Nädalalõpu arutelusaated on tekitanud viimasel ajal tavapärasest rohkem arutelu. Saadete juhid annavad aru, mida säärane žurnalistika endast kujutab.

2021. aastal võtsin Müürilehe palvel ette populaarseimad nädalavahetuse poliitikasaated ja panin need lihtsale skaalale, kus mõõtühikuks oli mees ja maksimaalseks skooriks kaks.¹ Selle tulemuse kirjasaamisega enamikul raskusi polnud.

Vahepealse ajaga on maailm elanud üle ühe raputuse teise järel. Nagu sõjast Ukrainas ja näljahädast Gazas vähe oleks, on praeguseks eetris koguni saade, mis on langenud sellel skaalal absoluutsesse põhja, ümara nulli peale. Seega on aeg küps, et uurida, kuidas ometi nii ja mis elu paljude jaoks peamist nädalaülevaadet pakkuv saateformaat elab.

Null meest kahest!?

Kõige rohkem kurve on pidanud nelja aastaga läbima „Olukorrast riigis”, sest ühes palju pahameelt tekitanud muutustega saate varasemas kodus Raadio 2-s on kolitud otse-eetrist taskuhäälingute sekka. See tähendab, et kindla eetriaja asemel saab saade avalikuks reedeti enam-vähem siis, kui saatejuhid Marju Himma ja Sandra Saar on salvestamise raadiomajas lõpetanud.

Pika ajalooga ning järjepidevalt ERRi kuulatuimate sekka kuulunud saates on Saar Himmale kolmandaks püsivaks kaassaatejuhiks pärast Andrus Karnaud ja Indrek Lepikut.

„Kui Marju mind esimest korda Lepikut asendama kutsus, siis mõtlesin alguses, et ma ei julge, ei tule. Siis jäin mõtlema, et ma ei saa ju ära öelda, sest olin ise ka küsinud, miks on arvamussaadetes nii vähe naisi,” meenutab Saar.

„Ma arvan, et meil on kõvasti rohkem julgust kui enamikul, aga alguses oli mul Karnauga ikkagi tunne, et mida sa tüdruk tead, taadu teisel pool lauda nüüd räägib,” lisab Himma. „Ka muude saadete puhul tulevad mehed pikemalt mõtlemata saatekülaliseks – „jajaa, olen praegu metsas või vetsus, aga võin ikka rääkida”. Naised küsivad küsimused ette, tahavad meikida, valmistuda. Meil on pikk nimekiri võimalikest kaassaatejuhtidest, keda kutsuda, aga paljud ei tule.”

„Jäin mõtlema, et ma ei saa ju ära öelda, sest olin ise ka küsinud, miks on arvamussaadetes nii vähe naisi.” – Sandra Saar

Saatejuhtide sugu kumbki siiski üle tähtsustama ei tõtta. See on nende sõnul kuulajatele olulisemgi kui tegijatele endale, ent rõõmuga loetakse kirju, kus kiidetakse nii eristuvat teemavalikut – näiteks on „Olukorrast riigis” püüdnud pöörata rohkem tähelepanu linnaruumi puudutavale – kui ka saatejuhtide konkurentidest nooremat iga.

Kuulajaid on saatel seinast seina – noortest pensionärideni ja liberaalidest konservatiivideni. Sama puudutab tagasisidet. Kuuldud on nii ebameeldivat sõimu kui ka sooje kiidusõnu. Himma ütleb, et tagasiside andmine on muutunud ajas kõvasti viisakamaks.

„Kunagi helistati ja sõimati. Vahel tuleb endiselt caps lock’is kirju, milles nõutakse seisukohti, kommenteeritakse välimust või uuritakse, mida sa, tüdruk, üldse tead. Kõige kõhedam oli kõne, kus öeldi, et ma tean, kus su lapsed koolis käivad. Siis mõtlesin küll, et kas mul on ikka vaja seda saadet teha. Õnneks on sellised asjad minevikku jäänud.”

Reljeefsusega ei hoia sageli tagasi ka Himma ise. Nüüdisaegsesse raadioklassikasse kuulub tema tosina minuti pikkune monoloog suhkrusisaldusest toiduainetes ja tervislikest eluviisidest laiemalt.

Saare sõnul on enim tähelepanu pälviv teema siiski iive. „Isegi Nursipalu ei tõmba nii palju käima. Inimesed loevad saatest välja asju, mida meie pole rääkinud. Me võime öelda, et Eestis on hea lapsi saada, aga kirjutatakse ikka, et te halvustate mehi. Sageli aetakse põhisõnum ja mõni kõrvalsõnum sassi.”

