Karameele album on nagu sangria, mis meeldivalt veenides suriseb.

★★★★☆

Filmikuttide Karl Robert Tederi ja Meel Paliale duo Karameele debüütüllitis on oma olemuselt perfektne. Juhul kui kuulajale istub helge unistav sündipopp ja eesmärgipäraselt takune laulumaneer. Mõrkjasmagus kurbnaljakas nooruse elusus. 

Nostalgialaks lennutas siinkirjutaja ca aastatesse 2009–2014, kui elektrooniline popp, rokk ja hüpnagoogia olid värsked ja olulised elu osad, noogutades äratundvalt ka Paliale auhinnatud mängufilmile „Pikad paberid”. See on musa, mille saatel armu- ja eskapismimõtteid mõlgutada, mingis omalaadses armsas entusiasmis kulgeda. Aga tantsida ka. 

Lugu „Mausikas” on ehe näide sellest, mis vaib albumil on – johnmauslikud eepilised sündid ja vastav biit panevadki tantsujala põrkama. Minipärle musikaalsetes produpoole lahendustes jätkub, nt loos „Ma ei oska mängida kitarri”, aga ka mujal – seetõttu on see heas mõttes easy listening, vahel nii vajalik.

Kuulaja kõnetamisest nii palju, et ka seda siin jätkub. Kummitab ikka ja jälle „Mul ei ole raha” või laulab peas hoopis „See pole minu süü”, ergutades eneseanalüüsile. „Mul on vaja ratastooli” ketrab mõnusa bassiruttamise ja sõnumi kombona kordi ja kordi… Säherdune magnetism naljaka otsekohesuse ja kibeda „elust enesest” vahel köidab; piiriala, mis ei piira. Lõpuks kristalliseerub kogu albumi peatäis ühtlaseks sangriaks, mis veenides meeldivalt suriseb ja kõditab helli kohti, ei kraabi. Surematu stiil. 

Ja kui keegi küsib, et kuidas läinud on või nii, võib vastata mõne Karameele looga. Võib ka lisada teiste viimase aja leidliku emakeelekasutusega (nt Sten-Olle, Florian Wahl, mõned räpparid jne – oo ajad! Uurimistööd tulevastele etnoloogidele!) lugude sekka oma YouTube’i miksis. Miks mitte.