Donald Trump olevat president, keda ühiskond väärib. Niisamuti on pick-up artist’id ehk sebimiskunstnikud sellesama ühiskonna vili, mitte lihtsalt kari perverte.

Illustratsioon: Liisa Kruusmägi

Ütlen kohe ära, et olen järjekordne igav heteroseksuaalne mees, seega mõistagi vastik siga, šovinist, kes vaatab teemat liiga mehelikust vaatepunktist. Tavaettekujutuse kohaselt on sebimiskunstnikud mehed, kes baarides, tänavatel ja üldse kõikvõimalikes avalikes kohtades naisi ahistavad. Kui Eestis on võrgutajate vennaskonna meetodid pigem vähetuntud, siis Ameerika Ühendriikides ja näiteks Kanadas on neil vägagi suur järgijaskond. Sisimas pick-up artist’id väidetavalt kardavad naisi, feministid peavad neid isegi naistevihkajateks. Ometi on rühmitusel ohtrasti jüngreid, erinevaid koolkondi ja gurusid. Sebimistrikid selgeks õppinud meeste sõnul on neil naistega rohkem edu. Samuti, kui ei eksisteeriks mingit flirti, poleks ei seksuaalsuhteid, lapsi, abielu ega üldse kogu seda maagiat, mis mehe ja naise vahel tekib. Tinder ei tööta nii lihtsalt kui Grinder, nii et mingi sugupooltevaheline mäng peab olema. Kuidas ja miks on aga tekkinud just pick-up-kultuur ja milline see moosimine välja näeb?

Aitab üksindusest

Suurt nõudlust „naistega suhtlemise õpetuse” järele näitab meeletu kogus teemakohast materjali. Üksteist üle trumpavad Colgate’i naeratuse ja veenva silmavaatega mehed lubavad, et just nende meetodid tagavad enim naisi ja edukaima karjääri. Pick-up-kogukonna algusajaks loetakse kaheksakümnendaid ning Ross Jeffriesi raamatut „How to Get the Women You Desire into Bed” – kusjuures, Tom Cruise’i naistevõlurist karakter „Magnoolias” („Magnolia”, 1999) on just temast inspireeritud. Aja jooksul tekkis hulgaliselt erinevate meetoditega gruppe ning juhte, näiteks Tariq Nasheed ja Mystery.[1] Neist viimane on üks peategelane 2005. aastal ilmunud võrgutajate piiblis „Mäng”, kus autor Neil Strauss kirjeldab enda kogemusi pick-up artist’ide rühmitusega liitumisel. Mäng muutus Straussi jaoks nii suurt sõltuvust tekitavaks, et tal tuli minna seksisõltuvusravile. Hiljem avaldas ta äsja eesti keeleski ilmunud patukahetsuse „Tõde”, kus ta Lev Tolstoi kombel oma varasema loomingu hukka mõistab. Ja kuigi Straussil on samuti habe, ei plaaninud ta kunagi saada maailmakuulsaks kirjanikuks. Rolling Stone’is töötanud mehe soov oli lihtsalt oma ujedusest vabaneda, olematu seksuaalelu käima tõmmata ning neist kogemustest raamat kirjutada.[2]

Just oma kookonis elamisest tüdinud meestest saavadki pick-up artist’id. Kõik noormehed pole keskkoolis lahedad spordikutid, populaarsed rulatajad või ihaldatud pahad poisid. Kui selles vanuses jääb naistega suhtlemine ära, jäävad välja kujunemata mehelik kindlus ja sotsiaalsed oskused, olgu siis suhetes vastassugupoole või üldse võõrastega. Kui ilmub keegi, kes lubab lõpetada kõik üksinduse ja ebakindlusega seotud kannatused – maailmas, kus mehed peavad endaga ise hakkama saama ega tohi oma nõrkusi välja näidata –, haaravad mehed sellest võimalusest kahe käega kinni. Populaarse austraalia koolitaja James Marshalli sõnul alustavadki paljud naiste sebimisega kättemaksuks kooliajal kogetud alandamise ja tõrjutuse eest.

