Kunagi terve küla kokku toonud kolhooside keskushooned seisavad praegu paljuski muust kogukonnast hüljatuna maa-asulate südames. Nõukogudeaegse kõrgetasemelise modernistliku ehitusstiili näited vajavad lagunemise vältimiseks riigi ja kohalike tuge.

Põdrangu sovhoosi kontor-klubi Sääsel, arhitekt Mara Metsal, sisearhitekt Maia Laul, ehitati aastatel 1976–1977. Foto: Laura Ingerpuu

Kolhoosikorra kaotamisest on möödas üle veerandsajandi, kuid seda aega meenutav füüsiline keskkond püsib maapiirkondades ja väikeasulates senimaani. Ühe olulisima osa kolhoosiaja ehituspärandist moodustavad kolhooside ja sovhooside keskushooned, millest nii mõnedki on nõukogudeaegse maa-arhitektuuri tippteosed. Keskushooned, mis täitsid kolhoosiasulas sageli ka kultuurimaja rolli ning mida nimetati seetõttu kontor-klubideks, ei olnud omal ajal tähtsad üksnes erilise arhitektuuri pärast, vaid ka piirkonna sotsiaalse ja kultuurilise elu keskpunktina. Nende ehitiste kõrghetk möödus koos kolhoosikorra kaotamisega, kuid vaatamata sellele on need Eesti ehituspärandi ning ajaloo nähtav ja märkimisväärne osa, mida ei tohiks eirata ega unustada.

Peamine põhjus, miks neid Eesti maakohtades asuvaid hooneid märgata tasuks, on nende ainulaadsus – erilise välis- ja sisekujunduse ning nende omavahelise kokkusobivusega on need tõelised kunstiteosed. Kui praeguseks on 1990. aastate mentaliteet, et kõik, mis pärineb nõukogude ajast, on ühtviisi hukkamõistu väärt, valdavalt kadumas, pole paljude jaoks siiski päriselt mõistetav, mida väärtuslikku on pakkuda pooleldi lagunenud ja tihtipeale alakasutatud kolhoosikeskustel. Üldjuhul võtavad inimesed kolhoosiaegsete hoonete hindamisel aluseks nende funktsionaalsuse ja tehnilise seisukorra. Kui ehitis seisab aga kasutuseta ja laguneb, nähakse seda kui ümbruskonda risustavat objekti, mis tuleks kiiremas korras lammutada.

Eestlaste isepäisuse sümbolid

Nüüdseks on paljud kolhooside ja sovhooside kontor-klubid paraku niivõrd halvas seisukorras, et nende taaskasutamiseks puudub perspektiiv. Mitmed neist on aga nõukogudeaegse kõrgetasemelise modernistliku ja postmodernistliku ehitusstiili näited, mille loojateks olid andekad eesti arhitektid. Nii mõneski tehniliselt kehvas seisukorras keskushoones on säilinud täiesti autentsel kujul uhked seinamaalid või põnevad ajastuomased valgustid ning mööbel, nagu Põdrangu linnukasvatuse sovhoosi kontor-klubi saalis asuv abstraktne sgrafiito või Linda kolhoosikeskuse ruumides endiselt leiduvad valgustid ja mööbel.

Jakov Sverdlovi nimelise (hiljem Tsooru) kolhoosi keskushoone, arhitekt Toomas Rein, ehitati aastatel 1969–1977. Foto: Laura Ingerpuu

Lisaks sellele kõnelevad need hooned midagi tähtsat meie enda ajaloost ja eestlaste isepäisusest. Kui ajaperioodile iseloomulik arhitektuur jätab külmaks, ei tasuks siiski unustada, et nõukogude aja oludes, kus tegutseti reeglina vaid standardprojektide järgi, oli selliste unikaalsete arhitektuurilahenduste alusel ehitamine suur võit. Vaatamata sellele, et Nõukogude Eesti ehitustööstuse juhtorganid olid kiitnud heaks kolhooside ja sovhooside keskushoonete rajamise eriprojekti järgi[1], oli peamine siiski tüüpprojektide kasutamine. Seega kerkisid maakohtadesse ainupärased kontor-klubid ennekõike just kolhoosiesimeeste julguse tõttu eirata kehtivaid norme ja nõudeid ning tänu ambitsioonile ehitada midagi teistest erinevat, mida aitasid teha noored ja andekad eesti arhitektid. Seetõttu annavad keskushooned ka tunnistust ühe ajastu grotesksusest, kus põllumajanduslikud suurmajandid suutsid valitsevas kontrolliõhkkonnas küllaltki iseseisvalt tegutseda[2]. Mida rikkam või auahnem oli kolhoos või sovhoos, seda tähelepanuäratavam keskushoone lasti ehitada, mistõttu püstitati ka kõige kaugematesse maanurkadesse mõnikord markantseid ehitisi, nagu Sverdlovi-nimeline (hiljem Tsooru) kolhoosi keskushoone Eestimaa äärealal.

