Nädalat kokku võttev arutelusaade on iga raadiojaama au ja uhkus. Mida info ülekülluse keskel võtta, mida jätta ja millest puudu on?

Illustratsioon: Andrei Kedrin
Illustratsioon: Andrei Kedrin

Inimkonna taagaks on olnud läbi ajaloo kindlate teadmiste nappus ümbritseva maailma kohta. Hiljuti Netflixi jõudnud film „News of the World” näitab 19. sajandi lõpu Metsiku Lääne näitel, kuidas peategelane teenib raha linnast linna rändamise ning seal ajalehtede ettelugemisega. Sel aastatuhandel on probleem pealtnäha pöördunud – infopuuduse asemel on Lääne ühiskondade tõveks saanud hoopis selle üleküllus. Ööpäevaringne klikkidele orienteeritud pealkirjadega palistatud uudistetsükkel tekitab maailmast adekvaatse pildi saamise asemel pigem püsivat ärevushoogu ning aitab end haigeks muretseda.

Üks mõistliku infodieedi lahendus on tarbida meediat kindlalt paika seatud koguses ja rütmiga, näiteks mõne hoolikalt kureeritud formaadi kaudu. Selleks pakuvad võimalust mitmed populaarsed nädalalõpu arutelusaated, mida jagub iga endast lugupidava raadiojaama kavasse, rääkimata kõiksugu moekamatest taskuhäälingutest. Enne kui neist tuntuimate seas ringkäigule asuda, saagu võrreldavuse huvides paika ka lihtne hindamisskaala. Olgu arvestusühikuks mees ja maksimaalseks võimalikuks skooriks kaks.

„Muuli ja Aavik” – laisad üldistused

Nädalalõpp saab alguse juba üsna varakult, kuna reedeti kell 11 läheb Kuku raadios eetrisse „Muuli ja Aavik”. Nagu tutvustus ütleb, teritavad poliitika- ja ühiskonnaelu valupunktide kallal hambaid pikaaegne ajakirjanik ja poliitik Kalle Muuli ning Postimehe peatoimetaja Marti Aavik. Seega saab panna tabloole juba kirja täistabamuse: kaks meest kahest. Olgu lisatud, et enamikku kuulatuimatest arutelusaadetest juhivadki ajakirjanikud.

Poliitikasaadete keskseks probleemiks on argumenteeritud analüüsi sage sassiajamine isikliku kogemuse või lihtsalt laiskade üldistustega.

Kuigi sissevaated Eestis nädala jooksul toimunusse pakuvad tänu kahe saatejuhi kaalukale kogemuste pagasile sageli vajalikku konteksti, on Muuli ja Aaviku duetil energiat sama palju kui auto alla jäänud kassil. Umbes sama vaimukas on ka. Ühe hiljutise saate läbivaks naljaks kujunes näiteks tõik, et alguses defineeriti kuulajale mõistet „kvartal”. Muhedus pole muidugi poliitikaanalüüsi nõue, kuid tuleb vähemalt mingil määral end niigi liiga tõsiselt võtvas maailmas ja eriti kuulatava formaadi kaasahaaravuse huvides kasuks.

„Muulis ja Aavikus” avaneb üks poliitikasaadete keskseimaid probleeme: argumenteeritud analüüsi sage sassiajamine isikliku kogemuse või lihtsalt laiskade üldistustega. Olgu näiteks Muuli väide kiiruseületajate teemal: kui saririkkujana läheb kirja korra poole aasta tagant 7 kilomeetrit tunnis kiiruse ületamine, „ei usu, et ma ka kahekümne aasta jooksul kedagi ära tapan”. Õigupoolest tahtnuks küll saate kinni panna juba rohepööret puudutanud vestluse käigus, mille ühe üldistusena käis saatejuht välja, et „neegrid tulevad ikka üle Vahemere”.

„Lobjakas vs. Vooglaid” – väärtuspõhine poksimatš

Hoopis erksam tulevärk läheb Kuku raadio ja Postimehe veebiülekande vahendusel lahti keskpäeval, kui ühes uuemas vestlussaates ristavad piigid vastavalt vasak- ja parempoolsete perede laste hirmutamiseks kasutatavad kollid Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid. Ka pealkiri on konflikti lubav – „Lobjakas vs. Vooglaid”. Seega poksikindad valmis, hambakaitsmed ette ja kaks meest kahest kirja.

Oma eelduste ja eelarvamuste analüüs tuleks kasuks mitmetele saatejuhtidele, kes esitavad nädalast nädalasse sama refrääni juba viimased kakskümmend aastat.

