Valimistulemused üle Euroopa näitavad, et sotsiaaldemokraatlik sajand on lõppenud. Traditsioonilise töölisklassi hääbumine ning globaliseerumise võitjate poolele asumine on muutnud sotsid marginaalseks jõuks. Sotside allakäik ähvardab hävitada sõjajärgse liberaaldemokraatliku ühiskonnakorralduse.

Illustratsioon: Jaan Rõõmus

Sotsiaaldemokraadid pole olnud kunagi varem nii sügavas kriisis kui praegu. Võrreldes teise maailmasõja järgse ajaga on sotsid kaotanud enamikus Euroopa riikides ligi poole oma valijatest ning viimastel Euroopa Parlamendi valimistel said vasakerakonnad oma ajaloo väikseima häältesaagi[1]. Sotsiaaldemokraatia ühes kindlaimas kantsis ehk Rootsis põrusid sotsiaaldemokraadid viimastel, 2018. aasta valimistel nii katastroofiliselt, et nende toetus oli sedavõrd madalal tasemel viimati aastal 1911. Euroopa üks suurim ja tugevaim vasakpartei Saksa SPD on muutumas oma kodumaa poliitikas kolmandajärguliseks mängijaks. Ida-Euroopas läheb hästi vaid neil vasakpoolsetel, kes taipasid õigel ajal hakata taguma rahvusluse, ksenofoobia ja traditsiooniliste väärtuste trummi – läänemeelsed ja liberaalsete väärtustega sotsid on kas üldse mängust välja tõrjutud või samasuguses nõutus kriisiseisundis nagu meie enda SDE[2]. Ainukeseks päikesekiireks on Soome ja Portugali sotside stabiilne ja hea esinemine juba mitmeid valimisi järjest.

Ida-Euroopas läheb hästi vaid neil vasakpoolsetel, kes taipasid õigel ajal hakata taguma rahvusluse, ksenofoobia ja traditsiooniliste väärtuste trummi.

Tundub, et oleme tunnistajateks sotsiaaldemokraatia lõppmängule, kus tulevik kuulub konservatiividele ning rahvuskonservatiivsetele populistidele, kes hakkavad tükk tüki haaval lammutama teise maailmasõja järgset elukorraldust, mille aluseks on olnud liberaalne demokraatia (õigusriiklus, võimude lahusus ja universaalne kodakondsus) ning laiapindne heaoluriik. Nagu tuntud sotsiaalteadlane Ralf Dahrendorf juba eelmise sajandi lõpukümnendeil tabavalt märkis: „Sotsiaaldemokraatlik sajand on lõppemas.”[3] Järelikult, kas sellega koos ei peaks lahkuma lavalt ka sotsid ise? Või kas praegune hetk on hoopis segaduste ja enesekogumise aeg enne uut tõusu?

Mida on sotsiaaldemokraadid seni nii valesti teinud, et neid on tabanud seesugused hädad? Kas Ida- ja Lääne-Euroopa kogemused on siinkohal erinevad? Kas sotside hääbumine on ikkagi nii paratamatu, kui praegu näib, või suudavad nad sellest kriisist lõpuks ikkagi välja rabeleda? Ja kuidas?

Neoliberaalse globaliseerumise tulemid

Kui vaagida sotsiaaldemokraatide populaarsuse languse tagamaid, võiks tuua laias laastus välja kaks juurpõhjust: 1) neoliberaalne globaliseerumine oma ootamatute järelmitega, 2) traditsioonilise töölisklassi kahanemine ja parempopulistide leeri üleminek.

