Kalendrisse vaadates nähtub, et september ongi kohe läbi. Võib vist juba öelda küll, et sain hakkama – sain lausa väga hästi hakkama! Ma mõtlen seda, et panin selle kuidagi enda kasuks tööle: leidsin lausa mingi valgustuse või paar. Ja mul oli nii huvitav.

Mäletate, ma ütlesin oma esimeses „kirjas”, et minu jaoks pole kaine september kindlasti mitte kökimöki, vaid „täiesti, absoluutselt, objektiivselt, ilmselgelt, põhjalikult challenge.” Selles valguses ongi nii kummaline mõelda, et see polnud üldse raske! Pööraselt imelik, veider, põnev, täis rohkesti ootamatusi ja mõtteainest küll, aga raske mitte. Ma ei tea veel, mis edasi saab, aga natuke on tunne, et mingi muutus kandub sellest küllap edasi ka oktoobrisse, novembrisse /…/ Aga missugune täpselt ja mis moel, seda veel ei tea.

Veider on olnud olla see „kuulus kaine”, ka võõramad inimesed olid mu heitlustega kummalisel moel kursis ja see on ju lausa naljakas. Huvitav oli ka kõikvõimalikke erinevaid heitlusfaase läbi ja üle elada. Neist mõnedest olen juba siingi pajatanud, aga ehk põnevaim (ja objektiivselt naljakaim) oli mu paanikalaadne muresööst teemal, mis siis saab, kui ma enam kunagi jooma ei hakkagi – missugune inimene minust siis saab!? Enam-vähem kõik (ja neid ei olnud vähe), kellele ma oma väga suurt muret siin vahepeal kurtsin, lohutasid, et ärgu ma muretsegu, küll ma veel hakkan jooma. Aitäh, sõbrad!

Mitmelt poolt pandi mulle südamele nimetada siinkohal sellest kuust veel üks oluline aspekt, mis mul senistes tähelepanekutes tähelepanuta on jäänud: nimelt see, kui palju ma septembris kohvi jõin – see olevat olnud äärmiselt silmatorkav. Ma täpselt ei tea, kui palju, aga võib öelda küll, et tarbimine kasvas märgatavalt ja mingisugune asendus alkoholile ja selle põhjustatud seisunditele on see muidugi olnud. Eriti sotsiaalsetes situatsioonides, kus teised alkoholi pruukisid.

Elasin mõned päevad tagasi üle pika aja läbi ka mingi pohmellilaadse seisundi, kui öösel kõigest mõned tunnid maganud ja hommikul seetõttu suhteliselt kasutu olin. Aga seeläbi sain jälle kuidagi aktiivselt teadlikuks sellest, kui palju mul septembri vältelt energiat on olnud ja kui hästi ma end tundnud olen. Kummaline ka, kui kiiresti sellega ära harjub.

Igal juhul soovitan niisugust kogemust kõigile. Mitte seepärast, et joomist maha jätta või et igasugune joomine on väga halb vms (ei jõudnud ma kuu jooksul eriliseks näägutiseks või moralistiks hakata õnneks), vaid seepärast, et tõesõna, hästi põnev on!