Kui erootilise püramiidi tipus paiknevad heteroseksuaalsed inimesed saavad pidevalt ühiskonnalt signaale oma seksuaalsuse väärtuslikkuse kohta, siis püramiidi alumistel astmetel seisjatel tuleb kõõrdpilke taludes ja väärarusaamu kummutades võidelda ainuüksi oma ihade olemasolu tunnustamise nimel.

2011. aasta maikuus otsustasid Anna ja D.J. rääkida D.J. emale ja vennale sellest, et nad on armunud. Otsus viis selleni, et D.J. perekond esitas Annale süüdistuse ja 2015. aastal mõistis kohus Anna vägistamise eest 12 aastaks vangi. Anna Stubblefield, Rutgersi ülikooli filosoofiaprofessor, oli D.J. abistaja vahendatud suhtlemises ja tema akadeemiline mentor, kes aitas D.J.-l konverentside ettekanneteks ja üliõpilastele arutlemiseks materjale avaldada. D.J. on tserebraalparalüüsiga mustanahaline mees, kes ei ole oma elus ühtegi sõna verbaalselt hääldanud. Lisaks füüsilisele puudele on psühholoogid hinnanud D.J. intellekti väikelapse tasemele. Tema vaimseid võimeid hinnati tema kognitiivsete võimete pinnalt. Olgu öeldud, et testid, mida kasutatakse intelligentsuse mõõtmiseks siiani (ehkki D.J. puhul ei saa viidata just neile testidele), nagu ka intelligentsuse klassikaline kontseptsioon üleüldiselt, on pungil suutmis- ja klassisurvet[1].

Ma ei keskendu siinses mõtete pingpongis abistaja ja abistatava võimusuhte ning mõjutaja-mõjutatava dünaamikale ja problemaatikale (ehkki see on kahtlemata oluline aspekt) ega vahendatud suhtluse[2] kui meetodi kohta esitatud küsimustele ja selle kohta jagatud kriitikale teadusmaailmas. Vahendatud suhtluse kaitseks kostavad peamiselt puudeaktivistid ja inimesed, kellele see (ja mõni teine) meetod on andnud võimaluse end väljendada.

Vaieldamatu on ka fakt, et kognitiivsete puuetega inimeste seksuaalne väärkohtlemine ja ka informeeritud seksuaalse nõusoleku andmise võimalused on valusad ja ulatuslikud teemad. Siin on tohutu palju vastuolusid, eetilisi küsimusi ja probleemkohti ning meil ei ole mingit lootust toimunut ega selle tausta lõpuni teada. Ma ei keskendu ka Annale ja D.J.-le, vaid sellele, mida nad sümboliseerivad. Me ei tea, mida koges ja tegi Anna või mida D.J.. Me ei saa kinnitada ega lükata ümber teadliku ja vabatahtliku nõusoleku olemasolu selles loos. Küll aga on võimalik tutvuda vandekohtu seisukohaga, et D.J. ei saaks kunagi nõusolekut anda, ning vandekohtunike kommentaaridega konkreetses kohtuasjas, mis kõnelevad otsuse langetamisel määravaks saanud hoiakutest.

Pean oluliseks ka välja tuua, et kuna vahendatud suhtlus ei ole teaduse silmis tunnustatud ega vastuvõetav meetod, ei aktsepteerinud seda D.J.-ga suhtlemisel ka kohus. See tähendab, et D.J. ütlused jäid andmata, teda ei kuulatud. Teaduse usku inimesena tekitab see minus vastakaid tundeid. Tõenduspõhisus on Püha Graal, aga ka teadus ja suutmissurve ei ole üksteisest ajalooliselt just väga kaugel seisnud. Puuetega inimeste ligipääs akadeemiale on piiratud[3] ja nende kaasamine on vähene. Kuidas aga disainitakse eri sihtgruppe puudutavaid uuringuid, kui sihtgrupi spetsiifilised kogemused ja nende perspektiiv on avamata?