Liberaalsemas tiivas on arutatud üksjagu SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks eestvedaja Vooglaiu parketikõlbulikkuse üle peavoolumeedias. Ajakirjanik Vilja Kiisler on nimetanud sellist saateformaati inimvaenulikke seisukohti omava arvamusliidri legitimeerimiseks. Lobjakas on intervjuus Müürilehele selgitanud, et just selline debateerimine on huvitav, kuna see sunnib oma isiklikke vaatepunkte uurima. Personaalse maailmavaate vallas võib muidugi eriarvamusele jääda, kuid oma eelduste ja eelarvamuste analüüs tuleks kasuks mitmetele teistelegi saatejuhtidele, kes esitavad nädalast nädalasse sama refrääni juba viimased kakskümmend aastat.

Illustratsioon: Andrei Kedrin
Illustratsioon: Andrei Kedrin

53 senise saatega on kahe suuresti üsna vastandlike vaadetega mehe omavaheline dünaamika üksjagu muutunud. Kui veel aasta tagasi sai stuudios valitsevast pingest noaga tükikesi lõigata ning sageli liiguti monoloogist monoloogi ilma erilist ühisosa leidmata, siis nüüdseks suudetakse omavahel juba semutsevalt nalja visata. „Lähme koos lasketiiru!” hüüatas Vooglaid ühes hiljutises saates, kui selgus, et ka Lobjakal on relvaluba. Kui juba asuti koos defineerima, mis on armastus, mõjus see ennekõike julgustavalt – kui Lobjakal ja Vooglaiul on lootust, on seda meil kõigil.

Teistest sarnastest saadetest erineb „Lobjakas vs. Vooglaid” siiski debatirohkuse ning üsna reljeefsete seisukohtade poolest. Hiljuti väljendati viimast üsna üksmeelselt näiteks metsateemadel, nimetades riigi metsamüüki organiseeritud kuritegevuseks. Selgemat arutelu segavad aga aeg-ajalt Lobjaka teadmiste pagasiga edvistav viidete ja mõistete džäss ning Vooglaiu lemmikteemadega vehkiv ning tähelepanu eksitav whataboutism. Näiteks Marti Kuusiku kaasuse arutelu sissejuhatuses läksid esimese hooga lendu väited, et „perevägivald pole ainult meeste poolt ellu viidud” ja „homoseksuaalide seas on rohkem koduvägivalda”.

Lobjakas ja Vooglaid toovad arutelumaastikule ka kõige selgemaid väärtuspositsioone – üks liberaalsest, teine konservatiivsest servast, ehkki need sildid võivad mõnevõrra eksitada. Kohati on see pragmaatilise või isegi küünilise poliitmängu kommenteerimisel tervitatav, kohati muutub aga üsna õõvastavaks, kui väitest „relva omamine on oluline osa meheks olemisest” saab hetk hiljem ameerikalikus filmireaalsuses toimetav „kui sind tullakse vägistama, siis lased kuuli pähe”.

„Rahva teenrid” – analüütiline tsenter

Analüütilist tsentrit esindab nädalakokkuvõtete seas ilmselt laupäeval kell 11 eetrisse minev „Rahva teenrid”. Vikerraadio stuudios võtavad koha sisse kolm ajakirjanikku, kelle jutujärge juhib Mirko Ojakivi või Huko Aaspõllu. Tänu pigem kirjeldavale ja leplikule kui konfliktsele või hinnangulisele toonile annab „Rahva teenrid” küllap kõige parema ülevaate nädala olulistest teemadest. Tõsi, sarnase teemavaliku tagab kõigi saadete puhul olenemata nende juhtide maailmavaatest juba tõsiasi, et Eesti on teatavasti väike. Kui joogid autosse või rahad Porto Francosse, ei saa keegi seda naljalt arutamata jätta.

Kallutatuse ja liberaalse diktatuuri suuvoodriks olemise süüdistustest ei pääse aeg-ajalt muidugi ka „Rahva teenrid” – mitme EKRE juhtfiguure kritiseerinud saate järel on kommentaarisein täitunud hüüatustega, et mis rahvast need süvariigi saadikud ikka teenivad. Karjuvat kallutatust kohtab enamikus poliitikasaadetes siiski üsna vähe – isegi isiklike seisukohtade väljendamisel lähtutakse enamasti tasakaalustatud ajakirjanduse väärtustest ega tehta pidevaid erandeid ühelegi erakonnale või maailmavaatele.