Neoliberaalsest turuideoloogiast kantud üleilmastumine, mis käivitus 1970. aastatel ja mille „kuldajastut” nägime me veel ise 1990. ja 2000. aastatel, oli üles ehitatud kapitali ja kaupade/teenuste vaba liikumise põhimõttele. Kehtis loosung, et turg paneb kõik paika ning kasvavast turuvabadusest võidavad kõik, ja seda üle maailma. Neoliberaalne globaliseerumine pakkuski paljudele uusi võimalusi, kuid liiga kaua ignoreeriti selle varjukülgi. Ilmnes, et tootlikkus ja palgad ei kasva sugugi ühes tempos, mis viis ebavõrdsuse märkimisväärse suurenemiseni: väikese osa moodustanud ärieliidi sissetulekud kasvasid eksponentsiaalselt, kuid töölisklassi ja keskklassist enamiku reaalpalgad jäid suuresti samale tasemele. Globaalse konkurentsi surve nõudis valitsustelt maksude alandamist ja sellega seoses ka sotsiaalkulutuste koomaletõmbamist, mis paisutas veelgi kihistumist ja vaesusriski. Vajadus odava tööjõu järele tõi kaasa immigratsioonisurve ning ühiskondade kirjususe nähtava ja kiire kasvu. Kontrast jõukust koguvate metropolide ning järjest „depressiivsemaks” muutuvate väikelinnade/maapiirkondade vahel üha süvenes… Ja lõpuks ei suutnud valitsuste kontrollist prii ning vahepeal üle mõistuse suureks ja mõjukaks paisutatud finantssektor endaga enam toime tulla ja tõmbas kõik 2008. aastal aastakümnete suurimasse majanduskriisi.

Sotside seisukohalt oli globaliseerumisel kaks tähendusrikast tulemit: 1) kasvavast varanduslikust kihistumisest sündis järjest teravam lõhe globaliseerumise võitjate ja kaotajate vahel ning 2) identiteedipoliitika hakkas asendama klassipoliitikat[4].

Tõepoolest, nüüdses poliitikas on andmas järjest enam tooni täiesti uus tuumikkonflikt, milleks ongi lõhe globaliseerumise kaotajate ja võitjate vahel[5]. Ühel poolel on need, kes tunnevad ennast kasvavast avatusest ja globaalsest konkurentsist ohustatuna ning on arvamusel, et suurem rahvuslik suletus ja ühiskondlik kontroll tagaks parema kindlustunde. Teisel poolel on aga need, kes, vastupidi, arvavad, et suurem avatus ning kiired muutused pakuvad neile rohkem võimalusi, ning tunnevad end kindlate piirideta maailmas igati koduselt. Esimesse rühma kuulub suur osa töölisklassist ja madalamast keskklassist (lisaks ka väikeettevõtjad). Globaalse avatuse poolusel on end aga sisse seadnud haritud spetsialistidest koosnev kõrgem keskklass, mänedžerid ja ärieliit. Seejuures on aga oluline, et mingil hetkel otsustasid sotsid ilmajäetute ja kaotajate kaitsele mitte asuda, sest nad leidsid, et globaliseerumise võitjate eest seismine on neile palju omasem.

Kuna religioosne identiteet ilmalikustunud läänemaailmas suuri masse enam liikuma ei pane ning klassiidentiteedist kõnelemine sattus neoliberaalse maailmakorra tingimustes üldse põlu alla, siis jäi alles vaid üks identiteediliik, millel on poliitikas endiselt tugev mobiliseeriv jõud – see on rahvuslus[4]. Kuid globaliseerumisängi põdevas maailmas ei müü mitte avatud ja tulevikku vaatav rahvuslus, vaid selle võõrakartlik ja kaitseseisundis vorm. Just seesuguse rahvusluse lipu tõstsid kõrgele parempopulistid. End globaliseerumise kaotajatena tundvatele ühiskonnagruppidele pakkus sedasorti rahvuslus uut kuuluvustunnet, sisendas eneseusku ja osutas lõpuks ometi süüdlastele, kelleks on väidetavalt immigrandid ja kosmopoliitsed vasakliberaalid. Identiteedipoliitika jõulise esiletõusu tõttu sattusid sotsid tõsisesse kahvlisse: ühelt poolt oli vaja kõneleda tööliste häälte võitmiseks immigratsioonist ning lülitada end konservatiivsemale ja rahvuslikumale lainele, teisalt oleks sotsiaaldemokraate toetav haritud keskklass nad seesuguse meelemuutuse puhul hüljanud ning lõppkokkuvõttes oleks see toonud kaasa veelgi suurema häältekao. Kirjeldatud dilemmat pole suutnud lahendada enda jaoks edukalt ükski Lääne-Euroopa vasakpartei, kuigi mitmed Ida-Euroopa sotsid on oma kuldvõtmekese juba leidnud (sellest edaspidi).

