Kaisa Kuslapuu ja ta kevadine helikandja „Nupud” on uus peatükk nüüdisaegses „lõõtsarenessansis” (kõrvale näiteks akordionistid Tuulikki Bartosik, Maimu Jõgeda, Kulno Malva, Mari Kalkun), mis on võtnud enda südameasjaks pühkida instrumentidelt senine „tolmunud simmanipillide” maine.
★★★★☆
Kuna Kuslapuu mängitav karmoška on akordionist ja traditsioonilisest lõõtspillist väiksema ulatusega, iseloomustab albumit tervikuna mõningane minimalism. Selle miinuseks pidamise asemel võiks aga tõmmata paralleele näiteks haikudega: proovikiviks on vähesega palju öelda. Pillimängu kõrvalt poetessina tuntud Kaisal lähebki see korda. Luulelisust leidub päälkirjaski – ega pilli- ja õienupud üksteisest eriti erinegi, arvab ta, osutades musitseerides inspiratsiooniallikale sattumise ja õite puhkemise tunnetuslikule sarnasusele.
Lõõtsade-akordionitega võiks esmapilgul – ja mitte põhjuseta, pärimuslik repertuaar tihti nõndasugustest paladest koosnebki – seostada lustakas-lõbusaid tantsulugusid. Ka Kaisa ise ütleb, et talle meeldib tantsuks mängida, ja omaloomingust koosnev album annab sellest tunnistust. Nõnda näiteks kutsuvadki Tartu Tolstoi ja Eha tänavate järgi nimetet kavalalt kulgev „Toha reinlender” ja elavaloomuline nimilugu endaga kaasa keerlema.
Teisalt peitub neis pillides teatav melanhoolsus ja „Nupud” mängib ajuti ka säänseid noote. Nõnda näiteks nostalgilise hõngu ning kurblik-rõõmsa tunnetusega „Tsooru valss” – ood Kuslapuu ühele lapsepõlveaegsele meelispaigale Võrumaal – või paladest eelviimane, „Kevad Karlova peal”, mis maalib tolle linnaosa mitmekihilisest olemusest vaimusilma kaunis kireva pildi.
Ja ehkki plaat on sümpaatne ka oma puhtas instrumentaalsuses, ei maksa Kuslapuul edaspidi hoiduda näiteks eksperimentidest karmoška ristamisel vokaaliga.