Ajakirjanduslikku tasakaalustatust pole „Olukorrast riigis” eesmärgiks võtnud, vaid see toimib eelkõige arvamussaatena. „Alguses öeldi mulle, et saatejuhid peavad vastanduma, aga ma ei suuda seda lihtsalt niisama teha,” avab Himma. „Peame silmas rohkem seda, et tasakaalustada öeldut ka mingi lahendusvariandiga.” 

„Põhimõte on, et ära mine isiklikuks,” lisab Saar. „Kui on polariseerivad teemad, siis püüan alati mõelda, kas on mõtet provotseerimisega õli tulle valada.”

„Me ei pea ennast arvamusliidriteks – isegi see sõna ei meeldi mulle.” – Marju Himma

Saatejuhid ei eita, et teineteisega ollakse paljus sarnasel meelel. Lahkhelid tekivad pigem nüanssides ja neid väljendades jäädakse viisakaks. Kõiges seisukoha kujundamist pole samuti sihiks seatud. „Me ei pea ennast arvamusliidriteks – isegi see sõna ei meeldi mulle,” ütleb Himma. „Teeme eeltööd, mille põhjal teemasid analüüsida, aga see ei ole minu jaoks elu ja surma küsimus, et oma seisukoht välja öelda.”

„Olukorrast riigis” pakub oma praegusel kujul justkui värskendavat vastukaalu suuresti keskealiste meeste juhitud arvamussaadetele, nagu „Samost ja Aaspõllu”, mis endiselt eetris enamiku moodustavad. Kellelegi vastanduda siiski ei püüta.

„Minu meelest on tore, et meil on palju eri saateid. Tegijad on erinevad, igaüks leiab endale sobiva,” hindab Saar. Sissetöötatud formaate kimbutavat enesekordust on seni trotsitud püsikuulajate külalissaatejuhtideks kutsumisega. Omaenda pimenurki aitab aga tabada kuulajate tagasiside. Mõlemad saatejuhid tõdevad, et on mõnikord pärast kuulajatega suhtlemist ka oma seisukohti muutnud.

„Eetris võib privileegipimedus tekkida. Me oleme siiski tõmbekeskustest, haritud,” mõtiskleb Himma. „Avatus kaob ka mingis vanuses. Mul ei ole probleemi siis juhe seinast tõmmata. Ei pea inimestele oma arvamust peale suruma, kui ise kivistud. Ongi okei, kui vahetatakse saatejuhte.”

Linnud, liblikad ja päevakaja

Vajaduse kadumist ajakirjanduslik-poliitiliste arvamussaadete järele ei näe ükski saatejuht, kellega vestlen. Seda näitavad juba ainuüksi kuulajanumbrid, mille hulgas arvamussaated kõigis kanalites esirinnas püsivad.

„Sellised saated on väga suur väärtus,” kinnitab Mirko Ojakivi. „On palju riike, kus ei lubata nii populaarses raadiojaamas üldse 55 minutit järjest rääkida. Saksa kolleegid olid näiteks šokis, sest neil kadus selline formaat seitsmekümnendatel ära. Minul on nende saadete üle väga hea meel, sest ühiskondlik refleksioon peab toimuma ja arutelud jätkuvad ju ka pärast saadet.”

Ojakivi juhib Eesti kuulatuima raadiojaama Vikerraadio otse-eetris laupäeviti kell 11.05 eetrisse minevat vestlussaadet „Rahva teenrid”, mis püüab lisaks tavapärasele arvamusformaadile pakkuda ka kokkutulemiskohta eri meediamajadele. Saates käivad kordamööda kogenud ajakirjanikud nii rahvusringhäälingust, Delfi Meediast, Õhtulehest, Äripäevast kui ka Postimehest.

Tabada püütakse korraga kaht kärbest: anda iga päev uudiseid mittejälgivale kuulajale selgitusi sündmuste tausta kohta ning samas analüüsida rohkem süvitsi nende kulgu. Lisaks eri väljaannete esindatusele eristab Ojakivi sõnul „Rahva teenreid” ennekõike kolme vahetuva osalejaga formaat, mis pakub tehniliselt rohkelt kombinatsioone.

„Püüame hoiduda skaalast hea-halb ja pigem uudiseid kontekstualiseerida. Meediamajade sees on väga palju taustateadmist olemas ning saame lisada uudistele ka arvamus- ja analüüsiosa. Kõik võtavad ka seda rolli, et kui jutt läheb liiga ühes suunas, siis küsitakse, kas te olete ka sellele või tollele mõelnud,” kirjeldab Ojakivi omavahelist dünaamikat. „Näiteks Martin Šmutov tulebki sageli saatesse nii, et tal on kirjas nii poolt- kui ka vastuargumendid, ja ta sageli rõhutab just neid, millest veel räägitud pole.”

Muutuvale koosseisule vaatamata pole soolise võrdsuse vallas hiilanud ka „Rahva teenrid”. Kuigi püsikülaliste seas on olnud pikka aega nii Heidit Kaio kui ka Evelyn Kaldoja, kulgeb suur osa saadetest ikkagi kolme võrdlemisi sarnases eas mehe osalusel.