Leeri vahetanud töölisklass

Globaliseerumise mõrud viljad ja identiteedipoliitika esiletõus polnud siiski ainus põhjus, miks sotsiaaldemokraadid hakkasid kaotama ennekõike just tööliskonna hääli. Siinkohal mängisid oma rolli ka puhtalt objektiivsed ning struktuursed põhjused.

Esiteks on klassikaline töölisklass oma arvukuselt järjest kahanev nähtus: kui 1950. aastatel moodustas see ligi poole tööhõivelisest elanikkonnast, siis praegu jääb vastav osakaal arenenud riikides umbes 20–25% juurde[6]. Teiseks pole töölisklass vähenenud ainult arvuliselt, vaid on ka seesmiselt killustunud: neoliberaalsel ajastul on läinud kaduma töölisidentiteet ja klassisolidaarsus, ametiühingud ei koonda enam ammugi kaalukat osa tööliskonnast, postindustriaalsetes majandustes on suurte vabrikute ümber koondunud töölisnaabruskonnad muutumas kaduvateks reliktideks jne. Lühidalt, tänapäeva tööliskond on seesmiselt ülimalt kirju ja hajutatud paljude majandussektorite vahel ilma selge klassiidentiteedi ja organisatsioonilise väljundita[7]. See, mis paljusid töölisklassi liikmeid siiski mingilgi määral ühendab, on ilmajäetuse tunne ja hirm tuleviku ees, kartus, et ettevõtete liikumine odavama tööjõuga Aasia maadesse viib neilt peagi viimasedki töökohad, konkurents immigrantidega viib palgad alla ning tehnoloogiline revolutsioon ja robotiseerimine tõrjub nad lõpuks üldse tööturult välja. Sotsidel polnud nende hirmudega silmitsi seisvatele inimestele midagi pakkuda. Pigem nägid valged meestöölised seda, kuidas keskklassist pärit lipsustatud „härrassotsid” tegelevad immigrantide, naiste ja seksuaalvähemuste probleemidega ja endiste tuumikvalijate mured ei lähe neile enam korda[8].

Tänapäeva tööliskond on seesmiselt ülimalt kirju ja hajutatud paljude majandussektorite vahel ilma selge klassiidentiteedi ja organisatsioonilise väljundita.

Seega pole midagi imestada, kui suur osa töölistest ja osa oma tuleviku pärast ärevust tundvast keskklassist hääletab praegu pigem parempopulistide poolt, samas kui sotside taha on koondunud haritud keskklass[9]. Probleem seisneb selles, et globaliseerumise võitjate nišis on sotsid tihedalt konkureerimas mõõdukate paremparteidega ja nad ei saa loota enam nii suurele häältesaagile kui aastakümneid tagasi.