Mida madalam on inimese staatus ühiskonnas, seda vähem on tal õigust olla ihaldusväärne.

Anna Stubblefield, nagu juba öeldud, on minu mõttekäikudes sümbol. Üldsuse jaoks oli mõeldamatu, arusaamatu ja vastuvõetamatu, et see, mida sümboliseerib Stubblefield – privilegeeritud valgenahaline kõrgharidusega abielus naine –, võiks ihaldada seda, mida sümboliseerib D.J. – füüsilise puudega inimene, kes vajab oma igapäevatoimingutes pidevat abi ja kellele on omistatud ka vaimne puue. Stubblefieldist maaliti pilt kui häiritud inimesest peamiselt seetõttu, et oli mõistetamatu, et selline inimene valiks oma privilegeeritud ellu „kellegi sellise”. Oli mõeldamatu, et Anna-sugune inimene võiks armuda „kellessegi sellisesse”, ihaldada teda, soovida temaga romantilist ja seksuaalset suhet. 

Ma ei saa väita, et Stubblefieldi tunded ja ihad olid just sellised, aga ma ei saa ka väita, et see ei olnud nii. Anna Stubblefieldi portreteeriti kui ebanormaalset naist, kelle ajendid tekitasid küsimusi ja kellel oli kõik olemas, kuid kes kasutas ära abitut puudega inimest, kellel puudub sootsiumi silmis agentsus, normintellekt ja kes oli taandatud lapse rolli. Inimest, kes vajab mähkmeid ja kellega seksuaalne suhe tundub eemaletõukav, sest kehavedelikud ja kehaeritised on eemaletõukavad. Siin on nii palju kihte, küsimärke ja hüüumärke. Neis reaktsioonides kõneleb ühiskonna nägemus puudega inimese kehast, selle sobitumisest (sobimatusest) seksikuse raamidesse, seksuaalsusest, naudingutest. Küsin selle loo valguses pidevalt küsimusi, millele ma ise tingimata ei vasta ega oska vastata. Küsida aga on vaja, käsitleda on vaja, osutada on vaja, diskursuse muutust on vaja.

Seksuaalsuse hierarhia 

Kellel on õigus iha kogeda? Kellel on milliste inimeste suhtes õigus iha kogeda? Kas õigus seksile ja ihale on igaühe õigus? Kas privilegeeritud inimesed tohivad rohkem ihaldada või ihaldatud olla? Kelle iha sobitub seksuaalsuse hierarhiasse, heteroseksuaalsesse süsteemi, kivinenud soostereotüüpidesse? Milline seks on lubatav ja kelle vahel?

Mulle tundub, et ehkki võiks eeldada, et peamine rõhk on teadlikul ja vabatahtlikul nõusolekul ja seksuaalse enesemääramise õigusel, ei ole nõusoleku küsimus just esimene ega ka mitte teine, mis lauale pannakse. Olulisem on arvaja isiklik nägemus sellest, kelle seks on vastuvõetav ehk kui mul on sellele ihale või seksile mõeldes vastik, taandub see hierarhias allapoole.

Inimesed, kelle suhtes iha tundmine ei ole laiemas sootsiumis aktsepteeritud, muudetakse hüperseksualiseerituks ja fetišeerituks.

Kultuuriantropoloog Gayle Rubin on kirjeldanud sugu ja seksuaalsust inimeste loodud süsteemina[4]. Selles süsteemis näeb Rubin nn erootilist püramiidi, mille tipus on heteroseksuaalsed ja abielus olevad inimesed, kelle seksuaalsusel on ühiskonnale mingi väärtuslik tähendus. Näiteks inimeste taastootmine – inimesed, kelle seksuaalsuhe toodab suurema tõenäosusega uusi inimesi, saavad oma seksuaalsusele nn rohelise tule. Inimesed, kelle seksuaalsus ühiskonnale sellist heakskiidetud lisandväärtust ei anna, on püramiidi kõige alumisel astmel – seksuaal- ja soovähemused, seksitöötajad, krooniliste haiguste ja puudega inimesed. 

