Viinerid ja sardellid vs. puuviljad ja juurikad. Kummale poole kaldub kaalukauss Eesti koolisööklates ja õpilaste hulgas ning kuidas suunata koole tervislikumate ning keskkonnasäästlikumate valikute rajale.

Koolikokkade koolitusel valminud näidislõuna. Foto: Karin Kanamäe

Koolitoit on teema, mis on enim kirgi kütnud kooliealiste laste ja noorte seas. Oma kooliajast ei mäleta ma kedagi, kellele oleks koolitoit kirglikult meeldinud, pigem suunati see kirg negatiivsetesse tunnetesse või koolitoitu suhtuti neutraalselt kui millessegi, mis aitab koolipäeva üle elada. Pean tunnistama, et koolitoidu vihkajatest ma kunagi aru ei saanud. Küll aga on eredalt meeles seik, kui pakuti kakaomannat õunakisselliga, mis meenutas silmadega söövatele noortele liialt uriini sees hulpivat julka. Ka minust jäi see dessert letile maha. Siiski, 99,9% toitudest ju sellised välja ei näe.

Viimasel ajal pole aga koolitoit enam ainult õpilaste huviobjekt, vaid ka mitmed MTÜd on olukorra kaardistamise ja arengu oma fookusesse võtnud. Kui õpilased ise on korraldanud näiteks üle jäänud koolitoidu laialijagamist soovijatele ja abivajajatele, siis Taimse Teisipäeva südameasi on aidata koolidel pakkuda võimalikult mitmekesist ja tervishoiueesmärke toetavat toitu ning Eesti Rohelise Liikumise silmad on suunatud koolitoidu ja -sööklate keskkonnaalasele jätkusuutlikkusele. Sellest lähemalt veidi hiljem. 

Kas praegune koolitoit on mitmekesine ja tasakaalustatud?

See sõltub suuresti koolist. Oleneb, kui täpselt järgitakse lasteaedade ja koolide toitlustamise määrust, mis on ekspertide hinnangul juba ajast ja arust ehk aastast 2008. Määrus kehtestab nõuded selle kohta, kui suur on toiduportsjon, kui palju kilokaloreid seal peab olema, kui tihti peab pakkuma teatud toiduaineid, kui harva mõnd toiduainet pakkuda võib.

Küll aga uuendati 2017. aastal riiklikke toitumissoovitusi, mis moodustas terviku samal aastal avaldatud rahvastiku toitumise uuringu tulemustega. Viimasest selgus, et me sööme keskmiselt kolm korda rohkem liha, kui toitumissoovitused ette näevad. Puu- ja köögivilju sööb aga piisavalt vaid iga kolmas inimene. Niivõrd tasakaalustamata toidulaud soodustab mitmete haiguste teket – eriti kriitiline seis on südame ja veresoonkonna haigustega, mis röövivad igal aastal enneaegselt umbes 8000 Eesti inimese elu.

Me sööme keskmiselt kolm korda rohkem liha, kui toitumissoovitused ette näevad. Puu- ja köögivilju sööb aga piisavalt vaid iga kolmas inimene.

Positiivse poole pealt võib välja tuua, et määrus jätab võimaluse ühel päeval nädalas liha või kala koolimenüüst välja jätta, viinereid, sardelle ja keeduvorsti soovitatakse pakkuda mitte rohkem kui kord kuus. Köögivilju peab pakkuma iga päev ja värskeid puuvilju vähemalt kolm korda nädalas. Samas kurdavad toitlustajad, et nõuete täitmiseks tuleb portsjon üüratu suurusega, ning olen ise kogenud, kuidas salatisse on kilokalorinormi täitmiseks suhkrut pandud. 

Võõrad ei ole ka seigad, kui kool ütleb: „Mis te meist tahate, meil on juba väga mitmekesine ja tervislik toit!” Menüüst vaatavad aga vastu mannavahud, piimasupid, hakklihakastmed, mille vahele on ära eksinud mõni üksik köögivili. Seega on aeg uuendada koolide ja lasteaedade toitlustamise määrust, et see aitaks harjutada lapsi juba maast madalast mitmekesiste köögiviljarikaste ja taimseid valguallikaid sisaldavate toitude ning maitsetega.

Terviseprojektid ja koolitoit

Kuna seadusandlikud protsessid on aeglased, on ellu viidud mitmeid koolitoitu mõjutavaid projekte. PRIA on juba tuntud oma koolipiima ja -puuvilja algatustega (kokkuvõtlikult koolikava toetus), kuid eelmisest aastast alates tegutseb ka Taimse Teisipäeva kooliprogramm.

PRIA koolikava toetus võimaldab pakkuda lasteaialastele ja 1.–5. klassi õpilastele tasuta puu- ja köögivilju ning lasteaialastele ja 1.–12. klassi õpilastele tasuta piimatooteid. Puu- ja köögiviljade söömise innustamine varases eas on igati teretulnud, kuid küsimusi tekitab tasuta piima pakkumine. Toitumissoovituste alusel on päevane soovitatav piimatoodete kogus umbes 300 grammi ja rahvastiku toitumise uuringust selgub, et umbes nii või natuke rohkem süüaksegi. Samal ajal tarbitakse puu- ja köögivilju soovitatust märgatavalt vähem, kuid neid põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele tasuta ei pakuta.