Meetodid ja mäng

Mehed on naiste tähelepanu nimel nõus kõikvõimalikke lollusi tegema, miks mitte ka paari trikki selgeks õppima. Pick-up-meetodeid kirjeldatakse kui võitluskunste, mida ühed kasutavad oma vaimsete ja füüsiliste võimete arendamiseks, teised aga inimestele haiget tegemiseks. Kõik „mänginud” kinnitavad, et õpetatavad nipid on kasulikud igasuguses sotsiaalses läbikäimises, olgu selleks siis enesekindlus tööl või võõrastega suhtlemisel. Loomulikult lisab aktiivne seksuaalelu julgust, seksuaalne frustratsioon on paljude hädade algpõhjus mõlema sugupoole seas. Järgmised robustsed ja objektistavad meetodid on aga peamine põhjus, miks kogu see seltskond naistes nii suurt viha tekitab. Eesmärk on kas naise telefoninumbri saamine (number close), suudlus (kiss close), kohting või seks. Kui lugeda „Mängu” või jälgida pick-up artist’ide kogukonda, siis ohtratele ebaõnnestumistele vaatamata need mõjutusviisid töötavad.

Kõige klassikalisem võrgutamise valem on „FMAC” („Find Meet Attract Close” ehk „leia, kohtu, veetle, lõpeta”), mis on eespool nimetatud Mystery „naiste äravõlumise juhendi” lühendatud variant. Põhimõtteliselt seisneb see selles, et tuleb valida välja grupp naisi, sest atraktiivsed neiud liikuvat alati grupis, läheneda neile spontaansuse eesmärgil mitte vähem kui kolme sekundi jooksul ning liituda sujuvalt vestlusega stiilis „oo, kui põnev, see on täpselt nagu siis, kui ma…”. Öeldu ei pea teemaga otseselt haakuma, vaid kõneleja põnevat isiksust näitama. Seejärel tuleb suunata tähelepanu teistele grupi liikmetele, samas kui tegeliku „huviobjekti” suunas tuleb teha mõni kriitiline märkus (neg): „Ilusad juuksed, kas need on võltsid?” Väidetavalt tekitab selline tõrjutus naises automaatselt soovi sebija lähedust kogeda ning edasise huvi hoidmiseks võib mees kasutada mustkunstitrikke, mõtete lugemist, sõnamängu või muud sellist.[3]

Pick-up-meetodeid kirjeldatakse kui võitluskunste, mida ühed kasutavad oma vaimsete ja füüsiliste võimete arendamiseks, teised aga inimestele haiget tegemiseks.

Aja jooksul on mäng muutunud leebemaks, kuna selline toores pealelendamine pole kõigi meeste jaoks. Kuigi mõned koolitajad on ajanud mängu vägagi tehniliseks ja kasutatakse isegi hüpnoositehnikaid, on põhielemendid samad[4]. Igal juhul tuleb mehel esimesena naist kõnetada („peata ja šokeeri”), olgu siis baaris, klubis või tänaval, ning öelda talle näiteks: „Vabanda, aga ma lihtsalt pean sulle ütlema…” Kui mees ei söanda naist kõnetades oma alfasust kohe demonstreerida, võib alustada ka ümbernurgajutuga ja küsida näiteks teed lähimasse bussipeatusesse. Otseküsimuste asemel on parem kasutada eeldamist: „Sa oled Rootsist, kas pole?” Väga oluline on vestluse ajal naist pidevalt puudutada, alustades ettevaatlikult küünarnukist (kino escalation), seksuaalse alatooni lisamiseks tuleb liikuda jalgade ja näo juurde. Selleks et üldist atraktiivsust suurendada, on hea naisega mõnes asjas eriarvamusele jääda. Edasine on juba lihtne. „Hei, ma pean nüüd minema, aga kirjutame, mis su number on?” või „Mul on veel kümme minutit, kas teeme kuskil kohvi?” on täiesti piisav. Muul ajal on soovitatav näida kõige ihaldusväärsema mehena grupis. Selleks võib panna oma sotsiaalmeedia kontole foto koos kahe kauni neiuga või tuua tutvusringkonda rohkem naisi.