Mida madalam on inimese staatus ühiskonnas, seda vähem on tal õigust olla ihaldusväärne – nii on ühiskonna hierarhiaid ja seksi seostanud Gayle Rubinist pea 40 aastat hiljem ka filosoof Amia Srinivasan[5]. Srinivasan toob esile ka ihaldusväärsuse ja ebaõigluse seosed, kirjeldades, kuidas ühtede ihaldusväärsuse pjedestaalile asetamine lükkab kõrvale teised. Ta räägib ihaldusväärsuse hierarhilisest asetusest, ilu konstrueerimisest ja sellest, et poliitikad lubavad meil midagi ihaldada ja teisalt keelavad normatiividega millegi ihaldamise. 

Siin kordub Rubini väljatoodud heteronormatiivne süsteem: ihaloa saad siis, kui sinu seksuaalsuse väljendamisest on ühiskonnale kasu. Reproduktiivsus on seksiluba ja „loomulikku” reproduktiivsust võimaldavad seksuaalsuhted on heteroseksuaalsed. Milleks homodele abieluõigus, kui nad loomuldasa lapsi ei saa, küsib süsteem. Aga sama seksuaalsuse süsteem küsib ka seda, milleks selle maailma D.J.-dele hääl ja seksuaalsed õigused. Ja milleks ometi selle maailma Anna Stubblefieldidele D.J.-d? Või kui täpsem olla, siis süsteem ei küsi D.J.-de hääle ja seksuaalsete õiguste kohta, süsteem lihtsalt ei näegi D.J.-d ega temaga sama kogevaid võrdväärsete agentsust omavate inimestena.

Puudega inimese deseksualiseerimine

Srinivasan esitab ka väljakutsuva küsimuse: millist seksi ja milliseid inimesi me ihaldaksime, kui meile ei oleks eri sõnumite kaudu sisendatud, milline seks on õige või millised inimesed on sobivad ihaldusobjektid? Näiteks et ühiskondlikult aktsepteeritud seksuaalsuhe on monogaamne (paradoksaalsel kombel esinevad selles teemas tugevalt topeltstandardid: kõik ju petavad vs. ükski normaalne inimene ei valiks polüamooriat) või et vaikimisi norm on heteroseksuaalne (aga eks me siis anname neile „teistele” ka mingid õigused, sest me oleme viisakas ja tsiviliseeritud demokraatia) või et paks keha on eemaletõukav keha. 

Vaadates puudega inimest, kellel on terve partner, küsib sootsium kas sosinal või valjult, miks on terve inimene valinud enda partneriks puudega inimese.

Teisalt muudab lubatav iha hüperseksualiseerituks ja fetišeerituks inimesed, kelle suhtes iha tundmine ei ole laiemas sootsiumis aktsepteeritud (näiteks mustanahalised naised, puuetega naised, transnaised). Kõigi nende vastuolude kõrval ja sees välistab Srinivasan aga ka selle, et me saaksime olla poliitikast täiesti puutumata ja mõjutamata, kuna oleme sündinud kultuuri sisse, mis on oma olemuselt poliitiline ja poliitikast mõjutatud. Väärtuslike seksuaalsuhete hierarhia, millest kõnelevad nii Rubin kui ka Srinivasan, takistab puudega inimesel – aga näiteks ka sootsiumi silmis ülekaalulisel inimesel – kogeda seksi millenagi, mis ei oleks mööndusteta seks või halastusseks. Süsteem infantiliseerib puudega inimest ja jälestab tema keha. Puudega inimest võetakse kui last, sest nähakse pelgalt tema abivajadust mingite toimingute tegemisel. 