Koolidega suheldes olen aru saanud, et paljud neist on otsustanud oma raha eest ka vanematele klassidele tasuta puu- ja köögivilju pakkuda, sest nõudlust on. Oleks loogiline, et riiklikud toetusmeetmed käiksid riiklike uuringute ja soovitustega ühte jalga – tasuta puu- ja köögivilju võiks pakkuda võimalikult paljudele kooliealistele ning tasuta piima pigem vähestele, kui üldse.

Ühe kooli õpilaste seas olla kõrvitsapüreesupp täielik hitt, kuid teise kooli lapsed sellist kraami omaks ei võta. Foto: Karin Kanamäe

Eesti elanike toidulaua tasakaalustamiseks alustas Taimne Teisipäev 2019. aastal kooliprogrammi väljatöötamist, mis näeb ette, et iga liitunud kool pakub ühel korral nädalas lihavaba koolilõunat, et tuua menüüsse rohkem köögivilju ja taimseid valguallikaid. Selleks et protsess sujuks, on kokkadel võimalus läbida koolitusi ning õpilastel ja vajaduse korral ka koolipersonalil või lapsevanematel kuulata ettekandeid. Nüüdseks on programmiga liitunud juba iga kümnes Eesti kool.

Olen suhelnud tänavu kümnete koolitöötajatega ja sageli tõstatub teema, et õpilastel on raske uusi toite vastu võtta ning algul ei pruugita neid eriti süüa. Mõnele koolile on see piduriks, sest lihtsam on oma vanade liistude juurde jääda, mitte oma elu keerulisemaks teha. Teistele on see teada-tuntud tõdemus, et uut toitu tulebki koolis enne kümme korda pakkuda, kuni õpilased selle täielikult omaks võtavad, ja see ei saa tasakaalustatud toitumise edendamisel kuidagi takistuseks. Õpilased ise on aga koolide tagasiside põhjal juba ammu tervislikumaid toite oodanud. Samas võib ühe kooli õpilaste seas olla kõrvitsapüreesupp täielik hitt, kuid teise kooli lapsed sellist kraami omaks ei võta. Siin mängivad rolli kooli varasem toitlustamismuster ja õpilaste omavaheline dünaamika – kas klassis on keegi, kellele vaadatakse alt üles ja kelle „halva toidu” kommentaaridele reageerides jätavad ka teised toidu puutumata. 

Kuna praeguses kriitilises kliimaolukorras ei saa enam indiviidide panusele lootma jääda, tuleb panustada institutsionaalsetele muutustele. Alustada võiks kas või koolitoidust.

Kliima ja koolitoit

Augusti esimeses pooles avaldati ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma (IPCC) aruanne inimkonna mõjust kliimale. Pea kõik aruannet käsitlevad arutelud keerlevad fossiilkütuste ümber, kuid oluline emissioonide suurendaja on ka karjakasvatus tööstusfarmides. Olukorras, kus liha tarbitakse soovitatust kolm korda enam, toodetakse ka lihatooteid optimaalsest tasemest vähemalt kolm korda rohkem, mis omakorda paneb ebavajaliku koormuse keskkonnale. 

Kuna praeguses kriitilises kliimaolukorras ei saa enam indiviidide panusele lootma jääda, tuleb panustada institutsionaalsetele muutustele. Alustada võiks kas või koolitoidust. Näiteks osaleb Eesti Roheline Liikumine rahvusvahelises projektis CLIKIS, mille raames hinnatakse kaheksa Eesti kooli- ja lasteaiaköögi „seadmeid, menüüsid, toiduvalmistamise praktikaid ja jäätmekäitlust” keskkonnahoiu vaatepunktist. Kui mõnes neist valdkondadest on võimalik midagi arendada, siis tehakse ka vastavad ettepanekud. Loodetavasti projekt laieneb ning ka ülejäänud Eesti koolid ja lasteaiad saavad keskkonnasäästlikest soovitustest midagi kõrva taha panna. 

Ühiskond väärtustab aina enam jätkusuutlikku, täisväärtuslikku ja mitmekesist toitu, mis võiks olla võimalikult taimne ja köögiviljarikas ning sisaldada vähe piimatooteid ja muud loomset valku[1]. Koolitoit praegu veel selline ei ole. Taimse Teisipäeva kooliprogramm, Eesti Rohelise Liikumise projekt ning loodetavasti ka muudetav lasteaedade ja koolide määrus pingutavad selle nimel, et taolised vältimatud muutused toimuksid võimalikult kiiresti ja valutult.

[1] The Planetary Health Diet. – Eat Forum.

Karin Kanamäe avastas oma kutsumuse tervislikku toitumist, jätkusuutlikkust ja loomade heaolu kokku siduval ametikohal Taimse Teisipäeva avaliku sektori koostöö juhina. Erilist rahulolu pakub talle varem keerukana tundunud asjade selgeks õppimine.