Ojakivi ei tee saladust, et sellist seisu on püütud muuta, kuid see pole niisama lihtne. „Kahjuks ei ole meil ukse taga järjekorda, et vali saatesse, keda tahad. Näiteks suviti tuleb üldse pigem veenda,” möönab ta. „Meie häda on ka see, et soovime teadlikult teha laupäeviti otsesaadet. Paljud on aga ära öelnud, kuna ei soovi üht või kaht nädalavahetuse päeva kuus niimoodi kinni panna. Nende hulgas on nii naisi kui ka mehi. See on ikka paras ohverdus – mitte ainult tund eetris, vaid ka mitu tundi ettevalmistust. Võin kinnitada, et oleme kõik olulised naisajakirjanikud eri hetkedel läbi helistanud, aga kedagi ei saa sundkorras stuudiosse vedada.”

„Rahva teenrite” autoriteetsust näitab tõik, et väga sageli saadavad avaliku elu tegelased, kellest räägitakse, juba saate ajal saatejuhtidele SMSiga kommentaare ja täpsustusi. Mõnikord piisab Ojakivi sõnul mõne poliitiku mainimisest ja minuti-kahega on kiri kohal. Asjakohased parandused põimib Ojakivi sageli juba samas saates eetrisse.

„Võin kinnitada, et oleme kõik olulised naisajakirjanikud eri hetkedel läbi helistanud, aga kedagi ei saa sundkorras stuudiosse vedada.” – Mirkko Ojakivi

„Kindlasti on meil endal pimenurki, aga siin aitabki suhtlemine,” ütleb Ojakivi. „Tuleb kõikide teemade puhul mõned kõned ära teha, et aru saada, kas midagi on märkamata jäänud. Kõik ei taha võib-olla saates oma näo ja nimega rääkida, aga taustainfot jagatakse ikka.”

Ojakivi ütleb, et mõnikord on poliitikud püüdnud saate eel ka oma argumente maha müüa või teemat seada, aga enamasti lisandub suheldes ikkagi uusi aspekte, mis ei luba ka saatel üheülbaliseks muutuda. Kuigi värskete häälte ja uute inimeste kaasamine on tema sõnul oluline, manitseb ta mitte unustama ka kogemuse tähtsust.

„Teemad hakkavad korduma ja nende vahel tekivad ajaga seosed. Taipad, et kunagi on juba sarnane probleem olnud, ja hakkad aru saama, miks mingid asjad lappama lähevad. Sellise mälu olemasolu saates on vajalik,” rõhutab ta.

Ühe asja poolest eristub „Rahva teenrid” veel: Ojakivil on kombeks alustada saateid poeetiliste ülevaadetega looduses ja vanarahvakalendris toimuvast. „Ühel hetkel mõtlesin, et midagi võiks teha teistmoodi – alustada lindudest ja liblikatest,” meenutab ta. „Tean, et on inimesi, kes kuulavad just alguse ära ja panevad siis kinni. Mõne meelest on see raisatud minut, aga minu jaoks annab korraks sellise vaate, et meie võime siin ju igasuguseid asju teha, aga on seda, mis meist ei sõltu – päikese käimine, eluring, igavikuline elutsükkel.”

Lõhestavad roheteemad

Värskest tulijast vaikselt vanade olijate sekka on liikunud Kuku Raadios reedeti kell üks eetrisse minev „Poliitikaguru”. Loojateks sõpruskond, kellest osa moodustas tudengipäevil kultusliku Õ-Fraktsiooni ning tootis aastaid kurikuulsat aastavahetussaadet „Tujurikkuja” ja rajas siis poliitika analüüsimiseks internetiblogi.

Nüüdseks on blogist saanud samanimeline saade, mida eristab teistest ennekõike tõik, et saatejuhtide seas ei domineeri ajakirjanikud, vaid eri valdkondade eksperdid. End on ka kõige selgemalt liberaalsete väärtuste kaudu määratletud.

Arvestades, et Kuku Raadio on Isamaale sageli ruuporit pakkuva Margus Linnamäe meediaimpeeriumi osa, seega liberaalsed diversandid konservatiivide tagalas? Saadet peamiselt juhtiv Tõnis Leht muigab küsimuse peale ja kinnitab, et kõigi aastate jooksul pole kõrgemalt toimetuslikku survet ega suunamist saatetegijateni jõudnud.

„Eristusime alguses selle poolest, et meil oli keskmisest rohkem siseteadmist riigi toimimisest, ja see pole siiani muutunud. Püüame rääkida aktuaalsetel teemadel, aga tasakaalustatult,” avab ta. „Isegi kui mõne erakonna või poliitiku positsioon pole meile endale südamelähedane, püüame ikkagi end nende sussidesse seada ja näha olukorda nende nurga alt. Ja ka tunnustada, kui midagi on hästi tehtud.”

