Paljuski nagu post-dubstep – lühikest aega 2010ndate alguses ringelnud nimetus, millega kirjeldati muusikat, mis ammutas lisaks dubstep’ile inspiratsiooni UK garage’ist, ambient’ist ja rnb’st –, on post-club ja deconstructed club vihmavarjuterminid, mis hõlmavad elektroonilise muusika eri žanre, mille kombineerimisel tekkinud hübriidi on koletult raske kindlasse raami suruda.

★★★★☆

Võib-olla sel põhjusel ongi Karl Martiani EP „Purgatory” esimesel kuulamisel kergelt kummastav: vahel eeterlik trap („IV”), siis mesiste tränasüntidega, punasesse keeratud break-biidid („Smile”) ning lõpetuseks kombinatsioon dembow’st ja Jersey club’ist koos näpuotsatäie hardstyle’iga, kust ei puudu kummardus kurjakuulutavale voiceover’ile, mida Qlimaxi-nimelisel üritusel esinevad DJd kasutavad introna („Purgatory”).

Seda kõike saadavad Martiani pehmjad vokaalid, mis mõjuvad kohati äärmustesse kalduva ja abrasiivse produktsiooni taustal omamoodi paradoksina ning kipuvad hooti lugude kirevuse sisse ära kaduma. Tekkiv kõlapilt on eeldatavasti taotluslik, võttes arvesse post-club’i kui žanri eesmärke: tekitada kuulajates teatavat dissonantsi ning sobitada omavahel stiile ja tundeid, mis paberil just kõige paremini kokku ei sobiks.

„Purgatory” esitajaks on küll Karl Martian, kuid album on suuresti Internet Cafe liikumise alla koondunud produtsentide ja mõttekaaslaste nägu. Noorte tegijate taustad on eklektilised, edasivaatavad ja kõike muud kui igavad. Kokku segatud kokteil ei pruugi küll kõigile maitsta, kuid on ehk kõige intrigeerivam areng, mis kohalikul elektroonilise muusika skeenel parasjagu toimumas on.