Negatiivsus on vajalik võimule, mitte indiviidile. Lõppeks ei ole isegi katsumuste saabudes mingit kasu aastatepikkuses piinavas ootuses elamisest.
Lõpetasin just vanaemalt laenatud Stefan Zweigi „Eilse maailma”, mille kirjutamise järel kirjanik koos oma abikaasaga vabatahtlikult siitilmast lahkus. Nii mõnigi sõber on märkinud, et oo, loed päevakajalist raamatut. Teoses maalib austria-juudi kirjanik Zweig käegakatsutava ajastupildi 19. sajandi lõpust teise maailmasõjani. Vaadeldavasse perioodi jäävad monarhia kadumine, esimene ilmasõda ja pingeline näilise rahu periood teise suure sõjani. Ta nendib korduvalt sama, mida räägitakse praeguse aja kohta: enne suuri katastroofe inimesed nende toimumist ei uskunud, lootsid viimase hetkeni mingit lahendust.
Kuldajastuna näeb Zweig just vana head keisririigi aega ehk oma noorust, mida kammitsesid küll moraalinormid, aga mil õitsesid ka ideaalid, millest oli kantud uue sajandi ootus. Seda suurem oli muidugi hilisem pettumus, mida kirjaniku meelest tuli tema põlvkonnal taluda rohkem kui ühelgi varasemal maailma ajaloos. Zweigi hinnangul tegi asja eriti õudseks massikommunikatsioonivahendite levik, nii et isegi rongisõidu ajal Texase preerias pidi ta Hitleri kõnet kuulama või Brasiilias maabudes lugema lendlehti Hispaania kodusõjast.
Ajaloolased ütlevad ikka, et kõik kordub. See on mõnes mõttes turvaline mõtteviis, sest nii on vähemalt mingilgi määral võimalik tulevikku ennustada, mis on meelemõistuse säilitamise seisukohast hädavajalik. Kordumine kipub aga alati tulema mingis teises vormis ning mustri üle otsustavad hilisemad põlved. Kaasaegsete päralt on segadus, otsingud ja kahtlemine, mis on inimelu lahutamatud osad juba tsivilisatsiooni lätetest peale.
Kord tekkis mu eelmises töökohas arutelu selle üle, millisel ajal me praegu elame. Ainult mina ja veel üks kolleeg olime selle poolt, et paremal kui kunagi varem. Seda näitavad küll sotsiaalmajanduslikud uuringud – oleneb muidugi kriteeriumitest –, aga unarusse jäänud hingeelu rahaga ei paranda. Kuuekümnendate ja üheksakümnendate optimism on läbi. Nagu ütleb hiljuti Eesti Kirjanike Liidu Siuru stipendiumi pälvinud Heneliis Notton: „Meile lubati, et rahu on kodu, aga hiljem selgus, et see oli hoopis üürikorter.”
Ka Zweigi teoses käivad fatalism ja idealism käsikäes. Kohati isegi liiga suure amplituudiga – just nagu praegugi, sest pole võimalik aru saada, kas homme saabub maailmalõpp või surematus. Kes tahab vastust, piilugu kristallkuuli või lugegu majandusprognoose. Olgu, kuidas on, Müürileht vähemalt teeb suve puhul õõvarullimisse pausi ja keskendub elu püsiväärtustele. Saab suvemusa soovitusi, nippe inimväljaheidetega põllu väetamiseks ning loomulikult ei puudu traditsiooniline raamatuhoroskoop, sest suvi on lugemise aeg.
Rõõmu toovad ikka lihtsad asjad, nagu kollektiivsus, armastus, loodus. Uudisväärtust sellisest idealismist küll ei ammuta, aga fakt on see, et katastroofiks valmistudes jääb elu elamata. Negatiivsus on vajalik võimule, mitte indiviidile. Lõppeks ei ole isegi katsumuste saabudes mingit kasu aastatepikkuses piinavas ootuses elamisest. Seda ütles ka Zweig, kes oli palju õnnetum kui tema austerlastest sõbrad, kes nautisid vaba elu viimase hetkeni.
Minu jaoks tähendab „Eilne maailm” seda, mida pealkirigi ütleb – lugu möödanikust. Kui helget tulevikku ei paista, siis tuleb see endal välja mõelda, sest muidu teeb seda keegi teine meie eest. Head mõtted tulevad põllul ja metsas, mitte ekraani taga, nii et kõblas mulda ja seenenuga pihku!
Peeter Kormašov, kultuuritoimetaja
