Kujutame ette olukorda, et oled külas oma sõbral, kellega koos elab ta dementne vanem, kes liitub ühtäkki vestlejatega ja hakkab ennast lahti riietama. Kas oskad sellises olukorras käituda? Kas hooldusasutuste hooldajad oskavad? On neil selleks piisav ettevalmistus?

Dementsus – keerulisema nimega „neurodegeneratiivne seisund” – on haigus, mille puhul ajus olevad närvirakud hakkavad hävinema. See mõjutab inimese mälu, mõtlemist, kognitiivseid võimeid, käitumist ja emotsioone. Üldjuhul on see pöördumatu ajuhaigus, kuid esineb ka dementsuselaadseid seisundeid, mis võivad kiire ja õigeaegse ravi korral osaliselt või täielikult taanduda.

Üks sageli tähelepanuta jääv, kuid oluline aspekt dementsusega inimeste elus on nende seksuaalsus ja intiimsusvajadus, mis ei kao vanuse ega ka haigusega. Tõsi, kõrgemas eas seksuaalsus muutub ja dementsuse kontekstis võib see võtta keerulisi ja vastuolulisi vorme. Mõned inimesed võivad kogeda libiido vähenemist, teised aga suuremat seksuaalset aktiivsust või sobimatut käitumist. Sobimatu käitumine on näiteks lahtiriietumine avalikus kohas, kuna enam ei mõisteta, millal ja kus see on sobilik; seksuaalse tähelepanu suunamine valedele isikutele, näiteks pereliikmetele, kuna aju ei suuda enam eristada sobivaid ja sobimatuid suhteid; hooldusasutustes seksuaalne lähenemine teistele elanikele, kes ei ole selleks nõusolekut andnud või on ise haavatavas seisundis. Need muutused võivad olla tingitud aju funktsioonide kahjustumisest, mis mõjutab võimet impulsse kontrollida ja sotsiaalseid norme tajuda.

Kuidas soosida seksuaalset eneseteostust?

Kui tihti või kas üldse mõtleme sellele, et ka dementsusega inimene tunneb iha või võiks olla seksuaalselt aktiivne? Veel vähem pööratakse tähelepanu küsimustele, mis puudutavad seksuaalsust ja soolist identiteeti – teemadele, mis on iga inimese elu ja enesetaju lahutamatud osad. Kuidas tulla toime olukorras, kus inimene ei mäleta enam oma partnerit või haiguse süvenedes muutub ka sooline enesetunnetus? Nägin alles hiljuti üht toredat lühivideot, kus lähedane aitas oma mäluhäirega emal nooruspõlve mälestusesemeid kasutades teda ära tunda. Selline lähenemine võiks saada säärastes olukordades tavapraktikaks.

Paljudel dementsusega inimestel säilib intiimsusvajadus, kuigi nende mälu ja suhtlusvõime võivad olla piiratud. Siin mängib olulist rolli hooldajate ja pereliikmete valmisolek lähedust toetada, olgu siis füüsiliselt või emotsionaalselt. Näiteks võimaldades hooldusasutuses lähedasega intiimselt aega veeta või toetades ja soosides samal ajal hooldusasutuses elavatel partneritel ühes voodis magamist. Ka Euroopa katusorganisatsioon Alzheimer Europe rõhutab, et lähedus on oluline nii elukvaliteedi kui ka turvatunde seisukohalt. Ja ometi peetakse seksuaalsuse ja soo küsimusi dementsuse kontekstis sageli tabuks, jättes nõnda paljude vajadused varju. Uurimused näitavad, et empaatia ja teadlikkuse puudumine võib põhjustada olukorra, kus end tuntakse vähem inimestena.

Seksuaalsuse ja soo küsimusi peetakse dementsuse kontekstis sageli tabuks, jättes nõnda paljude vajadused varju.

Tervise Arengu Instituut on avaldanud analüüsi, mis käsitleb eakate seksuaalse eneseteostuse võimalusi hooldekodudes. Küsitletud hooldekodujuhid möönsid, et nad on vanemaealiste seksuaalsusega seotud stereotüüpidest (aseksuaalsed, ei tunne seksi vastu huvi, vanemaealiste seks on sama sobimatu kui väga noorte seks) teadlikud, kuid kinnitasid, et nende asutustes nähakse seksuaalsuse positiivset mõju eakatele. See annab elurõõmu ja motiveerib enese eest hoolitsema. Seega soodustatakse elanike omavahelist läbikäimist, intiimsust ja sõprussuhete tekkimist. Kõik vastajad rõhutasid eelarvamustevaba suhtumise tähtsust ja kvaliteetse teenuse osutamist hoolimata elanike seksuaalsest sättumusest.

Samas tõi Helena Landes oma 2024. aasta magistritöös välja, et seksuaalsus jääb neuroloogilises rehabilitatsioonis sageli tähelepanuta. Landes kirjeldab, et spetsialistid tunnevad seksuaalsuse käsitlemisel sageli ebamugavust ja pädevuste nappust, mis võib põhjustada patsientide vajaduste alahindamist. Näiteks ei ole hooldusvajaduse hindamisel ühtegi küsimust seksuaalkäitumise ega -harjumuste kohta, kuigi seksuaalsuse käsitlemine peaks olema spetsialistide koolituse tavapärane osa.