Kõigi sarnaste saadete seas on „Poliitikaguru” eetrist käinud läbi kõige rohkem naiskülalisi. Nende seas palju esimest korda sellises rollis avalikkuse ette astunuid, keda on püütud teadlikult püünele tuua, et arvamuspaletti rikastada.

„Alustasime ülikoolipäevil tekkinud sõpruskonna põhjal, mis oli juhtumisi maskuliinne,” räägib Leht. „Harjusime ka saadet nende inimestega tegema, aga saime sel teemal palju tagasisidet. Kuna peame seda tõesti oluliseks, oleme kutsunud ja otsinud järjest tarku ja teraseid naiskülalisi.”

“Tõnis Lehe sõnul on mitmed tugevatest ekspertidest naised kutsest ära öelnud ja sageli tuuakse põhjenduseks see, et ei soovita oma põhivaldkonnast väljapoole astuda.”

Ometi on ka „Poliitikaguru” sattunud teistegi saadete puhul kirjeldatud väljakutsete otsa. Lehe sõnul on mitmed tugevatest ekspertidest naised kutsest ära öelnud ja sageli tuuakse põhjenduseks see, et ei soovita oma põhivaldkonnast väljapoole astuda. „Olen korduvalt kuulnud, et tahan rääkida ainult sellest, mida ma kindlalt tean. Mehed on edevamad ega karda samamoodi,” nendib Leht.

Teemadest on „Poliitikaguru” võtnud oma südameasjaks rohepoliitika ja laiema rahvusvahelise mõõtme pakkumise. „Praeguses aruteluruumis, mis pigem materdab roheteemasid, oleme püüdnud neid tasakaalustada. Aga mitte Brüsseli rohekorraldustele takka kiita, vaid suurt pilti näha.”

Kuigi eri nädalalõpusaated omavahel otseselt dialoogi ei astu ning saatejuhid ei jõua üksteist alati kuulatagi, avanes hiljuti just siin väärtuslõhe, kui näiteks saates „Samost ja Aaspõllu” nimetati Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professorit „täielikuks idioodiks”².

Olgu öeldud, et teen ettepaneku vestluseks ka Vikerraadio saatejuhtidele, kuid saan enne selleks aja kokkuleppimiseni jõudmist Anvar Samostilt – vaatamata kaks meest kahest arvestuses saadud absoluutsele maksimumtulemusele – vastuse, et ta on tutvunud minu kirjutistega, eelkõige veebruaris Sirbis ilmunud looga ERRi juhtimisest³, ega soovi „nüüd üldse suhelda, intervjuu andmisest rääkimata”.

Ilmselt on tal jäänud kahe silma vahele artikli lõik: „Elujõuline ja tugev organisatsioon on avatud ka kriitikale ja arutelule, teistsugustele mõtetele ja arvamustele, formaadinihetele ja mõnikord piiride nihutamisele. Mitmekihilisusele ja nüanssidele. Jah, veenvate argumentide või vastuargumentide korral ka vabandustele ning muudatustele. Arutelu eos suretamine ja riskide vältimine on selle kõige vastand.”

Isegi konkurentsirubriigis alapealkirjaga „Ajast ja arust”, kuhu kuulub veel näiteks „Muuli ja Aavik”, on „Samost ja Aaspõllu” torganud kõrva kibestunud iroonia, isiklike rünnakute, naiste ja noorte pisendamise ning üldise labase lahmimisega.

Kuigi saatejuhid oma saateid vastandada ei soovi, on nii „Poliitikaguru” kui ka teised kaks siin peamiselt käsitletut just sellise lähenemise vastandiks. Igal skaalal maksimumi püüdmine ei pruugi siiski kasuks tulla.

Viimase asjana küsin Lehelt, millest on Eesti poliitikaanalüüsi maastikul enim puudu.

„Satiirist,” ei mõtle ta väga pikalt. „Aga olles seda harrastanud, siis tean, et see on üks ilge vaev. Tõsist asja on lihtsam teha.”

Andrei Liimets on Eesti suurim Elroni, Anvar Samosti ja Tallinna Linnateatri austaja.

1. Liimets, A. 2021. Kaks meest kahest ehk Nädalalõpu poliitikasaadete välimääraja. – Müürileht, 02.08. ↩︎
2. Kõlli, A. 2025. „Tegemist on täieliku idioodiga.” Looduse taastamise arutelul Vikerraadios mindi isiklikuks. – Delfi Roheportaal, 25.10. ↩︎
3. Liimets, A. 2025. Kes kardab kliitorit ehk Kuidas ERRist sai Urr. – Sirp, 14.02. ↩︎