Kolmanda tee needus

Mitme autori[10] meelest oli sotsiaaldemokraatide üks suurim strateegiline valearvestus, mis tõi neile kaela mitmed eespool kirjeldatud hädad, kaasaminek kolmanda tee (Third Way) ideoloogiaga. 1990. ja 2000. aastatel ajutiselt populaarsust kogunud kolmas tee kujutab endast omapärast hübriidi sotsiaaldemokraatlikest tuumikväärtustest (solidaarsus, sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemine ja heaoluriigi säilitamine) ja neoliberaalsest turukesksusest (efektiivsus, omavastutuse kasv, madalad maksud, soodne ettevõtluskliima jne). Teatud perioodil (1996–2006) oli kolmas tee isegi edukas, kui seda rakendasid Tony Blair Suurbritannias, Bill Clinton USAs ja Gerhard Schröder Saksamaal, kuid pärast neid hakkas tuul purjedest kaduma. Juba toona ütlesid põhimõttekindlamad sotsid, et kolmas tee pole midagi muud kui vasakpoolsete kapituleerumine neoliberaalse hegemoonia ees ning kuradile käe andmine.

Kolmandat teed toetades andsid sotsid oma valijatele selge signaali, et nad on nüüd ühes mestis neoliberaalsete majandusekspertide ja ärieliidiga ning seisavad pigem viimaste huvide eest.

Kolmandat teed toetades andsid sotsid oma valijatele selge signaali, et nad on nüüd ühes mestis neoliberaalsete majandusekspertide ja ärieliidiga ning seisavad pigem viimaste huvide eest. Kolmanda tee sotsid tegelesidki järjest enam tehnokraatliku turukeskse majanduspoliitikaga ning neil ei jätkunud piisavalt südikust, et kõneleda kasvavast ebavõrdsusest ja globaliseerumise varjukülgedest. Lühidalt, sotsid minetasid oma eristuva näo, muutusid liialt sarnasteks paremerakondadega ja kaotasid sideme oma traditsiooniliste valijatega (töölised, vähem kindlustatud elanikkonna grupid)[11]. Kui 2008. aasta sügisel puhkes suur majanduskriis, ei kujunenud sellest sotsiaaldemokraatidele mitte uut võimalust, vaid sellest sai uute hädade alguspunkt. Kriisis kannatada saanud valijad ei tajunud sotse enam mingi alternatiivina, vaid neid seostati pigem pankurite ja ärieliidiga – nendega, kes selle kriisi kõigile kaela tõid. Tõelist alternatiivi näisid pakkuvat ja „rahva” eest seisvat pigem parempopulistid.

Ida-Euroopa marurahvuslik sotsiaaldemokraatia

Olgu ääremärkusena öeldud, et Eesti sotsid paistavad olevat siiani kolmanda tee usku – vähemalt nii tundub, kui lugeda nende üldprogrammi. Kuid see pole ainus joon, mis meie sotsid Ida-Euroopas eriliseks muudab. Enamikus postkommunistlikes riikides kujunesid tugevamad vasakerakonnad välja endiste kommunistlike parteide baasil, kui viimased võtsid omaks lääneliku sotsiaaldemokraatliku ideoloogia. Nii toimus see Leedus, Poolas, Ungaris, Rumeenias, Bulgaarias ja teatud reservatsiooniga Slovakkiaski[12]. Eestis ja Lätis aga kommunistlikele parteidele järglaserakondi ei tekkinud, mistõttu meie sotsid pidid kõik täiesti nullist üles ehitama ja võitlema lisaks eelarvamusega, mis paigutab nad ühte patta kommunistide, venelaste ja rahvusriigi vaenlastega.

Eespool nimetatud riikides, kus endiste komparteide baasil tekkinud vasakparteid said paremini jalad alla, olid nad 1990. ja 2000. aastatel ka võrdlemisi edukad, kandes sellel perioodil mitmel korral valitsusvastutust ning viies oma rahvad Euroopa Liitu.