Sisemine mäng

Selline sebimine jaguneb päevaseks mänguks (day game) ja öiseks mänguks (night game). Päevase mängu plussiks olevat see, et kohtinguid on lihtsam saada, miinusteks aga piiratum valik, kõrvalseisjate suurem tähelepanu ning väiksem võimalus kedagi otse voodisse meelitada. Öise mängu muutvat hõlpsamaks see, et kandidaate on rohkem, samuti on kergem kedagi koju kutsuda. Kuigi öösel olevat lihtsam naistega jutule pääseda, on nad paljude huvitatud meeskodanike tõttu ettevaatlikumad.[5] Sellise tehnilise mängu juures tundub, et naine ja tegelikult ka mees on isiksustena täiesti ära unustatud. Mitmed koolitajad rõhutavad, et nende „rutiinide” kõrval on sama tähtis oma sisemise mängu (inner game) kallal töötamine, samas kui eespool toodud meetodeid võiks kirjeldada kui välist mängu (outer game). Esimese alla kuuluvad rahaline edukus, füüsiline vorm, toitumine, riietumisstiil ning üldine elukorraldus. Naiste juures edu saavutamiseks tuleb igal juhul mõlema kallal töötada, sest ühelt poolt võib kinni jääda oma siseelu kordaseadmisesse, teisalt paljastavad naised sisutühja isiksuse kergesti.[6]

Peamiseks nõuandeks meestele on suhelda emotsionaalselt tervete naistega ning mitte karta. Kui mees on enesekindel, teeb oma elu jooksul kogutud armidest endale turvise ja on tema ise, hakkavad naised tema pärast võistlema.[7] Kuna iga naine on erinev, tuleb James Marshalli sõnul lasta naistel hoopis ennast ära võluda, töötades eelnevalt saadud informatsioonist välja temale meeldiva visiooni. Naise odavate trikkidega võrgutamise asemel soovitavad teised olla lihtsalt avatud ja loomult atraktiivne ning demonstreerida soovi siin maailmas midagi luua.[8] Kokkuvõttes piisavat inimestega suhtlemisel elujanust ja tugevast energiast. Midagi eeldada pole vaja, alustuseks võib öelda lihtsalt tere.[9] Üksnes sisemisele mängule on keskendunud MGTOW (Men Going Their Own Way), mille paljud liikmed on pärast traumeerivaid kogemusi naistega suhtlemisest üldse loobunud ega kavatse alluda ühiskondlikele või „naiste kehtestatud” normidele. Samuti eksisteerib selline liikumine nagu A Voice for Men, mida vedavate naiste eesmärk on lõpetada meeste diskrimineerimine ja süüdistamine ühiskonna hädades.

Kui mees ei söanda naist kõnetades oma alfasust kohe demonstreerida, võib alustada ka ümbernurgajutuga ja küsida näiteks teed lähimasse bussipeatusesse.

Lisaks kõigele on naised hakanud mehi lantima. Esiteks on Tinderis piisavalt neid, kes ähvardavad mehe seksi käigus puruks muljuda või otsivad omale teenrit, teiseks pole tänapäeval midagi erilist selles, et naine esimese sammu astub. Just nagu meeste puhul, võib selline lähenemine olla kas äärmiselt meeldiv ja kutsuv või väga agressiivne ja põgenemisinstinkti tekitav. Neidudele jagatavate soovituste seas on näiteks „mine ostlema, sest suhtes mees ei võtaks seda tüütut kohustust kunagi enda peale” (täiesti alusetu süüdistus), samas kui „seisa tema vaateväljas avatud kehakeelega” on üks neist paljudest naiste saadetud mitteverbaalsetest (ala)teadlikest märkidest, mida mehed ei oska tähele panna. Need märgid on järgmised: terve naise keha on mehe poole pööratud, kulmud on kerkinud, silmad „skannivad” mehe nägu, juuste silitamine, suurenenud pupillid ja ülevoolavad liigutused. Mõistagi on tähtsam (ja lihtsam) endale vastu gorillarinda taguda ja laudkonnale oma isiklikke saavutusi demonstreerida kui naiste saadetud võrgutuskutseid märgata. Samas on mehe konkreetsusele ja otsekohesusele orienteeritud mõtteviis üks peamisi põhjusi, miks niivõrd tehniline sebimismäng on üldse tekkinud. Sellel mängul on oma hind – mõned mehed katkestavad koguni suhted sõpradega, kes pidevalt „kütivad” ja „liiga palju lõvikonservi on söönud”. Ometi on olemas looduslik flirtimismäng, milles pooled teineteist vastastikku instinktiivselt kütkestavad. Selline lõbus ühine ajaveetmine teeb elu päriselt ilusaks ja on palju loomulikum kui teaduslik suhtemäng.

