Mängufilm „Adèle’i elu, 1. ja 2. peatükk” („La vie d’Adèle – Chapitres 1 et 2”), Prantsusmaa, Belgia, Hispaania 2013, 179 min. Režissöör Abdellatif Kechiche. Osades: Adèle Exarchopoulos, Léa Seydoux, Salim Kechiouche.

Uus ring on täis saanud ja Cannes koondab jällegi enesesse filmimaailma suuremad ja väiksemad, tuntud ja tundmatud kunstnikud, kes esitlevad valgel kangal oma teoseid. Kuid enne veel, kui saame nautima hakata selle aasta filmikunsti tippe, jõuab Eesti kinodesse – mõningase hilinemisega – eelmise aasta võitja „Adèle’i elu: 1. ja 2. peatükk” (maailmas levinud ka kui „Blue is the warmest color”). Draama räägib kahe neiu teineteiseleidmisest, erinevate maailmade ühtesulandumisest, kunstist ja seksist.

Oma pikkuselt ja liigenduselt on käsitletav teos võrreldav Trieri „Nümfomaaniga” („Nymphomaniac”, 2013) – esimene osa keskendub peategelase teismelise-eale, enese ja ümbritseva avastamisele, teine peatükk aga enda ümber loodud ruumis hakkamasaamisele. Nagu Trier (ehkki kinodesse jõudis tsenseeritud versioon), näitab ka režissöör Abdellatif Kechiche pikki ja avameelseid seksistseene. Narratiivi osas leidub sarnasusi Steve McQueeni „Häbiga” („Shame”, 2011), mis keskendub introvertsele sisekaemusele, oma kire mõistmisele ja mõtestamisele. Ühiskond võib isegi teatud puhkudel näida avatud ja väliselt tolereerida samasooliste armastust, kuid teismelised paiskavad ikka välja paljude tegeliku suhtumise. Nii põrkub ka Adèle oma klassikaaslaste hukkamõistuga, kui viimased märkavad, et pärast tunde veedab ta aega siniste juustega tüdruku seltsis.

Adèle’i esmane kohtumine Emmaga on põgus sekundite mäng, kuid piisav, et jätta Adèle’i mälestustesse sinine tempel. Hiljem kohtuvad nad gay-baaris, lõplikult saab selgeks, et tüdrukud on vastandid, ning ka see, et nende suhe saab olema ebavõrdne. Emma on kahekümnendates ekstravertne kunstitudeng, laia tutvuskonna ja silmaringiga neiu, Adèle aga introvertne ja häbelik koolitüdruk. Veel teravamalt paistab erinevus silma, kui kohtutakse teineteise vanematega. Emma on pärit ühiskonna eliiti kuuluvast perekonnast, kus on tähtsal kohal kultuur ja lai silmaring, juuakse parimat veini, süüakse austreid ja peetakse arukat vestlust. Adèle’i pere on aga tabudes kinni, nii et tüdrukud peavad oma suhet varjama, lausa valetama poiss-sõprade olemasolu kohta, sööma vaikselt oma makarone ning rääkima ilmast.

Filmi esimeses pooles oleme tunnistajateks tüdrukute tutvumisele, Adèle’i kooliskäimisele ning Emmale muusaks olemisele. Järgnevates stseenides on Adèle kooli lõpetanud ning asunud tööle algklassiõpetajana, tüdrukud rajavad ühise kodu. Hoolimata Adèle’i filmisisesest arengust, jääb Emma lõpuni tema kogenud õpetajaks, Adèle’i kanda jääb õpilase roll. Õppimist alustatakse Sartre’ist, lõpetades päriseluga. Nii kogebki Adèle kõrgkunsti, kohtub intelligentidega, saab praktiseerida koduperenaise ametis, aga ka tunda armastuse kibedamat poolt. Hoolimata kirevast ja loomingulisest seltskonnast, ei ole Adèle Emma kõrval selleks, et oma väikekodanlik elu maha raputada, vaid siirast armastusest teise tüdruku vastu. Hoolega hoiab Adèle nende ühist kodu korras, valmistab süüa ja võõrustab Emma külalisi, laskmaks viimasel täielikult pühenduda kunstnikukarjäärile. Kuid ei pea olema lesbisuhtes mõistmaks, et kui kõik jääb ühe õlule, ei saa idüll kesta kaua.

Nagu filmi pealkirigi viitab, on tegu jutustusega Adèle’i elust. Enamikes kaadrites on Adèle üksi – sel moel lastakse vaatajal sisse elada tema introvertsesse ellu. Palju on lähivõtteid, mis vahelduvad kirglike stseenidaga neidude voodielust. Võiks isegi öelda, et põhirõhk on rohkem Adèle’i sõnatul tundeelul ja seksistseenidel kui lool enesel.

Filmi nimitegelasega tutvumisel ütles Emma, et õpib kauneid kunste, mille peale küsis Adèle: „Kas on siis olemas ka koledaid kunste?” Inetut peetakse ilusa vastandiks, kuid siinkirjutaja käsitleks neid pigem teineteise täienditena. Nagu ka elus endas vahelduvad ebameeldivad sündmused meeldivatega – minnakse lahku, et kohtuda uue inimese ja värske suhtega, ning lõpuks vaadatakse tagasi ja nenditakse, et tegelikult läks kõik hästi.

See, mida lõpuks kauniks peetakse, võib olla saavutatud läbi koleduste. Sama on juhtunud kõnealuse filmiga, mis on pärjatud mitmete auhindadega ning pälvinud palju kiitust. Kuid näitlejad, kes samuti osatäitmise eest kiita saanud, teavad, millist hinda tuleb ilu eest maksta. Võtted lõppesid suure tüliga režissööri ja näitlejate vahel, kellel sai alandustest ning seksistseenide ülesvõtmiseks kulunud ebainimlikult pikkadest tööpäevadest villand. Loodetavasti lohutab näitlejaid Cannes’i festivali peaauhind ning Spielbergi tunnustus. Kurvem oleks, kui nende töö saanuks kõrvale heidetud kui kunstlikud pingutused.

Rääkides veel eelmise aasta festivalist, siis kõnealune film pistis rinda Sorrentino „Kohutava iluga”, mis ka meie kinodes linastus. Peab ütlema, et rivaliteet käis samas kaalukategoorias – mõlemad filmid olid pigem rahuliku kulgemisega ning näiliselt ilma suurema probleemita. Siiski oli üks film teisest kaunima pildikeelega ning põnevama montaažiga, teine aga üllatavate lähivõtetega. Kas Kechiche film võitis sellepärast, et seks müüb, või oli seal veel midagi? Teada saamiseks tuleks sammud kinno sättida ja ise järele vaadata.