Kui puudega inimest nähakse kui väikelast, deseksualiseeritakse teda samal tasandil. Vaadates puudega inimest, kellel on terve partner, küsib sootsium kas sosinal või valjult, miks on terve inimene valinud enda partneriks puudega inimese. Sama, muide, tehakse siis, kui sootsiumi silmis ülekaalulisel naisel on fitnessiga tegelev partner[6]. Süsteem ütleb, et hierarhia madalamatel pulkadel olev inimene peaks leppima vähesega, ning ka seda, et madalamal astmel olev inimene peaks võtma tänuga vastu igasuguse, sealhulgas seksuaalse tähelepanu. Puuetega naised on jaganud näiteks traumaatilisi kogemusi sellest, kuidas seksuaalvägivallatsejad näevad ennast kui puudega inimesele teene osutajat.

Müüt haprast seksuaalsusest

Kultuuriline ja poliitiline muutus seksuaalsuse mõtestamisel on vajalik laiemalt, et seksuaalne enesemääramisõigus, õigus naudingule ja seksuaalsele eneseteostusele oleksid käsitletud ja mõistetud igaühe õigustena. Kitsamalt on vaja aga igaühe isiklike hoiakute, uskumuste, eelistuste üle mõtisklemist. On keeruline lahutada subjektiivset eelistust kultuurilistest. Kui palju see, mis mulle meeldib ja mis mind kelleski köidab, on tingitud puhtalt mingitest isoleeritud asjaoludest ja vaid minust tulenevast ja kui palju on selles sootsiumi ja poliitika sõnumeid?

Puuetega naised on jaganud näiteks traumaatilisi kogemusi sellest, kuidas seksuaalvägivallatsejad näevad ennast kui puudega inimesele teene osutajat.

Isiklikult kogesin päris valusat tõehetke ja professionaalset valgustumist mõne nädala eest. Olen tegutsenud seksuaalkoolitajana aastast 1999, mis on väga pikk aeg teadmiste ja kogemuste omandamiseks ning peaks olema ka valdkondliku enesekindluse pant. Olen pidanud end keskmisest teadlikumaks nii seksuaalsusest kui ka enda piiridest. Teisalt on mul läbi nende aastate olnud üks sihtgrupp, kelle koolitamist olen võimaluse korral vältinud, ja need on puuetega inimesed. Õigem oleks rääkida siinkohal minevikust. See oli ainus sihtgrupp, kelle koolitamist ma vältisin. Miks? Kuna see tundus väga suur vastutus ja väljakutse, oli kartus kasu asemel kahju teha. Kuidas rääkida ilma kedagi haavamata? Kuidas olla piisavalt kaasav? Kuidas olla piisavalt ettevaatlik? Kuidas olla piisavalt traumateadlik? 

Kuni selle aasta sügiseni delegeerisin puuetega inimestele ja nende tugiisikutele suunatud koolitused teistele (ja neid „teisi” Eestis just liiga palju ei ole), kuid päringuid saabus postkasti üha rohkem. Septembris ületasin ennast ja kuna tellija soovis koolitama mind ja ainult mind, siis astusingi puuetega naiste ette. Koolituseks põhjalikult valmistudes ja puuetega inimeste seksuaalsust puudutavates müütides kaevates sain valusalt aru, et kannan mitut neist ka ise ja see oli mul seni ka koolitamist takistanud. Esiteks kandsin müüti, et me peaksime justkui vaatlema eraldi seksuaalsust ja puuetega inimeste seksuaalsust. Ei pea, see ongi „lihtsalt” seksuaalsus oma mitmekesisuses. Meid on maailmas 7,7 miljardit ja meid ühendab see, et me kõik oleme erinevad. Ka seksuaalsete olenditena. Teiseks olen puuetega inimesi seksuaalses plaanis infantiliseerinud, mõtestanud puuetega inimeste seksuaalsust oma olemuselt kuidagi teistsuguse, hapramana. Teadmatult, aga siiski. Puudega täiskasvanud inimese seksuaalsust käsitletakse kahetsusväärselt sageli sarnaselt lapse seksuaalsusega, mis on kategooriaviga.

