Austria kirjanik Stefan Zweig, kes veetis oma elu viimased aastad Rio de Janeiro lähistel Petrópolise linnas, kirjutas enne teist maailmasõda Brasiiliast kui tulevikumaast, vastandades seda fašistlikule Euroopale. Nüüd on tal ilmselt aeg hauas ringi keerata.

Jair Bolsonaro. Foto: Geraldo Magela/Agência Senado (CC BY 2.0)

„Ma olen piinamise poolt. Valimistega ei muuda siin maal midagi. Muutuse saavutame kahjuks ainult siis, kui läheme kodusõtta ja teeme ära selle töö, mis sõjaväeline diktatuur tegemata jättis, tapame umbes kolmkümmend tuhat inimest. Pole hullu, kui mõned süütud inimesed surma saavad. Sõdades sureb neid ikka.”

„Ma ei ole oma eksnaist löönud. Aga olen palju kordi tahtnud teda maha lasta.”

„Ma ei suudaks armastada oma poega, kui ta oleks gei. Ta võiks pigem õnnetuses surma saada, kui et ta mingi vuntsidega tüübiga välja ilmuks.”

„Sind ma ei vägistaks. Sa ei ole seda väärt!”

Elu on liiga lühike, et nõmedikega vaielda, neid tähelegi panna, aga kui selliste avalike ütlustega mees valitakse 200 miljoni elanikuga riigi presidendiks, siis ei ole maailm enam endine. Trump kahvatub ja isad-pojad Helmed taanduvad hallideks hiirekesteks. Misogüün Jair Bolsonaro valiti 28. oktoobril Brasiilia presidendiks. Ilmselt tasub uurida, kuidas see juhtus ja mis edasi saab.

Töölispartei tõus ja langus

Vastamiseks pole pääsu lähiajaloost. Aastatel 1964–1985 valitses Brasiilias sõjaväeline diktatuur. 1990ndate keskpaigaks majandus stabiliseerus, ebavõrdsus ja selle loomulik kaasnähtus kuritegevus olid aga ülikõrged. Opositsioonilise Töölispartei kandidaadi Luiz Inácio Lula da Silva presidendiks tõusu 2002. aastal peeti poliitilise stabiilsuse märgiks. Lula tegi kahe ametiajaga uskumatu tähelennu, suunates majanduskasvu ebavõrdsust vähendama ja tõustes nn globaalse lõuna eestkõnelejaks ning ühendajaks.

Tundus, et Brasiilia suur hetk on lõpuks käes ja pääs liidrite tagatuppa olemas. Aga see hetk möödus. Lula soositud järglane presidenditoolil, bulgaaria juurtega Dilma Rousseff, ei olnud sugugi nii võimekas juht ja oludki ei olnud lihtsad – majanduslangus lõi Brasiiliat valusalt just tema ametiajal.

Siit edasi läheb põnevaks. Rousseffi teise ametiaja alul korraldati tema dramaatiline ametist tagandamine. Põhjuseks toodi raamatupidamisvead – Rousseffi teadmisel oli valimisperioodil näidatud riigieelarvet valijatele tegelikust ilusamana. Punkt. Ei mingit korruptsiooni; lepinguid, raha või soosingut endale või lähedastele. Dilma tagandamine on visatud tagantjärele Brasiilia korruptsioonitsunamisse – ent ta ei kuulu sinna.

Eelarve võltsimine kampaania huvides on illegaalne, aga võrreldes Brasiilia eliidi seas möllava korruptsiooniga on see üsna tilluke patt, millega on saanud hakkama mitmed varasemadki presidendid. Radikaalselt ebaproportsionaalne reaktsioon – presidendi võimult kõrvaldamine – oli järgmise ja ehk ka ülejärgmise riigijuhiga seotud ringidest nutikalt juhitud poliitiline mäng.

