Otsime pealinna kaubandusvõrgustikust vastust Delfi naisteka foorumi kasutaja naabripetsi 2007. aasta juulikuus esitatud küsimusele-hüpoteesile: „Mis teeb sekspoe heaks? Minu meelest kõik ühesugused – kunstvändad riiulil reas.”

Erootikapood Eros. Foto: Aleksander Kelpman

Kui Tartu linnapildis on n-ö aegade algusest silma torganud ilusalongide rohkus ja mitmegi väiksema linna kuvandit defineerivad eelkõige second-hand-poodide maavillased sildid, siis Tallinna kesklinnas on alates varastest 90ndatest olnud ebaproportsionaalselt suur hulk sex shop’e ja erootikapoode. Palju on muidugi ka muutunud, avastame nii vana kooli veterane, rasket barokset esteetikat, varjupoolt ja pimedaid videosaale kui ka uusi säravvalgeid või uhkelt roosasid kohti, mille logo trendikal paberkotil läbi linna jalutades enam häbenema ei kiputa. Kas just igaühele midagi, aga nii mõnelegi küll!

Diskreetsed baroksed

Tallinna „punaste laternate” piirkonnas asuvasse poekesse viivas kitsas punase vaipkattega trepikojas võtab meid esmalt vastu sulnis džäss. Pealinna erootikakaupluste raudvara SexMax aadressil Tatari 1 on toiminud juba üheksa aastat, nõnda kaua on siin töötanud ka malbe väärikas eas proua X. Tillukese akendeta poe riiulitel on näha nii väikest filmivalikut, seksmänguasjade galeriid (värvidest domineerivad, nagu sel dekaadil ikka, lilla ja roosa), vitriini taga kõrgel aimamisi erinevat pesu (punane ja must), siin-seal piitsasid, peenise suurendamise vahendeid, eraldi vitriinike on ka importürituse bachelorette party kohustuslikule atribuutikale à la peenisekujulised makaronid ja jääkuubikualused, jänkukõrvad jne. See on pood nagu iga teine, olulisemaks plussiks ehk asukoht „ristmikukohal”, nagu ütleb proua X, ja mitte keldris, kuhu mõnigi pood on peitunud, vaid üleval kõrgustes, teisel korrusel.

Staažikas teenindaja märgib, et väga raske on öelda, kui palju käib kliente või mis aegadel just rohkem ja millal vähem – nii võib juhuslik nädala alguse hommik osutuda ootamatult rahvarohkeks ning palgapäevad võivad sattuda hoopis üllatavalt külalistevaesed. Samas nendib ta, et nende üheksa aasta jooksul on külastajaid ikka juurde tulnud: „Jah, käib rohkem inimesi kindlasti, ka lihtsalt uudistamas. Ja on inimesi, kes kulutavad suuri summasid, ka ühe ostu puhul.” Kindla seose oskab proua X, nagu teevad seda ka põhimõtteliselt kõik ülejäänud müüjad, keda oma teekonnal kohtame, tuua müüginumbrite ja „50 halli varjundi” filmide vahel: „Ühel pühapäevaõhtul tuldi järjest tupekuule küsima – siis ma juba hakkasin uurima, et kust tullakse, ja selguski, et kinost.” Muude silmanähtavate trendide kohta ütleb proua, et mingil ajal hakati tuntavalt rohkem huvi tundma anaalmänguasjade vastu.

SexMaxi kauplus. Foto: Aleksander Kelpman

Nii SexMaxi keti veebilehel kui ka Tatari tänava poes on sildid, mis viitavad täiskasvanute kino olemasolule (5 eurot!). Siin jäävad kino uksed ajakirjanike ees küll kinni, kuid avanevad juba järgmises sama keti kaupluses aadressil Narva maantee 9, kus on muusikavaliku põhjal hinnates küllap Retro FMi taustal meid vastu võtmas esiti pisut tõrges proua Y, kes avastab õnneks minuti-paari jooksul, et me ei hammusta mitte, ja muutub jutukamaks.