Eesti ajakirjandusmaastikku on juhtinud kaua peamiselt paljuräägitud keskealised valged mehed, kel on tulnud pika karastumise käigus oma seisukohti üsna napilt revideerida.

Värskust aitab säilitada roteeruv koosseis. Lisaks Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanikele osalevad saates aeg-ajalt näiteks Sulev Vedler Eesti Ekspressist, Neeme Korv Äripäevast, Martin Šmutov Õhtulehest, Krister Paris Eesti Päevalehest ja teised. Ehkki kaks meest kahest saab stabiilselt kirja iga saade, on saatejuhtide ringis ka Merilin Pärli ERRist, Heidit Kaio Eesti Naisest ja Evelyn Kaldoja Postimehest. Huvitavamad kipuvadki olema just saated, mis valmivad neist kolmest mõne osalusel – lisaks eri perspektiividele toob näiteks Kaldoja saatesse ka kõrgel tasemel rahvusvahelise poliitika kirjaoskuse.

Siin käsitletud saadetest täidab „Rahva teenrid” ka enim meediakriitilist funktsiooni, arutades sageli põhjalikumalt, kuidas ajakirjandus mõnda teemat üldse avanud on. Sama harrastab pühendunumalt Kuku esmaspäevane „Olukorrast ajakirjanduses”, kus Rein Lang ja Väino Koorberg – bingo, kaks meest kahest – eelmise sajandi meediaharjumuste pinnalt tänapäevast maailma puslena kokku panna püüavad.

„Poliitikaguru” – kohaliku poliitikakommentaari kullastandard

Tõeline poliitikasaadete tulevärk läheb aga lahti pühapäeval. Keskpäeval stardivad Kuku raadio „Poliitikaguru” ja Raadio 2 Indrek ning Hindrek ehk Lepik ja Riikoja saates „Olukorrast riigis”, kell üks jätkab Vikerraadio lainel SS ehk Anvar Samost ja Toomas Sildam saatega „Samost ja Sildam”.

Lisaks saab Tre Raadiost kuulata isa, poja ja nüri vaimu saadet „Räägime asjast”, kuid ehkki kaks meest kahest tuleb Martin ja Mart Helme kujul eriti mehiselt ära, tasub lähtuda raamatute pealkirjaloogikast: kui riiulil paistab millegi juures „otse ja ausalt”, siis on mõistlik reipal sammul edasi liikuda. Pigem juba oodata teisipäevani ja võtta ette Andrus Kivirähki ja Mart Juure – jah, kaks meest kahest – „Rahva oma kaitse”. Tõsiseltvõetavat on sama palju, naerda saab ometi rohkem.

Kaks meest kahest ei peaks olema norm ajal, mil märkimisväärne hulk Eesti viimaste aastate tugevaimaid ajakirjanikke on naised.

Kohaliku poliitikakommentaari kullastandardit esindab formaatidest värskeim ehk „Poliitikaguru”. Kodanikualgatusliku veebiportaaliga alustanud seltskond on õigustanud end täielikult ka kuulatavas formaadis. Sisukatele analüüsidele aitab kaasa põhitoimetuse lai asjatundlikkus eri valdkondades. Kuigi vaieldakse võrdlemisi vähe ja liberaalsuse-konservatiivsuse teljel jääb saade selgelt esimesse otsa, annab vaatenurkade paljusus kõvasti juurde.

Politoloog Tõnis Lehega liituvad teiste seas Ekspressi peatoimetaja Erik Moora, avalike suhete ekspert Andreas Kaju, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Keit Kasemets, ettevõtja Tõnu Runnel, külalistena aeg-ajalt näiteks SA Liberaalne Kodanik juht Tarmo Jüristo, Praxise analüütik Rauno Vinni, füüsik Andi Hektor ja majandusteadlane Kaspar Oja. Kuigi vähemaga kui kaks meest kahest saade ei riski, on toimetus seda ka teadvustanud ning igasse saatesse on kaasatud viimasel ajal ka mõni naissaatejuht, näiteks kodanikuaktivist Maris Hellrand, sotsioloog Riina Raudne, moelooja Reet Aus, kultuurigeograaf Helen Sooväli-Sepping, kommunikatsiooniekspert Annika Arras ja Isamaa juhiks pürginud endine peaprokurör Lavly Perling.