Värskel valitud uus Brasiilia president Jair Bolsonaro. Foto: Fabio Rodrigues Pozzebom/Agência Brasil (CC BY 2.0)

Dilma kõrvaldamise protsessi muutis eriti ebameeldivaks koolikiusamise moodi misogüünia. Iga saadik sai impeachment’i poolt või vastu hääletamist otse-eetris kommenteerida, mindi vägagi isiklikuks ja vastikuks. Jair Bolsonaro ütles: „Pühendan oma hääle kolonel Carlos Alberto Brilhante Ustrale, Dilma õudusunenäole.” Ustra juhtis 70ndatel sõjaväelise diktatuuri piinamisüksust, Dilma oli aga režiimivastane dissident, keda piinati 22 päeva, sh elektrišokiga, ja hoiti kolm aastat vangis.

Dilma järglaseks sai täiesti karismavaba Michel Temer, kes oli tema asepresident, aga teisest erakonnast, ja reetis presidendi sobival hetkel. Kui küsitlused näitasid, et Temeri populaarsus on 4%, siis irvhambad teadsid, et 4% on täpselt küsitluste veamäär. Temeri valitsusaja olulisim saavutus oli see, et üle maa lahvatanud korruptsiooniskandaali käigus pandi 2017. aasta alul vangi ekspresident Lula da Silva. Järgnes juristide heitlus, kas Lula võinuks ka vanglast presidendiks kandideerida – ja ilmselt võita –, aga Töölisparteisse uskuvad juristid kaotasid ja ülejäänu on juba ajalugu.

Lula püüdis asja viimasel hetkel päästa, nimetades mantlipärija, aga ajad polnud enam need. Töölisparteil oli selleks ajaks fännidega vähemalt sama palju põhimõttelisi vastaseid, kelle käsi lihtsalt ei tõusnud „uue Lula” poolt hääletama. Pigem kasutasid frustratsioonis valijad ennasthävitavat võimalust mängida Töölisparteile ninanipsu: te olete end nii täis teinud, et ma valin kas või rassisti ja homofoobi, kes lubab uut poliitikat. Või lihtsalt loobuti metoodiliselt valimisest. Uudistes jooksis valimistulemus Bolsonaro 55%, Haddad 45%. Tegelikult said nad 200 miljoni elanikuga riigis vastavalt 57,8 ja 47 miljonit häält, lisaks ei ole aga 31 miljonit hääleõiguslikku brasiillast (21%) valima läinud, 2,5 miljonit (2%) jättis valimisblanketi tühjaks ja tervelt 8,6 miljonit (7%) rikkus sedeli. Ligi kolmandik hääleõiguslikest kodanikest jättis protesti märgiks valimata, sest mõlemad kandidaadid olid vastuvõetamatud. Tasub vaid kujutleda demokraatias pettumise määra, mis sel tavaliselt rõõmsameelsel maal praegu valitseb.

Bolsonaarne tulevik

Masside frustratsioon on tekkinud paari viimase aasta jooksul. Korruptsiooni paljastava nn autopesu operatsiooni algatas nüüdseks legendaarne kohtunik Sérgio Moro 2014. aasta märtsis, Dilma ametiajal. Avanenud Pandora laegas on põhjatu. Selgus, et kogu Brasiilia poliitiline ladvik ja enamik ärieliidist on läbinisti korrumpeerunud. Meedias hakkasid ilmuma fotod rahakohvritest ja -kappidest, mis vahetusid peatselt ääreni raha täis konspiratiivkorterite piltidega. Skeemi keskmes on Brasiilia riiklik naftafirma Petrobras ja ehitushiid Odebrecht, seotud on kümne lähiriigi eliidi esindajad. Korruptsioon on osutunud absurdselt ulatuslikuks, vangis, kohtus või süüdistust ootamas oli korraga kolmveerand Brasiilia parlamendi liikmetest.

Jair Bolsonaro kohtumas USA riikliku julgeoleku nõuniku John Boltoniga. Foto: USA Konsulaat Rio de Janeiros

Tööpartei liidrid pole puhtad, aga mitte ka tunduvalt mustemad kui teised. Brasiilia vajaks hiidlainet, mis lükkaks kõrvale kogu senise ladviku. Probleem on aga selles, et järelkasvu ei teki piisavalt kiirelt, Bolsonarogi on süsteemi mutrikesena 27 aastat märkimisväärsete saavutusteta kongressis passinud.