Proua Y on siin töötanud kuus aastat, sama kaua kui see kauplus on avatud olnud. Narva maantee filiaali klientuur on tema sõnul juba külastatud risttee-kauplusest veidi erinev just sadama läheduse tõttu: „Suvel käib loomulikult palju turiste – kui tulevad Rootsi ja Soome laevad, siis käib inimesi palju. Skandinaavias on need vidinad kallimad kui meil.” Lisaks oskab proua Y nimetada tähtpäevi, mil müük kindlasti suurem on kui muidu – jah, ühelt poolt sõbrapäeval ja naistepäeval, aga ka näiteks jõuludel, ja kindlasti mõjutab tarbimise aktiivsust ka palgapäev! Jutukas müüjadaam, kuulnud, mis asutusi veel külastada kavatseme, ütleb, et valdavalt on teised glamuursemad ja ka kallimad, aga seal poes käivad just lihtsamad inimesed, kellel on ju tõepoolest samuti omad huvid ja fantaasiad.

Kinoruum SexMaxi kaupluses. Foto: Aleksander Kelpman

Meie kauaoodatud kinokompleksikülastuse selgituseks märgib proua Y, et nii palju kui on inimesi, nõnda palju on ka maitseid! „Ühes ruumis on trans-filmid, üks on poistefilm, ma mõtlen geifilmi, ja ülejäänud on tavalised täiskasvanute filmid.” Kino on parasjagu (argipäevahommikuselt?) (peaaegu??) tühi, pimeda suuremateks ja väiksemateks boksideks jagatud ruumi ainsaiks valgusallikaiks ongi vilkuvad ekraanid, mille üsna vaikseks keeratud helid omavahel põimudes sulni kakofoonia moodustavad.

Teisipäevahommikuselt asjalik Narva maantee tundub sealt pimedast tulnud silmadele päris veider ja terve jalutuskäigu tagasi Pärnu maantee poole ei taha poes kõlanud Eric Claptoni „Tears in Heaven” kuidagi peas kumisemist jätta…

„Särtsu silmadesse ja teki alla ka!”

Ulaka Kaunitari väljapanek. Foto: Aleksander Kelpman

Kui mõlemad SexMaxi kauplused[1] on leidnud oma turuniši küllap varasemate aegade kogemusele toetudes, mil hinnati eelkõige diskreetsust ja seega varjulisust, siis järgmine, igati glämm ja noortepärane Ulakas Kaunitar aadressil Pärnu maantee 36 sillerdab uhkelt valguses. Maitsekas vaateaken kutsub poodi, kus domineerivad modernsemad jooned, vibraatorite palett katab ka julgemaid värve ja moodsalt murtud toone (on ka kollast ja erinevaid siniseid, matist mustast rääkimata), aukohale on seatud Saaremaal toodetud puidust Wildy dildod, küll seekord heleroosad, mitte sinised, mida võiks EV100 raames ehk mõni rahvuslikumalt meelestatud klient oodata.

See on pood, mille kohta isegi sekspood öelda tundub kohatu, särtsakas teenindajapreili Kadi, kes on poes töötanud aasta jagu, kinnitab, et sõna erootikapood on Ulaka Kaunitari kohta tõepoolest täpsem. Poe omanik Kirki täpsustab aga veelgi, et tegemist on ikkagi ulaka pesupoega, sest „erootikat ei saa müüa, seda peab ise tegema”. Kuus aastat tegutsenud kauplus, mis kolm aastat tagasi Solarise keskusest klientide soovil pisut „silma alt” eemale kolis, on võtnud suuna silmanähtavalt naistele („ja paaridele”, nagu täpsustab Kadi). See turunišš oli Kirki hinnangul seni Eestis täitmata: „Kõik sellise sisuga kauplused olid loodud pigem meestele, kuna naised ei söandanud sinna siseneda.”