Paraku leidub nüüdses Ida-Euroopas üsna vähe riike, kus sotse oleks saatnud edu ka pärast 2010. aastat. Kõigil vasakparteidel, kes jäid truuks avatud, liberaalsetele ja läänelikele väärtustele, on majanduskriisi järel märkimisväärselt halvasti läinud (Poola ja Ungari sotsiaaldemokraadid sattusid vahepeal piltlikult öeldes peaaegu et elustamisaparaadi alla, väljapaistev tagasilangus tabas viimastel valimistel ka Tšehhi ja Leedu sotse)[2]. Ometi läheb teatud tüüpi Ida-Euroopa vasakpoolsetel endiselt hästi. Nimelt neil, kes kombineerivad omavahel vasakpoolset ümberjagamist lubavat majanduspoliitikat ning traditsioonilisi, rahvuskonservatiivseid väärtusi, mida serveeritakse valijatele kergelt euroskeptilises ja ksenofoobses kastmes (hea näide on siinkohal Robert Fico juhitud Smer Slovakkias, kuid ka Bulgaaria ja Rumeenia vasakparteid). Teisisõnu, Ida-Euroopa sotse on saatnud edu vaid siis, kui neist on saanud oma koduriikide Fideszid ja PiSid (tuntud parempopulistlikud parteid vastavalt Ungaris ja Poolas). Sel kombel on nad suutnud koondada enda taha globaliseerumise kaotajad, keda on Ida-Euroopas tunnetuslikul tasandil veelgi enam kui läänes.

Ida-Euroopa sotse on saatnud edu vaid siis, kui neist on saanud oma koduriikide Fideszid ja PiSid.

Ungari ja Poola sotsiaaldemokraatide tulevik tundub eriliselt trööstitu, sest parempopulistid on võtnud neilt käest viimasedki relvad. Nimelt ei põhine Fideszi ja PiSi edulugu vaid karmil rahvuslikul retoorikal, vaid nad on võitmas rahva südameid sellega, et lubavad suuremat ümberjagamist, tugevamat sotsiaalriiki, annavad inimestele raha otse pihku jne. Selles valguses tundub meie kodumaistel sotsidel veel üsna hästi läinud olevat ning nende probleeme tulekski analüüsida Ida-Euroopa spetsiifilist konteksti arvestades.

Kas tunneli lõpust paistab valgus?

Pilt tundub tõesti masendav nii idas kui ka läänes. Kas tunneli lõpust ei paista siis ühtegi valguskiirt ja sotsiaaldemokraatiast saabki paarikümne aasta pärast fenomen, mille kohta me loeme vaid ajalooõpikutest?

Sotse ja nende poolehoidjaid võib lohutada ehk see, et kuigi sotsiaaldemokraatlikel erakondadel endil ei lähe valimistel just hästi, siis sama ei saa öelda kuidagi sotsiaaldemokraatliku ühiskonna- või heaoluriigimudeli kohta. Viimane on leidnud kõige ehedamal kujul rakendust Põhjamaades. Põhjala riigid on endiselt oma elatustasemelt maailma tipus, tuntud nutika majanduse lipulaevadena üle planeedi, nad pakuvad oma kodanikele parimat haridust ning paistavad lisaks silma suure usaldusega avalike institutsioonide vastu ja ebastandardselt madala korruptsioonitasemega[13]. Kes ütleks Põhjamaid vaadates, et sotsiaaldemokraatia on läbikukkunud projekt?

Ometi on Põhjamaade mudel oma olemuselt üsna kontekstispetsiifiline ja pole üheselt ülekantav teistele riikidele. Tuleb otsida laiemapindseid lahendusi ja ideid, et sotsiaaldemokraatiale kogu läänemaailmas uus käik sisse lükata. Erinevad mõtlejad pakuvad laias laastus kolme omavahel lõimitavat strateegiat[14].

Esiteks, sotsiaaldemokraatide läbimurdelised saavutused on tuginenud alati sellele, et nad on leidnud endale efektiivseid liitlasi. Kes võiksid olla sotside liitlased praegu? Kõige loogilisem oleks otsida neid teiste vasakjõudude hulgast ning vaadata vasakäärmuslaste ja eriti roheliste suunas. Ometi on nimetatud erakonnad veel üsna nõrgad. Ida-Euroopas pole rohelistel mingit kandepinda ning lääneski kõnetavad nad vaid globaliseerumise võitjatest nooremat põlvkonda. Niisiis jääb ainukese lahendusena n-ö antiksenofoobne pakt mõõdukamate konservatiivide ja liberaalidega, kes tunnevad end samamoodi parempopulistide võidukäigust ohustatuna[4].