Möiraahvi tüüpi poliitikud võivad võimule saades mõnes aspektis taltuda. Vihjeid 2019. aastal algavast reaalpoliitikast annab Bolsonaro kokku pandud kabinet. Välisministriks saav Ernesto Araújo tegi hiljuti avalduse, et kliimamuutus on marksistlik väljamõeldis ja globalistlik kristlusevastane vandenõu üritab kriminaliseerida heteroseksi, punast liha ja Disney filme. Bolsonaro lubas kampaanias kõigist keskkonnalepetest taanduda, nüüd on ta Euroopa soja- ja lihaturu kaotamist kartes veidi tagasi tõmmanud. Ometi kavatseb ta avada seni maailma kopsudena tuntud Amazonase piirkonna põllumajandusele, kaevandustele ja ehitusfirmadele, ehkki põud on Brasiilia sagedasim loodushäda ja sel on otsene seos metsatustumisega. Keskkonna ja indiaani kogukondade kaitsmine olla Lääne vandenõu, vihmametsa tungimine on aga suveräänsuse hoidmine.

Mõned analüütikud arvavad, et moodsa aja kõige hullema majanduskriisi ja 12% töötuse juures ei jää uuel presidendil mahti välispoliitika kurssi muuta. Ent kampaania ajal USA lippu saluteerinud Bolsonaro lubab, et temast saab Washingtoni tugevaim toetaja ning Brasiilia lahkub ÜRO Inimõiguste Nõukogust, viib saatkonna Tel Avivist Jeruusalemma ja sekkub karmikäeliselt Venezuelas. (Aastal 1999, kui Hugo Chávez Brasiilias käis, nimetas Bolsonaro teda küll Ladina-Ameerika suurimaks lootuseks ja lubas ta filosoofia ka Brasiiliasse importida.) Suhted araabia riikide ja peamise kaubanduspartneri Hiinaga on tulevane president jõudnud juba kuid enne ametisse astumist ära rikkuda.

Bolsonaro oli sõjaväes langevarjur. Tema asepresident kindral Hamilton Mourão ütles aastal 2017, et sõjaväe põhiseaduslike rollide hulka kuulub kohustus sekkuda vajadusel julgeolekusse. Kahe peale on nad lubanud tõsta kõvasti politseinike ja sõjaväe õigusi ning jagada kõigile relvi – seda riigis, mis on kurikuulus politseivägivalla ja inimõiguste nõrga kaitse poolest.

Majanduse kuningaks ehk rahanduse, tööstuse, kaubanduse ja planeerimise superministriks saab Chicago majanduskooli taustaga Paulo Guedes. Kui Chicago poisid (Milton Friedmani järginud tšiili majandusteadlased – toim.) said koostöös USA soositud diktaatori Augusto Pinochetiga juba 70ndatel Tšiili majandusimega hakkama, siis miks praegu ei peaks. Teadus- ja tehnoloogiaministriks saab aga Marcos Pontes, astronaut ja tuntud UFO-huviline.

Aga kõige intrigeerivam valik on siiski justiitsminister – korruptsiooni paljastamise tsunami algataja, kohtunik Sérgio Moro. Moro loobumist juristikohast ja poliitikuks hakkamist saab tõlgendada kaht moodi. Heatahtlik ütleks, et Moro soovib kõrgemal ametikohal korruptsiooni väljajuurimise missiooni jätkata. Kriitilisem pilk leiaks aga seose Bolsonaro suurima konkurendi Lula kõrvaldamise ja peatse ametikõrgenduse vahel. Brasiilias aimatakse Moros ka ülejärgmist presidenti.

Brasiilia, nii maa kui ka selle rahvas, on ilus, võimas ja uhke. Elavad hullemagi üle. USA juhtimisel allakäiku alustanud rahvusvaheline koostöö nihutab keskme ameeriklastest eemale ning ootab Trumpi ja ta troopilise klooni asemele uusi, mõistlikumaid liidreid. Mõned asjad aga ei taastu, näiteks eri vähemuste esindajad, keda Brasiilias juba valimisprotsessi ajal ähvardama ja tapma hakati, ning maailma suurim vihmamets.

Mele Pesti on Ladina-Ameerika ekspert, kes on elanud ja reisinud Brasiilias ning õppinud doktoriõpingute raames São Paulo ülikoolis.