Viimasel ajal on eesti pärimusmuusikas säranud akordionimängijate hulgas naised, näiteks Tuulikki Bartosik ja Maimu Jõgeda, aga tänavu tõuseb fööniksina tuhast Malva.

★★★★★

Eelmisest sooloplaadist on möödas hulk aastaid ning nüüd on isikupärase loomingu ja hea produktsiooni tulemuseks miski, mida taustaks kuulates võid järsku avastada, et… midagi nii endasse haaravat on küllalt raske taustaks kuulata. Eelkõige võimaldavad „Akordionimeditatsioonid” võtta aega. Seda näitavad ka aukartustäratavad minutinumbrid – ots tehakse rahulikult lahti 11-minutilise looga. Edasi tulevad riburadapidi motiivilised, lausa mantratena kõlavad palad ning võib juhtuda, et pärast paari loo kuulamist leiad end nõudepesu või poeskäigu ajal samu viise ümisemas. Kui Eestis oleks rikkalik videomängutööstus, mindaks Kulno peale kaklema, kuna tema mõtlik-leebed, samas eepilised lood sobiks nagu valatult mõne RPG-tüüpi videomängu tunnusmuusikaks. 

Keskseteks meistriteosteks pean ASMR-klõbinaga algavat-lõppevat „Meditatsiooni nr 3” ning pala „Kuu laulab kudrustega”. Seda kuulates tahaks panna ette sinised prillid ja sattuda tiigilõhnalisse juuliõhtusse, seljakott täis leebet melanhooliat ja JBLi kõlarit, mis mängib lugu korduse peal. Just korduse jõud on siin plaadil vägev – lihtsus ja motiivilisus mõjuvad värskelt ja luuperiga ehitatud kihid grammi pealt mõõdetuna. Lisaks annab siin-seal värvi stomp box, mille autor on ise hellitavalt mütsumasinaks nimetanud.

Soovitan „Akordionimeditatsioone” proovida ka just neil, kelle playlist’idesse akordion sageli ei jõua. Kaanepildi oranžikad-kuldsed toonid ja mees mustas võivad tekitada seose mõne Bondi filmi plakatiga, ent see polegi kuigi eksitav – albumi alapealkiri võiks vabalt olla „Licence To Chill”. Kuulatagu – soovitatavalt pikal bussisõidul!