Unustada ei saa ka seda, mis rolli mängisid need ehitised piirkondade sotsiaalses ja kultuurilises elus. Tegemist oli komplekshoonetega, kuhu olid koondatud nii põllumajandusliku suurmajandi administratsiooni kontoriruumid, klubiruumid kui ka mitmed muud asutused, nagu raamatukogu, hoiukassa, söökla, kino jne. Tol perioodil olid levinud ka kutseliste teatrite külalisetendused maal, milleks kasutati samuti kontor-klubide saale. Selleks et mitmed funktsioonid ühe katuse alla koondada, projekteeriti keskushooned võimalikult suurte mahtude ning maksimaalse mahutavusega saalidega. Kohalikud külastasid neid ühiskondliku ja kultuurilise funktsiooni tõttu igapäevaselt ning sel põhjusel olid need omal ajal kogukonnas tähtsad ja väärtustatud. Tegemist oli küll maapiirkondade elanikele vägivaldselt pealesurutud süsteemi ja elukorralduse tulemusel kerkinud ehitistega, kuid reaalsuses ei omanud need kohalike silmis poliitilist või ideoloogilist tähendust ega negatiivset varjundit, mistõttu ei tohiks neid hukka mõista ka praegu.

Kas kaitse alla, lagunema või erakätesse?

Laeva sovhoosi keskushoone Laeval, arhitekt Toomas Rein, valmis aastal 1978. Foto: Laura Ingerpuu

Kolhoosikorra kaotamine mõjus laastavalt nii nõukogude perioodil väljakujunenud maaelule kui ka sel ajal püstitatud ehitistele. Sellest hoolimata leidub mitmeid endiseid keskushooneid, mis on jätkuvalt ühiskondlikus kasutuses ja hästi korda tehtud. Mõni mittekohalik ei saa arugi, et tegemist on kunagise kolhoosi või sovhoosi kontor-klubiga – näiteks Eduard Vilde nimelise kolhoosi administratiivhoone Pajustis, mida kasutatakse Vinni vallamajana, või Audru kolhoosi haldushoone, kus tegutseb mitu avalikku asutust. Ka eraomanike kätesse jõudnud hoonete hulgast saab tuua häid näiteid, nagu Kalevipoja-nimelise kolhoosi keskushoone, mis on kasutusel elumajana, või Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone, kus tegutseb peo- ja puhkekeskus. Paraku leidub aga rohkelt neid, mis on kehvas tehnilises seisus, hüljatud ja lagunenud või juba päriselt lammutatud, näiteks alakasutatud Põdrangu sovhoosi kontor-klubi, varemetes Laeva sovhoosi keskushoone või nüüdseks lammutatud Ahja kolhoosi kontorihoone.

Vaatamata sellele, et keskushoonete taaskasutamise ja korrashoiu tagamise eesmärgil on renoveerimis- ja ümberehitustööd üldjuhul tervitatavad, võib tulemuseks olla paraku hoone algupärase sise- ja välisilme kadumine või moondumine. Selleks et säilitada silmapaistvaid ehitisi võimalikult originaalilähedaselt ning hoida alal kolhoosiaegse ehituskunsti parimaid näiteid, on vajalik riikliku kaitse kehtestamine. Praeguseks on kantud ehitismälestiste nimekirja kolm – Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone, Saare KEKi haldushoone ning Rapla KEKi haldushoone –, kui arvestada ka kolhoosidevaheliste ehituskontorite haldushooneid. Kaitse alla võtmine ei taga hoone püsivat kasutamist ja igavesti säilimist, kuid tõstab selle ülejäänud ehitiste kõrval kõrgendatud tähelepanu alla, mistõttu ei ole selle ebasobiv ümberehitamine või lammutamine pahatahtliku või mitteteadliku omaniku soovil niisama lihtne.

Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone, arhitekt Valve Pormeister, ehitati aastatel 1965–1966. Foto: Laura Ingerpuu

Kuna riiklik kaitse on mõttekas kehtestada vaid ehitusstiili ja ajastu tähtsamate näidete puhul, lasub hoonete tegelik püsimajäämine omanike ja kohaliku kogukonna õlgadel. Kuigi avalikule sektorile kuuluvad hooned on üldjuhul kasutusel valla-, kooli- või kultuurimajana, sõltub nende tehniline olukord ja edasine staatus omavalitsuse rahalisest võimekusest ja piirkonna elujõulisusest, mis ei ole väiksemates ja kaugemates asulates eriti hea. Eravalduses keskushoonete tulevik on aga seotud omaniku isikliku rahakoti suuruse, initsiatiivi ja ettevõtlikkusega.

