ja remondist ning lõpetatakse energiajoogiga. Rõõmsat Pride’i ja isetegemist!
[1] Cvetkovich, A. 2003. An Archive of Feelings, lk 7–8. Duke University Press.
Helena Aadli, kultuuritoimetaja
