Sellest on möödas 30 aastat, kui ilmus Mescalinum Unitedi vali ja tume tulevikku vaatav tantsupõrandapomm „We Have Arrived”.

★★☆☆☆

John Peeli toetatud träkk toimis tõelise ilmutusena paljudele, näiteks muutis see kardinaalselt New Yorgi house’i-produtsendi Lenny Dee karjääri, kes pööras kogu enda edasise tähelepanu hardcore reivihelidele. Loo autori Marc Trauneri psühhedeelse ideevälgatuse DNA osakesi võib kohata siiani nüüdisaegse karmima tantsumuusika seas, nagu gabber, schranz, industrial ja hard techno, kuid vähesed on jõudnud selle geniaalsuse tuumani. Nimelt ei peitu teose agressiivsus kiires tempos ega moonutatud kärarikaste helide kokkukuhjamises, vaid hoopis ärevust tekitava klaustrofoobse kõlakeskkonna disainis.

Henry Peedi projekt POLLU77E on kõlareid kärssama ajav materjal. Piisavalt valjult kuulates võiks nende saundidega remondi käigus seinalt vana krohvi lahti raputada. EPl esindatud kompositsioonid räägivad lihtsamate, kuid ekstreemselt müra tekitavate industriaalmasinate keelt. Ehk siis raud vastu rauda, lugematud monotoonselt loksuvad ja kriuksuvad hammasrattad võllide peal, tehasepiirkond ja suitsevad korstnad. Kui helgem sissejuhatus möödub, siis tempo suurt alla 180 bpm’i enam ei lange ja kuulaja suhtes mingeid järeleandmisi ei tehta – intensiivne ja halastamatu maraton kõrvadele lõpuni välja. Laksab korralikult, paneb tõenäoliselt ka väikelapsed hirmust nutma. Raske on soovitada sellist kraami kellelegi teisele kui ainult rangelt karastunud techno-friikidele.