Läbiva väärarusaama kohaselt näeb puudega inimene igapäevase toimetulekuga nii palju vaeva, et seksuaalsed naudingud sinna igapäeva ei mahugi.

Lisaks on puuetega inimeste seksuaalsuse aruteludest puudunud sageli ihade ja naudingute kategooriad, nende voolavus ja mitmekesisus ning valitsenud on narratiiv, et puudega inimesel on olulisemaid asju, millele mõelda, kui seksuaalsus. Ka see on üks läbiv väärarusaam, et puudega inimene näeb igapäevase toimetulekuga nii palju vaeva, et seksuaalsed naudingud (või suisa „tülinad”) sinna igapäeva ei mahugi. Paradoksaalsel kombel on aga puuetega inimeste seksuaalsuskäsitluses andnud tooni küsimus „kuidas nad masturbeerivad?” ja ka Eestis on nappidel koolitustel puudutatud seda, kuidas puuetega inimesi masturbeerima suunata. See fookus paneb sootsiumi omakorda uurima, et tõepoolest, kuidas siis. Oma loomult ei erine see küsimusest „kuidas nad seksivad?”. See on teisestav. Seda nimekirja võiks pikalt jätkata. 

Kuidas aga poliitikad siia puutuvad? Puutuvad kas või sedakaudu, et puuetega inimesed ei ole aruteludes nähtaval, puuetega inimeste seksuaalõigused ei ole tagatud ja, veel enam, arutelugi nende teemade üle sisuliselt puudub. Õigus seksuaalsele enesemääramisele, oma seksuaalsuse nautimisele, enda seksuaalpraktikate üle otsustamisele, seksuaalharidusele – need on vaid vähesed seksuaalõigustest. Seksuaalõigused on aga igaühe õigused. Igaüks tähendab tõesti kõiki meist.

[1] Intelligentsust seostatakse tihedalt suhtlusvõimega, mis loob suutmissurvelised eeldused suhtlemishäirega inimeste rumala(ma)ks pidamiseks. Üks näide IQ-testide ja suutmissurve seostest on see, et testid on loonud neurotüüpiline teadus neurotüüpilisele sooritajale. See tähendab, et juba testi vorm, ajaline surve ja küsimuste esitamise viis on asjaolud, mis välistavad neurotüüpiliste inimestega võrdsed sooritusvõimalused autistlikele, aktiivsus- ja tähelepanuhäirega, lugemishäirega või teistele neuroatüüpilistele inimestele. Inimestel ei ole mitte vähemad vaimsed võimed, vaid vaimsete võimete mõõtmine on vildakas. Intelligentsustestid mõõdavad seda, kui hästi inimesed intelligentsusteste teevad, mitte testi sooritavate inimeste intelligentsust.
[2] Vahendatud suhtlus on meetod, kus abistaja toetab puudega abistatavat tähtedele osutamisel, et aidata piiratud eneseväljendusvõimalusega inimesel end sõnades väljendada.
[3] Brown, N.; Ramlackhan, K. 2022. Exploring experiences of ableism in academia: a constructivist inquiry. – Higher Education, nr 83 (6), lk 1225–1239.
[4] Rubin, G. 1984. Thinking sex: Notes for a radical theory of the politics of sexuality. – Pleasure & Danger: Exploring Female Sexuality (toim. Vance, C. S.).
[5] Srinivasan, A. 2021. The Right To Sex.
[6] Vaata näiteks reaktsioone tiktokker Alicia McCarvelli postitustele.

Kristina Birk-Vellemaa on seksuoloog, seksuaalantropoloog, koolitaja ja sexcoach. Olles tegutsenud valdkonnas üle 20 aasta, kompab ta üha rahutumalt seksuaalsuse teema piire ja piiritlusi, osutab kultuurilistele konstruktsioonidele ning püüab tubade tuulutamiseks aknaid avada.