Karl Martian – Purgatory (Internet Cafe, 2021)

„Purgatory” esitajaks on küll Karl Martian, kuid album on suuresti Internet Cafe liikumise alla koondunud produtsentide ja mõttekaaslaste nägu.

Paljuski nagu post-dubstep – lühikest aega 2010ndate alguses ringelnud nimetus, millega kirjeldati muusikat, mis ammutas lisaks dubstep’ile inspiratsiooni UK garage’ist, ambient’ist ja rnb’st –, on post-club ja deconstructed club vihmavarjuterminid, mis hõlmavad elektroonilise muusika eri žanre, mille kombineerimisel tekkinud hübriidi on koletult raske kindlasse raami suruda.

★★★★☆

Võib-olla sel põhjusel ongi Karl Martiani EP „Purgatory” esimesel kuulamisel kergelt kummastav: vahel eeterlik trap („IV”), siis mesiste tränasüntidega, punasesse keeratud break-biidid („Smile”) ning lõpetuseks kombinatsioon dembow’st ja Jersey club’ist koos näpuotsatäie hardstyle’iga, kust ei puudu kummardus kurjakuulutavale voiceover’ile, mida Qlimaxi-nimelisel üritusel esinevad DJd kasutavad introna („Purgatory”).

Seda kõike saadavad Martiani pehmjad vokaalid, mis mõjuvad kohati äärmustesse kalduva ja abrasiivse produktsiooni taustal omamoodi paradoksina ning kipuvad hooti lugude kirevuse sisse ära kaduma. Tekkiv kõlapilt on eeldatavasti taotluslik, võttes arvesse post-club’i kui žanri eesmärke: tekitada kuulajates teatavat dissonantsi ning sobitada omavahel stiile ja tundeid, mis paberil just kõige paremini kokku ei sobiks.

„Purgatory” esitajaks on küll Karl Martian, kuid album on suuresti Internet Cafe liikumise alla koondunud produtsentide ja mõttekaaslaste nägu. Noorte tegijate taustad on eklektilised, edasivaatavad ja kõike muud kui igavad. Kokku segatud kokteil ei pruugi küll kõigile maitsta, kuid on ehk kõige intrigeerivam areng, mis kohalikul elektroonilise muusika skeenel parasjagu toimumas on.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

POLLU77E – Godspeed! (Internet Cafe, 2021)

POLLU77E – Godspeed! (Internet Cafe, 2021)

Henry Peedi projekt POLLU77E on kõlareid kärssama ajav materjal. Piisavalt valjult kuulates võiks nende saundidega remondi käigus seinalt vana krohvi lahti raputada.
Internet Cafe – piirideta muusika, positiivne õhkkond
Gert Rasmus Rannamets Internet Cafe kodu Kauplus Aasia ees. Foto: Liisa Aan
Gert Rasmus Rannamets Internet Cafe kodu Kauplus Aasia ees.

Internet Cafe – piirideta muusika, positiivne õhkkond

Internetiga käsikäes sirgunud noored saavad juba klubisse sisse, toovad tantsuplatsile meemimuusika ja panevad põranda rütmide kiirusest tolmama.
White Gloss – Toolbox (Internet Cafe, 2020)

White Gloss – Toolbox (Internet Cafe, 2020)

Kodumaise underground-tantsumuusika skeenes on pead tõstmas meeliülendavad post-club-helivood. Täpselt sama kirjeldus kehtib ka White Glossi EP puhul, mida võiks nimetada üheks kohalike post-club-reliiside viimistletuimaks näiteks.
Müürileht