Uudsust ja moodsust ning sõbrannavaibi rõhutab ka asjaolu, et suur energia läheb siin koolituste korraldamisele. Kui jaanuaris oli nii palju tüdrukuteõhtuid, et ühel päeval rääkis Kadi lausa üheksa tundi järjest, siis veebruari koolitusgraafikus on domineerinud paaride õhtud ning märts tõotab G-punkti koolitusi. Kadi ütleb, et tal on nii kahju kuulda, kui naised on end ära unustanud, kui poodi tuleb noori naisi, kes ei ole kunagi elus orgasmi saanud: „Tahaks neile pai teha lausa!” Igal juhul on siit tunda uue (feministliku) ajastu erootikakaupluse hõngu, mis naiste vajadused varjamatult esiplaanile on seadnud. „Särtsu silmadesse ja teki alla ka!” hõiskab energiline Kadi oma moto meile teele kaasa.

Selleks et seksist saaks rääkida

Tehnika tänava alguses vanalinna piiril asuv 2014. aasta juulis lisaks veebipoele ka füüsilise kuju saanud erootikapood (või butiik) Eros ei paista väljast just millegi erilisega silma. Sisse astudes vaatab meile aga vastu interjöör, mis balansseerib pilku riivamata ning kitšiks muutumata BDSMiliku ning nüüdisaegse esteetika vahepeal. Esimesena jäävad silma tumedad toonid ning nende foonile sätitud värvilised vibraatorid, laes ilutseb uhke lühter ning seinal mustaks võõbatud seapea imitatsioon, mille lõugade vahel on nahkrihmaga „suupall”. Antiikkapi klaasi tagant võib leida roosa koheva „sabaga” disainvibraatori ning vihjatakse, et peagi on valmimas ka Eesti lipuvärvides käsitöö-dildod.

Disainvibraator Eroses. Foto: Aleksander Kelpman

Noor müügijuht Eliis, kes on Eroses töötanud peaaegu kaks aastat, sõnab, et siit leiab oma nii algaja kui ka suurem erootikaentusiast ning butiik sai eelkõige ellu kutsutud tundmusest, et inimesed võiksid tahta neil teemadel natuke vabamalt rääkida. Eliis meenutab, kuidas ta ise esimest korda uudishimust sex shop’i sattus, ning nendib sarnaselt Kirkiga, et tundis toona, et naistele polnud need justkui mõeldudki. „See oli ajal, mil Oprah üle lombi oma saadetes emadel tütardele vibraatoreid soovitas kinkida,” muigab ta, sest Eestis polnud soorollid ja seksuaalsuse avalik lahkamine veel nii julgelt kapist välja tulnud. Erose missioon ongi Eliisi sõnul parandada teenuse kvaliteeti ning panna intelligentsed erootikatarbijad ennast oste sooritades ja küsimusi küsides mugavalt tundma. „Kuna me ise kirjutame ka artikleid, siis ma arvan, et mingil määral on meil häält selle erootikamaastiku kujundamiseks,” viitab ta harivale materjalile, mis erinevates väljaannetes sisuturundusena lugejateni tuuakse. „Reaalsuses jõuame me tagasi selleni, kas sa tunned ennast oma kehas ja oma soove väljendades mugavalt,” ütleb Eliis. „Erootikapoode ei osata selliste teemadega seostada või arvatakse, et me oleme meditsiiniprofessionaalidest nii eraldiseisvad, aga ma ei saaks tööd teha, kui ma vahepeal ka günekoloogidega ei konsulteeriks,” sõnab Eliis.

Erose interjöör. Foto: Aleksander Kelpman

Küll tunnistab Eliis, et vanuses 50+ kliente nende juurde väga palju ei satu, ehkki tooteid, mis just sellele vanusegrupile tervislikust perspektiivist kasulikud oleksid, leidub neil küll. „Inimesed pelgavad seda, et neid nähakse poe ukse peal. Noorema põlvkonna jaoks pole see enam väga teema,” arvab ta.