Ka Piret Väljaotsa magistritöös tuleb välja, et hooldekodudes elavad inimesed väljendavad oma seksuaalsust väga erinevalt: kes on seksuaalvahekorras oma partneriga või loob uusi suhteid, kes tegeleb eneserahuldamisega, kes soovib kallistada, käest kinni hoida või otsib mõnel muul viisil füüsilist kontakti teiste elanike või personaliga, flirdib, teeb komplimente. Nii ühiskonnas kui ka hooldusasutustes esineb seksuaalsuse avaldumisvormide suhtes jätkuvalt negatiivset suhtumist. Väljaots rõhutab, et hooldekodude personal peaks olema eakate seksuaalsuse olulisusest teadlik ja toetama elanike intiimsusvajadust. Seksuaalsusest rääkimine on normaalne – tänapäeval pööratakse palju tähelepanu teismeliste ja ka täiskasvanute seksuaalharidusele ja -kommunikatsioonile. Ärme jäta vanemaealisi ja dementsuse diagnoosiga inimesi sellest välja.

Identiteedi kaotamine või (taas)avastamine?

Dementsuse mõju seksuaalsusele ja soolisele identiteedile on mitmetahuline ja ettearvamatu. Mõned inimesed võivad haiguse progresseerudes „naasta” varasematesse eluetappidesse, kus nende seksuaalsus või sugu ei olnud avalikult tunnustatud. Teised võivad esimest korda elus oma tõelist identiteeti väljendada. Näiteks on dokumenteeritud juhtumeid, kus dementsusega inimesed tulevad „kapist” välja või tunnistavad soovi elada teistsuguse soolise identiteediga kui varem.

On dokumenteeritud juhtumeid, kus dementsusega inimesed tulevad „kapist” välja või tunnistavad soovi elada teistsuguse soolise identiteediga kui varem.

Samuti seisavad transsoolised inimesed silmitsi täiendavate väljakutsetega. Dementsusega kaasnevad mäluprobleemid võivad pärssida neil oma soolise identiteedi järgimist, näiteks hormoonravi või riietuse toel. Sellistes olukordades sõltub nende identiteedi säilitamine hooldajate teadlikkusest ja hoolivusest. Seksuaalvähemuste sekka kuulujad, kes vajavad hooldekodu- või koduhooldusteenust, tunnevad sageli suurt hirmu ja ebamugavust.

Hooldekodus võib personal tihti vahetuda, mis sunnib elanikke (või nende lähedasi) korduvalt otsustama, kas ja kuidas oma identiteeti jagada. Näiteks on oluline, et hooldajad austaksid nende privaatsust, et vältida tahtmatut „väljatulemist” teistele hooldekodu elanikele.

Miks see oluline on?

Ühiskonnas, kus dementsusega inimeste arv kasvab, tuleb küsida, kas oleme valmis aktsepteerima ja toetama nende sügavalt isiklikke vajadusi. See ei puuduta pelgalt tervishoiuteenuse pakkumist, vaid küsimus on inimväärikuses ja õiglases kohtlemises. Kas hooldekodudes ja koduhoolduses nähakse elanikke terviklike inimeste või ainult diagnoosina? Seksuaalsus ja sooline identiteet pole teemad, mis kaovad vanuse või haiguse ilmnemisega. Vastupidi, need võivad muutuda isegi olulisemaks, kuna kinnitavad inimese õigust olla tema ise ka kõige keerulisematel hetkedel. Dementsusest rääkides peaksime arvestama sellega, et mäluhäired ei tähenda isiksuse kaotamist – see haigus mõjutab inimese käitumist ja mõtlemist, mitte tema väärtust. Me kõik saame anda oma panuse, kui astume esimesed sammud teadlikkuse suurendamiseks ja avatud dialoogi alustamiseks.

Seksuaalsus ja sooline identiteet võivad muutuda vanuse või haiguse ilmnemisega isegi olulisemaks, kuna need kinnitavad inimese õigust olla tema ise ka kõige keerulisematel hetkedel.

–   Kohtleme inimest nagu täisväärtuslikku isikut olenemata tema seisundist.

–   Räägime temaga rahulikult ja austusega, kuulame kannatlikult ja tähelepanelikult, isegi kui suhtlus on keeruline või jutust on raske aru saada. Tema tunded on siiski ehtsad ja olulised.

–   Võimaluse korral pakume füüsilist lähedust, näiteks kallistades või ka lihtsalt käest kinni hoides.

–   Me ei mõista hukka ega ignoreeri seksuaalseid vajadusi.

–   Reageerime mõistvalt, kui dementsusega inimene käitub sobimatult. Selliseid olukordi saab lahendada delikaatselt ja lugupidavalt.

–   Kui näed midagi, mis aitab dementsusega inimesel end paremini tunda, siis jaga seda ka teiste pereliikmete ja hooldajatega ning miks mitte ka inspireeriva postitusena sotsiaalmeedias.

Kui aastal 2018 hinnati dementsusega inimeste arvuks Eestis ligemale 23 000 (iga 58. inimene), mis on umbes 1,75% rahvastikust, siis aastaks 2050 võib see arv olla prognooside kohaselt juba 35 500. Arvestades, et Eesti rahvastik kahaneb, on see iga 33. inimene! See tähendab, et meie tutvusringkonnas leidub vähemalt üks inimene, kes saab dementsuse diagnoosi. Valmistugem juba praegu selleks, et olla hoolivad ja arvestavad kaasteelised ning ehitada seeläbi toetavamat ja mõistvamat ühiskonda.

Jaanika Tutt õpib TLÜ Haapsalu kolledži magistriastmes kogukonnatööd vananevas ühiskonnas. Teda huvitab seksuaalsus kui inimeste põhiõigus ja -vajadus.

Melinda Ureczki Lázár on kunstnik ja illustraator, kes elab praegu Budapestis. Tema looming kajastab sotsiaalseid teemasid narratiivsete vormide kaudu ning selle keskmes on kohalik identiteet, inimsuhted ja igapäevased kogemused, mida ta uurib, luues kontseptuaalseid ja lüürilisi seoseid.