Eesti meedia on arendanud maaelu käsitlemiseks välja narratiivse vormi ja terminoloogia, kus tegevuspaigaks on külaesine pood, tegelasteks eluheidikud ja kulissiks lagunenud majad. Selline kujutamisviis viitab kulunud mõttemustritele ning peletab samas eemale uusi elanikke.

Illustratsioon: Jaan Rõõmus

„Ääremaa”, „kolgas”, „mittekoht”, „pommiauk” – selliseid värvikaid sõnu kasutatakse sageli kaugete maakohtade ja väikelinnade kirjeldamiseks. Aga seda ei tee kõik. Ja mitte alati. Eriti mitte suvel, kui paljud eestlased ümisevad kaasa Curly Stringsi maaelu romantiseerivaid laulusõnu. Aga need väljendid on siiski kasutusel. Suurlinnasid, nagu Tallinn ja Tartu, iseloomustame niimoodi aga üsna harva.

Isegi kui me ei tee seda teadlikult, mängivad stereotüübid ja klišeed, mida seostame erinevate kohtadega, meie igapäevaelus väga suurt rolli. Kes tahaks pommiauku elama tulla? Keda tõmbab pärapõrgusse? Kellele läheb korda mittekohtade heaolu? Oma doktoritöö raames nii Setu- kui ka Mulgimaal maaelanike ja kohalike eestvedajatega rääkides kuulsin korduvalt, kuidas võõrad nende kodupiirkondi pärapõrguks ehk „ääremaaks seal kuskil Läti piiri juures” nimetavad. Sinna kolinutelt küsiti aga, miks nad metsa elama läksid. Seega oldi kohapeal igati teadlikud sellest, kuidas kaugema kandi rahvale paistetakse – majanduslikus mõttes kolka või isegi kohana, millega nõukogude ajal üliõpilasi hirmutati: „Kui sa ei õpi, siis me anname sulle suunamise Obinitsa.”

Mõtteinertsist sündinud klišeed

Need pole sugugi ekstreemsed näited, kuna peegeldavad dihhotoomilisi kategooriaid, milles kipume oma igapäevaelus mõtlema: must ja valge, mees ja naine, linn ja maa. Sellised vastandid on olulised, kuna need aitavad meil argielus orienteeruda ja toime tulla. Kui võtame näiteks linna ja maa vastanduse, võib tegemist olla lihtsalt eristava kategooriaga kahe kohatüübi vahel – esimene suure ja teine hõreda rahvastikutihedusega. Nagu artikli alguses mainitud värvikad terminid aga tõestavad, on linna-maa dihhotoomia tihtipeale midagi enamat kui pelgalt sotsiaalruumiline eristus. Nimelt võib nende väljendite taga olla peidus hierarhia, milles üht kategooriat käsitletakse normatiivse standardina, millega võrreldakse ja hinnatakse teist. Vähe sellest, kuna oleme harjunud mõtlema stereotüüpides ja klišeedes, tunduvad normatiivsed hierarhiad meile sageli kui iseenesestmõistetavad ja seega vältimatud.

Neid võib (ja tegelikult peab) kahtluse alla seada. Astume ühe sammu tagasi ja vaatame n-ö linnu perspektiivist, millised kipuvad olema meie harjumusliku mõtlemise mustrid. Kriitiline diskursusanalüüs on selles suhtes hea meetod, et aitab paljastada varjatud võimusuhteid ning võimaldab seega analüüsida, kuidas teatud teemad on avalikkuses raamistatud. Uurides Eesti trükimeediat kui üht platvormi, kus maaelust räägitakse, vaatab meile vastu keelekasutus, mis samastab perifeeriat ja ääremaad peamiselt just maakohtadega hoolimata sellest, et sarnaseid paiku võib leida ka mujalt, sealhulgas suurlinnadest.

Avalikud teenused ja poliitiline võim võivad küll olla kaugel, sotsiaalne võrgustik aga just tihedam ning naabri või kogukonna abi lähem kui kusagil mujal.