Väline surve

Homo ludens ehk mängiv inimene on hollandi ajaloolase Johan Huizinga kontseptsioon, mille kohaselt on mäng inimkultuurile omane käitumine. Pick-up-mängu võib vaadata kui selle mängumudeli üht järjekordset ilmingut, mille saab taandada üldiselt kahele inimpsühholoogia tüüpilisele elemendile: enesekindlusele ja hirmule. Võib-olla Casanova, markii de Sade ja Rasputin üksnes naeraksid kõige selle peale. Ja olgugi mõned pick-up artist’id niivõrd vihatud, nagu mitmesse riiki sissesõidukeelu saanud Julien Blanc, nende mõjuvõim näitab meeste ja naiste vahelise suhtluse kohta nii mõndagi. Fakt on see, et nii mehed kui ka naised – kui nad pole just aseksuaalsed, stressis või depressioonis – on huvitatud seksist, lähedusest ja suhetest. Sama kindel on see, et kui mehed naistega rääkima ei lähe, siis ise nad seda tavaliselt tegema ei hakka. Nii tekibki mulje meestest kui naisi piiravatest mölakatest, kuna paljud nunnud, viisakad ja kena välimusega tüübid ei julgegi naisi kõnetada.

Kuigi võõrastega rääkimine on hirmus, peaks tegelikult olema võimalik iga sümpaatse inimese juurde astuda ja temaga vestelda olenemata soost, vanusest või rassist. Ei pea ilmtingimata kohe käsi püksi ajama ega mustkunstitrikke tegema, võib ka lihtsalt sõbralikult jutustades avastada, kas üldse on vastastikust keemiat.

Kuni inimesed on ebakindlad iseenda suhtes, on nad seda ka vastassugupoolega suheldes. Mida rohkem inimesi käib läbi iseendaga leppimise raske tee, seda mõistvamaks ja vastastikusel austusel põhinevamaks maailm muutub. Pick-up-kultuur on praeguse ajastu märk. Sarnaselt kõikide võimuga seotud valdkondadega, nagu äri, poliitika ja religioon, kerkib siingi esile nii idealiste kui ka kaabakaid.

Pick-up artist’id pole üksnes naisi kümnepallisüsteemis hindavad potentsiaalsed vägistajad, pigem loomuliku sarmi puudumist kompenseerida üritavad ebakindlad mehed. Piir võrgutamismängu ja manipuleerimise vahel on õhuke, kuid see pole nii üksnes kohtingumaailmas. Kaasinimeste psühholoogiline mõjutamine on (ala)teadlik inimlik käitumine ning peamine viis, kuidas ühiskonnas edu saavutada. Edukaimad mängurid, olgu nad siis mehed või naised, suruvad oma tahtmise peale. Ja kes seda mängu kaasa mängida ei taha või oska, peab leppima teiste tehtud otsustega.

[1] Strauss, N. 2004. He Aims! He Shoots! Yes!! – New York Times, 25.01.
[2] Lamont, T. 2015. Neil Strauss: My thinking was: If this woman’s going to be naked with me – I must be OK. It doesn’t last. – The Guardian, 10.10.
[3] Conger, C. 2018. How Pickup Artists Work. – How Stuff Works?, 29.09.
[4] 8 Pick Up Artist Techniques You Need to Master. – PUA Training, 05.06.2017.
[5] Amante, C. 2018. What’s Better: Day Game or Night Game? – Girls Chase, 28.09.
[6] Francis, T. 2015. Inner Game or Outer Game – Which Should You Work on First? – Return of Kings, 04.02.
[7] Harris, S. 2018. Get This Strategy Down and Hot Girls Will Approach You. – Global Seducer, 29.09.
[8] The Difference Between a PUA and a Naturally Attractive Man. – Attraction Institute, 29.09.2018.
[9] Bollenbach, B. 2007. Seduction for Smart People: Should I Become a Pickup Artist? – 30 sleeps, 09.08.

Peeter Kormašov on tagasi Berliinis, et uus raamat valmis kirjutada ja seejärel vähemalt mõneks ajaks kodumaale naasta.