Tarvis on kogukonna sekkumist

Tegelikkuses peaks piirkonna kultuuriväärtusega objekti, rajatise või paiga alalhoidmise ja taaskasutamise suhtes tundma aga huvi ning kohustust eelkõige kohalik kogukond – nii need, kelle ajast pärand pärineb, kui ka nende järeltulijad. Kohaliku kogukonna vastutust kultuuripärandi hoidmisel rõhutavad ka mitmed rahvusvahelised dokumendid ja raportid. Näiteks 1994. aastal avaldatud autentsust käsitlev Nara dokument deklareerib, et „vastutust kultuuripärandi ja selle korraldamise eest kannab eelkõige kultuurikogukond, kes on selle loonud ja kavandanud ning kes seejärel selle eest hoolt kannab”[3]. Kolhoosiarhitektuuri puhul oleks selleks kultuuriliseks üksuseks kolhoosis-sovhoosis töötanud ning keskusasulas elanud inimesed ja nende järeltulijad.

Eesti maapiirkondade reaalsus on aga see, et pärast põllumajanduslike suurmajandite likvideerimist algas maapiirkondade ja väikeasulate elanikkonna kiire kahanemine ning vana põhjal ei kujunenud välja uut samasugust kogukonda. 1990. aastate alguse neoliberaalne põllumajanduspoliitika mitte ainult ei vähendanud põllumajandussektori olulisust ega pannud alust maaelanikkonna sotsiaalse ebavõrdsuse kujunemisele, vaid hävitas ka kolhoosikeskustel põhinenud sotsiaalse üksuse ning tekitas uue ebavõrdses sotsiaalmajanduslikus olukorras maaelanikkonna, kellel puudus ühtsustunne ja kogukondlik jõud[4].

Praeguseks on maapiirkondades ja väikeasulates olukord küll kogukonna mõistes paranenud, kuid üldine areng toimub jätkuvalt maa-asulate elanikkonna vähenemise ja vananemise suunas, mille tulemusena tõmmatakse kohalikke institutsioone järjest koomale, neid suletakse ning hooneid jäetakse kasutusest välja. Seega ei ole ka juba laguneva endise kolhoosi või sovhoosi keskushoone säilitamine nappide rahaliste ja inimressurssidega piirkonna elanike jaoks muude eluliselt tähtsate küsimuste lahendamise kõrval kindlasti prioriteetne. Noorema põlvkonna inimesed, kes on hilisemal ajal maale elama kolinud, ei pruugi seostada ennast kohaliku nõukogudeaegse kultuuripärandiga ja seetõttu on kadunud otsene side pärandi ning seda „omava” kogukonna vahel.

Teadlikkus päästaks

Põlva kolhoosi keskus Mammastel, arhitekt Vilen Künnapu, ehitati 1970. aastate alguses. Foto: Laura Ingerpuu

Lisaks majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ohustab nende unikaalsete hoonete tulevikku ka levinud seisukoht, et uus hoone on parem kui vana ning kui on vähegi ressursse, siis on perspektiivikam uue ja modernse hoone ehitamine kui vana renoveerimine. Ja nii võivad erilised hooned kaduda lihtsalt taolise ühekülgse mõtlemise tõttu. Paraku ei toeta keskushoonete eelistamist uusehitistele ka nende massiivsed või eripärased mahud, viletsad nõukogudeaegsed ehitusmaterjalid ja tihtipeale kehv ehituskvaliteet. Paradoksaalselt on aga just napid rahalised vahendid taganud aastate jooksul nii mõnegi keskushoone säilimise, sageli ka suhteliselt algupärasel kujul, kuna pole olnud piisavalt ressursse ümberehitustöödeks või uue hoone püstitamiseks.

Tõenäosus, et tulevikus siiski taastatakse ja võetakse uuesti kasutusele juba praktiliselt varemeks muutunud keskushooneid, mille tehniline olukord aasta-aastalt järjest halveneb, on ilmselt siiski kaduvväike. Küll aga oleks mõnes maakohas unikaalsete arhitektuuripärlite säilitamisel abiks parem teadlikkus oma kogukonnas paiknevate kolhoosiaegsete hoonete väärtusest ja ajaloost. Koos teadlikkusega tekib ka nendest erakordsetest maa-arhitektuuri teostest hoolimine.

[1] Viirma, V. 1983. Keskusehooned ja klubid ainuprojektide järgi. – Sotsialistlik Põllumajandus, nr 22, lk 28.
[2] Kalm, M. 2007. The Oasis of Industrialised Countryside in Soviet Estonia. – Industry and Modernism. Companies, Architecture and Identity in the Nordic and Baltic Countries during the High-Industrial Period, lk 352–371.
[3] The Nara Document on Authenticity. – ICOMOS, 1994.
[4] Annist, A. 2011. Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas.

Laura Ingerpuu on Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna doktorant. Tema uurimistöö fookuses on 20. sajandi ehituspärand, spetsiifilisemalt nõukogudeaegne arhitektuur ja kolhoosikeskused. Laura töötab nõunikuna Muinsuskaitseametis ning on ICOMOSi 20. sajandi kultuuripärandi rahvusvahelise teaduskomitee liige.