Teiseks, kui sotsidel õnnestubki mõõdukam paremtiib enda poole meelitada, siis sedapuhku peab lähenemine toimuma sotsiaaldemokraatide seatud tingimustel. Lühidalt, mõlemad pooled peavad tunnistama, et globaliseerumist on vaja ohjeldada ja seda viisil, et ei võidaks vaid ärieliit, vaid viljad oleksid ühiskonnas palju ühtlasemalt jaotatud. Nii sotsiaaldemokraadid kui ka mõõdukad parempoolsed peaksid välja murdma oma rahvusriiklikest kookonitest ning mõistma, et kasvava majandusliku ebavõrdsuse juured on üleilmastumises ja sellega tulebki tegeleda globaalsel tasandil. Kui ebavõrdsust vähendada püüdes ei suudeta panna mingilgi määral ühiselt päitseid pähe ülearenenud ja reguleerimata finantssektorile ega muuta ühiskondlikult vastutustundlikumaks rahvusvahelisi suurkorporatsioone, on kogu ettevõtmine läbikukkunud. Kui tavainimene näeb, et globaliseerumise varjukülgedega justkui tegeletakse, kuid tema maailma ei lisandu grammigi rohkem sotsiaalset õiglust, siis ta jääbki truult parempopulistide poolt hääletama.

Nii sotsiaaldemokraadid kui ka mõõdukad parempoolsed peaksid välja murdma oma rahvusriiklikest kookonitest ning mõistma, et kasvava majandusliku ebavõrdsuse juured on üleilmastumises ja sellega tulebki tegeleda globaalsel tasandil.

Kolmandaks, kindlasti ei tasuks pöörduda tagasi kolmanda tee eelse vanas stiilis sotsiaaldemokraatia juurde, vaid sotsid peaksid võtma oma lipukirjaks uue ja palju innovaatilisema sotsiaalsete investeeringute paradigma[15]. Viimane tähtsustab ennekõike just investeeringuid inimkapitali, mis tähendab raha suunamist haridusse ja ümberõppesse, paindlike perepoliitiliste lahenduste loomist, et tagada paremaid võimalusi lastega peredel tööturul osalemiseks, jne[16]. Just seda on nutikatel majandustel praegu vaja ning ilmselt aitaks see kohaneda muutunud majandusmudeliga paremini ka seni hammasrataste vahele jäänutel, sest parempopulistide raha-kohe-kätte-poliitika ei teeni ju ka nende pikemaajalisi huve.

Sotsiaaldemokraatide probleem ei seisne praegu selles, et neil poleks ideid või poliitikasoovitusi, kuidas globaliseerimist ohjeldada ning paljude kasuks tööle panna (lugegem kas või Joseph Stiglitzi või Paul Krugmani viimaseid raamatuid[17]) või kuidas rakendada sotsiaalsete investeeringute paradigmat. Puudu on inspireerivatest liidritest ja võimekusest kõik need mõtted sidusaks programmiks kokku liita, et veenda võimalikult paljusid ühiskonnarühmi sotsiaaldemokraatide selja taha koonduma[18].

Sotside probleem – kas ainult nende oma?

Võib-olla ootame me ka liiga paljut liiga ruttu. Kui arvestada, mitu transformatsiooni on sotsiaaldemokraadid oma ajaloos läbi teinud – muutudes kõigepealt kapitalismikriitilistest sotsialistidest segamajandust toetavateks peavooluparteideks (1930–1960) ning seejärel kohanedes neoliberaalse hegemooniaga, võttes omaks kolmanda tee programmi (1990–2010)[19] –, siis teadmine sotside uskumatust kohanemisvõimest ja vastupidavusest peaks ju praegugi kõvasti optimismi lisama. Ehk suudetakse sellestki madalseisust välja tulla, vigadest õppida ja end taasluua.