Enne minema asumist juhatab müüjatar meid veel riiulini, kus on reas erinevad feromoone sisaldavad parfüümid, mille tagasiside olevat väga positiivne. Surtsu lõhna saame käele meiegi ning astume poest, väike elevusenoot hinges, Tallinna talve.

Veteranpoe vitriinid

Tallinna veteran Planet Amor. Foto: Aleksander Kelpman

Väikse haagi järel „uue maailma” erootikapoodidesse ootab meid teekonna lõpp-punkt Planet Amor Väike-Ameerika tänava alguses Uue Maailma linnaosa veerel. See keldripood reklaamib end tõelise veteranina, olles turul juba 1994. aastast. Ootamatult feministlik silt uksel, mille peamine funktsioon on anda teada soodustusest (kuni 70%), kasutab USA teise maailmasõja aegse kuulsa propagandaplakati „We can do it!” esteetikat ja hüüdlauset. Stella on töötanud siin natuke vähem ehk 18 aastat. Oma ametis peab ta olema enda sõnul nii psühholoog kui ka seksuoloog ja vahel soovitataksegi teda tuttavatele nõnda konsultandiks: „Nagu arsti juurde tullakse.” Pood on lihtne ja pretensioonitu, vitriinid on küll uued, aga võiksid sama hästi pärineda ka 90ndatest. Planet Amori valik on meie nüüdseks juba kogenud ja kõikenäinud silmade jaoks kaunis tavaline, esiplaanil on pesu, leti taga kõrges riiulis erinevad patareidega mänguasjad, nii traditsioonilisemad kui ka moodsamad.

Videokabiinide kohta ütleb Stella, et äri algusaegadel oli neid sealgi, kuid need kaotati seoses poe remondi ja müügiala suurendamisega. Nüüd leiame tagumisest ruumikesest üsnagi muljetavaldava kollektsiooni DVDsid, jagatud kenasti harjumuspärastesse kategooriatesse, nagu perv/perversions, suured rinnad, anal, õpe, trans, bi, geid, noored/teenagers, nimedest leiame eraldi ka Andrew Blake’i ja Marc Dorceli jaotused. Lisaks ei ole üheski teises poes (kui arvata välja kesklinnast natuke kaugemale jääv Maardu erootikakaubamaja Hot Lips, mida soovitame igal entusiastil kindlasti külastada) olnud nõnda suurt kingavalikut.

Võrratud kontrastid

Seks- ja erootikapoode on Tallinnas muidugi veel, aga nagu iga teekond, peab ka meie oma kunagi lõppema. Võib-olla jäävad kõige autentsemad leiud hoopis Lasnamäele, aga sellest mõni teine kord. Igal juhul on selge, et pealinna kaubandusvõrgust leiab mõndagi väga erinevale maitsele, ja niisuguse kompaktse jalutuskäigu formaadis on kontrastid silmipimestavad.

Aga kindlasti ei ole see valguse ja varju binaarne jaotus üldse ühene – valgus ei pea tingimata olema hea, nagu vari ei pea ammugi olema halb. Küllap on piisavalt neid, keda näiteks Ulaka Kaunitari uhke sillerdus pelutab või kelle fantaasiatele on näiteks Tatari SexMaxi tumepunase ja pimeduse segune esteetika hoopis kohasem. Tulles tagasi naabripetsi artikli alguses nimetatud retoorilise küsimuse juurde selle kohta, kas kõik sekspoed ei olegi siis ühesugused, võib öelda, et kui nad 2007. aastal ka olid, siis nüüd, enam kui kümme aastat hiljem puhub jõudsalt uusi tuuli. Kõik nišid ei ole veel täidetud, aga küllap liigume selles suunas.

[1]Praegusest teekonnast jäi välja kolmas, Tartu maantee 62 asuv kauplus, mille kohta proua Y märgib, et küllap seda külastab rohkem maarahvas, kes on teel näiteks bussi peale. Lisaks avati Tartus äsja esimene selle keti pood aadressil Küüni 4.