„Samost ja Sildam” ning „Olukorrast riigis” – dotseeriv toon

ERRi eetritest samal ajal sarnast ambitsiooni ei paista ega kostu. Ajakirjanik Toomas Sildam on suurepärane intervjueerija ning tema tehtud usutlustele viidatakse sageli ka „Samosti ja Sildami” saadetes. Samuti muljetavaldava ajakirjandus- ja poliitikakogemusega Samost hämmastab kordamööda oma võrreldamatu suutlikkusega süveneda mahukatesse kohtu- ja poliitikadokumentidesse ning nüansimeele puudumisega teemades, milles mõni jäik seisukoht juba ees seisab. Majandusliku pragmaatika ja ettevõtlusvabaduse teel on üleolevat vatti saanud teiste seas nii Tartu tselluloositehase vastased, looduskaitsjad kui ka maskikohustuse toetajad. Aga noh, kaks meest kahest sellegipoolest.

Samost on teinud varem Kuku raadios saadet „Muuli ja Samost” ning olnud ilmselt staažikaima analüüsisaate „Olukorrast riigis” pikaaegne saatejuht. Viimastel aastatel on Raadio 2 ühe lipulaeva koosseis aga järjepanu vahetunud. Pikalt tegid saadet Ahto Lobjakas ja Andrus Karnau, kelle omavahelise dünaamika silmapaistvaimaks osaks kujunes Lobjaka suutlikkus verbaalse mängu teravuse huvides nõnda pikalt provotseerida, et Karnau õhku ahmides kokku jooksis, suutmata otsustada, millele vastata ja millele mitte.

„Mina sõidan Eestis palju ringi ega näe kusagil ohjeldamatult raielanke” on umbes sama taseme hämming kui „ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes valib Savisaart”.

Lobjaka üksjagu tähelepanu pälvinud lahkumise järel käis läbi plejaad külalissaatejuhte, püsima jäi lõpuks ajakirjandusuurija Marju Himma, kellel kujunes Karnauga välja hea sisuline ja analüütiline eetriklapp. Himma lahkumisel lisandus saatesse majandusajakirjanik Harry Tuul, kellega Karnau võttis üle varasema Lobjaka rolli jõuliste ning provotseerivate monoloogide esitajana, mis eriti just konservatiivsematel kuulajatel sageli harja punaseks ajasid. Karnault pärineb hulk kõige teravamaid, aga ka selgemalt ja julgemalt artikuleeritud kommentaare sellistel teemadel nagu katuserahad või seksuaal- ja rahvusvähemuste õigused.

Julge stiili tulemuseks sai aga jaanuarikuine kursimuutus, kui ühes valitsuse vahetumisega vahetusid ka saate „Olukorrast riigis” juhid. Tulemuse kaks meest kahest tagavad praegu Eesti Ekspressi ajakirjanik Indrek Lepik, kes on saatejuhina tõeline leid, ja varem Kuku raadiot juhtinud, muu hulgas seal saadet „Muuli ja Riikoja” teinud, nüüd aga Maalehe peatoimetajana tegutsev Hindrek Riikoja.

Kuigi suurem kogemuste pagas on viimasel, esindab ta tihti ka näiteks Samostile omast laisalt iroonilist ja tüütult üleolevat suhtumist kindlatesse inimestesse ja nähtustesse. Saatejuhid on rõhutanud korduvalt vastumeelsust poliitikute „dotseeriva” tooni suhtes, mis immitseb aga mõlema jutujärge pea iga kord, kui teemaks tuleb Kaja Kallas. See ei pruugi olla teadlik ega tahtlik, kuid kipub jääma mulje, et teatava põlvkonna meestel on raske aktsepteerida naisi juhtivatel kohtadel.

Eks see ilmesta mõnevõrra Eesti ajakirjandusmaastikku laiemalt, mida ongi juhtinud peamiselt need paljuräägitud keskealised valged mehed, kel on tulnud pika karastumise käigus oma seisukohti üsna napilt revideerida. Nii saabki võimalikuks, et „Olukorrast riigis” eetris on kõlanud täisealise Nõmme Kalju treeneri ja alaealise sportlase suhte ümber lahvatanud skandaali nimetamine „suhtedraamaks”. Kõnekas on ka Riikoja hiljutine manitsus vaktsineerimisvõrdsust meenutanud Lepikule: „No vot, siin tuleb meie vanusevahe mängu, sa oled see noor ja sinisilmne inimene, kes tegelikult maailma asjadest päris õigesti kahjuks aru ei saa, elu ongi karm ja ebaõiglane.”

Illustratsioon: Andrei Kedrin
Illustratsioon: Andrei Kedrin

Need, kes on hindamissüsteemil silma peal hoidnud, võivad küllap juba järeldusi teha: vaatamata mõningatele eranditele domineerib Eesti poliitika- ja nädalakajasaadetes üks sugu ning suuresti ka üks vanusevahemik, seega ka üsna sarnased arusaamad maailma toimimisest. Noorte või naiste häält annab sonariga taga otsida. Eestivenelaste vaadet ei leia sellegagi.