Ometi on nüüdsed väljakutsed palju tõsisemad, kuna sotside tagant on suuresti kadunud nende traditsioonilised toetajarühmad ning riikideülesel tasandil on uut (globaal)kapitalismi ohjeldamisele ja võrdsemale ümberjaotamisele suunatud konsensust luua võrreldamatult raskem, kui seda oli võimalik teha omal ajal rahvusriigi tasandil.

Kui sotsiaaldemokraadid selle kõigega toime ei tule, siis küsimus saab olema milleski enamas kui ühe traditsioonilise maailmavaate hääbumises[20]. Koos sotside allakäiguga kaotaks jalgealuse ja satuks ohtu kogu sõjajärgne maailmakorraldus, mille vundamendiks on liberaalne demokraatia ja laiapindne heaoluriik, mis ei küsi sugu, rahvust ega rassi. Liberaalide ja mõõdukate konservatiivide rõõm sotside ebaõnne üle jääks üürikeseks, sest liberaaldemokraatliku konsensuse kadumine pühiks nemadki peagi areenilt. Mõelgem sellele!

[1] Diamond, P. 2016. Endgame for the centre left? The retreat of social democracy across Europe; Berman, S.; Snegovaya, M. 2019. Populism and the decline of social democracy. – Journal of Democracy, nr 30 (3), lk 5–19.
[2] Vachudova, M. 2013. The positions and fortunes of social democratic parties in East Central Europe. – Crisis of Social Democracy in Europe, lk 47–67.
[3] Dahrendorf, R. 1979. Life chances: approaches to social and political theory.
[4] Crouch, C. 2017. Social democracy in a dangerous world. – Reflections on the Future of the Left, lk 113–137.
[5] Kriesi, H.; Grande, E. jt 2012. Political Conflict in Western Europe.
[6] Oesch, D. 2006. Redrawing the class map: stratification and institutions in Britain, Germany, Sweden, and Switzerland.
[7] Diamond, P.; Keating, M.; McCrone, D. 2016. The crisis of social democracy. – Crisis of Social Democracy in Europe, lk 1–13.
[8] Berman ja Snegovaya 2019; Crouch 2017.
[9] Kriesi jt 2012; Diamond 2016.
[10] Diamond 2016; Berman ja Snegovaya 2019; Crouch, C. 2013. Class politics and the social investment welfare state. – Crisis of Social Democracy in Europe, lk 156–168.
[11] Berman ja Snegovaya 2019; Crouch 2017; Diamond 2016.
[12] Grzymala-Busse, A. M. 2002. Redeeming the communist past: the regeneration of communist parties in East Central Europe.
[13] Rothstein, B.; Steinmo, S. 2013. Social democracy in crisis? What crisis? – Crisis of Social Democracy in Europe, lk 87–106.
[14] Diamond 2016; Crouch 2017, 2013.
[15] Crouch 2013.
[16] Midgley, J. 2017. Social investment and social welfare: international and critical perspectives.
[17] Stiglitz, J. E. 2019. People, power, and profits: progressive capitalism for an age of discontent; Krugman, P. R. 2012. End this depression now!
[18] Coates, D. 2017. Trawling the past as a guide to the future. – Reflections on the Future of the Left, lk 67–94.
[19] Vt Mudge, S. L. 2018. Leftism reinvented: Western parties from socialism to neoliberalism.
[20] Berman ja Snegovaya 2019.

Tõnis Saarts on Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsent. Ta on analüüsinud juba kaks aastakümmet erinevate väljaannete veergudel Eesti poliitilisi arenguid. Oma akadeemilises töös on ta keskendunud erakondadele, valimistele, ühiskondlikele lõhedele, demokraatiale ja populismile.