See tähendab, et seostame kõiki ääremaa omadusi, nagu geograafiline kaugus, majanduslik mahajäämus, avalike teenuste halb kättesaadavus, poliitiline sõltuvus või sotsiaalsed probleemid, sageli automaatselt maakohtadega. Miks aga just need omadused ja miks sellises negatiivses valguses? Kaugus on suhteline, seega peaks olema peamine välja selgitada, millest ollakse kaugel. Tuleb ka küsida, kas tegemist on mahajäämusega või kas ollakse pigem poliitiliste ja majanduslike otsustuste tõttu aktiivselt „mahajäetud”. Ning mis on antud juhul üldse kriteeriumid, kuna näiteks (väike)ettevõtete arv on Eesti maakohtades üsna suur. Avalikud teenused ja poliitiline võim võivad küll olla kaugel, sotsiaalne võrgustik aga just tihedam ning naabri või kogukonna abi lähem kui kusagil mujal. Ja mis puudutab sotsiaalseid probleeme, võib põhjus olla ka selles, et need paistavad maakohtades paremini välja kui linnapildis, kus on samamoodi „korralikud ja vähem korralikud inimesed”, nagu üks kohalik tehtud intervjuus välja tõi. Rääkimata sellest, et maakohtadest võib leida ka palju head, näiteks puutumata looduse, hästi säilinud pärimuskultuuri, hea kodu ja palju muud, mida kohalikud tihtipeale rõhutasid. Paraku on linnaeluga seotud plussiks see nähtamatu normatiivne standard, millega maaelu võrreldakse, ja seetõttu jääbki mulje, et maakohtades pole midagi head.

Negatiivne tõmbab ligi

Kahtlemata võitlevad maakohad nii Eestis kui ka mujal maailmas keeruliste ääremaastumise protsessidega, mis on maaelu muutnud ning toonud päevakorda sotsiaalmajanduslikud ja haldusprobleemid. See ei ole aga maakohtade (ja väikelinnade) ainuke omadus. Seega ei ole tähtis seada kahtluse alla ainult seda, kuidas meedias ja teistel platvormidel maaelust räägitakse, vaid ka seda, millest räägitakse ning, mis veelgi tähtsam, millest ei räägita. Üks kohalik liider näiteks kirjeldas mulle, kuidas tema on üritanud näidata meedias teadlikult „positiivseid külgi”, kohalikke pärle oma vallas. Paraku on ikka juhtunud nii, et reporterid üritavad seejärel leida „teravaid” nurki, pildistades taaskord „lagunenud hooneid”, „arvamusliidreid poe ääres” või „joodikuid bussijaamas”.

Linnaeluga seotud plussiks on see nähtamatu normatiivne standard, millega maaelu võrreldakse, ja seetõttu jääbki mulje, et maakohtades pole midagi head.

Ajakirjanikud ja toimetajad soovivad maaelu kriitiliselt lahates probleeme ausalt tunnistada, mitte neid ilustada või maha vaikida. Lähtudes veendumusest, et kitsaskohtadest tuleb neile lahenduste leidmiseks avatult kõneleda, kerkib esile vastuolu: keegi ei taha elada probleemse kuvandiga kohas. Nende stereotüüpsete maaelupildikeste valguses pole imekspandav, et kohalikud eestvedajad kardavad häbimärgistamist ja üritavad vastukaaluks romantiseerida maakohti kui lapsepõlveparadiisi, eesti rahva hälli ja iseseisvuse tugisammast. Kohalikud suhtuvad maaelu pahupoolele keskendumisse kriitiliselt, isegi kui see lähtub parimatest kavatsustest. Nende jaoks on see kuvandi rikkumine. „Miks te pildistate ainult neid koledaid maju, kui meil on siin ju ilusat ka?” küsivad nad.

Kuigi seotud erinevate kohtadega, näitavad need juhtumid siiski, et ühel ja samal piirkonnal võib olla mitu külge nagu inimestelgi. Küsimus on selles, miks mõnele omadusele rohkem tähelepanu pööratakse kui teisele. Diskursiivse raamistamise puhul tähendab see, et meil tuleb alati meeles pidada, et kuvand ei eksisteeri iseenesest, vaid on erinevate inimeste loodud. Seda enam on vaja meie harjumusi kahtluse alla seada, kuna viis, kuidas me ühest või teisest (maa)kohast räägime, võib mõjutada selle paiga ja kohalike tulevikku. Iga väikese ajaleheartikli, telesaate ja raadioreportaaži tegemise käigus tuleb tegijatel langetada olulisi otsuseid: mida näidata, kellest rääkida, kuidas sõnastada? Seda tuleks teha veelgi teadlikumalt. See ei ole suur vastutus ainult arvamusliidritele või meediatoimetajatele, vaid ka lugejatele, kellel tuleb suhtuda kriitiliselt sellesse, mida esitatakse kui iseenesestmõistetavat. Ka siis, kui tegemist on ääremaaga.

Bianka Plüschke-Altof on õppinud sotsiaalteadusi Berliinis ja Tartus. Tartu Ülikoolis kaitstud doktoriväitekirjas „Ääremaa kuvand kui maakohtade arengu takistus” uuris ta diskursusanalüüsi kasutades, kuidas suuremate ajalehtede arvamusartiklites kirjutatakse ääremaast, sellele järgnesid süvaintervjuud arvamusliidrite ja ajalehtede toimetajatega kahes ääremaaks nimetatud piirkonnas.