Eelnev ei tähenda, et olemasolevad saated oleksid halvad – vastupidi, saatejuhtide teadmiste ja kogemuste pagas seoses Eesti poliitika nurgatagustega on valdavalt muljetavaldav. Argumentatsiooni kõikuv tase on muidugi eraldi probleem ja mõne teise artikli või Eesti Väitlusseltsi koolituse teema. „Mina sõidan Eestis palju ringi ega näe kusagil ohjeldamatult raielanke” on umbes sama taseme hämming kui „ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes valib Savisaart”. Üksikutele repliikidele viitamine pole siiski kuigi esinduslik – olles veetnud ka ise sadu tunde raadio otse-eetris, olen piinlikult hästi kursis sellega, kui keeruline on hoiduda aeg-ajalt midagi karjuvalt totakat kuuldavale toomast.

Pigem napib vaheldust ja erinevaid vaatenurki ning see muudab saadete käsitlused üpris sarnaseks. Kui kõik nädalalõpu vestlussaated ühe jutiga läbi kuulata, võib mõnikord jääda mulje, et kuulsidki ühe mehe arvamust. Analüütiline aparaat on hakanud korduma nii saadetes kui ka raadiojaamades. Empaatia ja tasakaalukuse asemel kipub pigem langema kõva rusikas: kuritegevuse korral räägitakse ühiskonna õiglustundest ja kõrgematest karistusmääradest, mitte näiteks taastavast õigusest või soodustavatest keskkondlikest teguritest, looduskaitse puhul majanduslikust pragmaatikast, mitte jätkusuutlikkusest, poliitika puhul võtetest ja skeemidest, mitte väärtustest ja võimalikest alternatiividest.

„IDA poliitika” – sõõm värsket õhku

Just vajadusest alternatiivide järele alustas maikuus kogukondlikus IDA Raadios „IDA poliitika”. Saatejuhid Marian Võsumets ja Mats Kuuskemaa – ai-ai, ainult üks mees kahest, juba poolel teel mitte ühegi meheni kahest – lubavad onuheinovabadust ja nooremaid hääli. Praktikas on see senises kolmes saates tähendanud muu hulgas rohkem tähelepanu klassikalise meedia asemel sotsiaalmeediale, nüansitundlikumaid käsitlusi sellistel teemadel nagu lähisuhtevägivald, linnaruum ja aktivism ning selliseid väljendeid nagu „praise’i saama”.

Kui kõik nädalalõpu vestlussaated ühe jutiga läbi kuulata, võib mõnikord jääda mulje, et kuulsidki ühe mehe arvamust.

Hinnanguid anda on veel vara, aga seni on kahe küllaga mööda maailma rännanud inimese vaatenurgad mõjunud värske õhusõõmuna. Uut leiab võrreldes eelkäijatega ka teemavalikutes. Otsa on vaadatud näiteks Eesti Black Lives Matteri liikumisele, vasak- ja parempoolsuse seisu püütud aga näha konkreetsetest isikutest rääkimise asemel ka laiemas arenguplaanis. Väljakutseks saab ilmselt kõlamine kaugemale kui Telliskivi Loomelinnaku hipsterikoor.

Üksluise saatejuhivaliku puhul napib ka suuremate raadiojaamade peatoimetajatel õigupoolest vabandusi – kaks meest kahest ei peaks olema norm ajal, kui märkimisväärne hulk Eesti viimaste aastate tugevaimaid ajakirjanikke – lisaks varem mainituile näiteks Vilja Kiisler, Kärt Anvelt, Marii Karell, Mari Mets, Helen Tammemäe, Keiu Virro, Anette Parksepp ja mitmed teised – on naised. Kaks naist kahest saab praegu näiteks Raadio 2 näitel kirja hoopis laupäevane Kethi Uibomäe ja Kristel Aaslaiu „Naistesaun” – saade suhetest. Poliitikakommentaari saadab aga sama mure mis poliitikat ennast: lämmatav puudus erisuguste taustade ja värskete vaadete järele.

Andrei Liimets on kultuuriajakirjanik ja kodanikuaktivist, kes teeb lisaks palju kuulamisele ise Raadio 2 filmisaadet „Kinovärgiga mandariin”. Skooriks tuleks kaks meest kahest, aga üks naine on ka. Varem oli kaks!