Eesti Vabariigi sajandal juubeliaastal peaks rahvusriigist mõtlemine tekitama ülevust, tooma silma härduspisara ja täitma hinge soojusega. Kui mitte muidu, siis just tänavu oleks olnud põhjust kuulata isamaalisi laule, kanda rinnas rukkilillemärki või tutvustada välismaalastele uhkusenoodiga oma kodumaad.

Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm

Paraku on isamaalisus kaaperdatud ning sinimustvalge trikoloor sümboolselt pruuniks trööbatud. Rahvuslusest on saanud vihkamise sünonüüm ning rahvusriigist räägitakse järjest enam kui mingist tarastatud vanglast või kinnisest klubist, kuhu pääsemiseks tuleb näidata ette oma vereproov. Nüüdseks jääb isegi tõupuhtusest väheks, kui parteipilet on vale, sest teatud ilmavaade on seostatud kodumaa reetmisega ning reetureid ootab võllapuu.

Sarnased arengud on praegu iseloomulikud paljudele riikidele. Me elame ajastul, kus riike tirivad lõhki sisemised vastuolud, mille tekkepõhjusi tuleb otsida muutunud välisest kontekstist. Heitke pilk viimastele valimistulemustele Ameerikas ning näete, et kõlakojad ei eksisteeri ainult virtuaalruumis, vaid ka füüsilisel mõõtkaval: metropolid on kujunenud järjest selgemalt demokraatide kantsiks, samas kui maapiirkondades ja väikelinnades sammuvad võidust võiduni vabariiklased. Brexiti hääletusel pooldati Euroopa Liitu jäämist nii Manchesteris, Liverpoolis, Glasgow’s, Cardiffis, Edinburghis, aga ennekõike Euroopa äripealinnaks kujunenud Londonis, samas kui pea kõigis ülejäänud piirkondades jäid ülekaalu Brexiti toetajad. Saksamaal on kõige suuremad meeleavaldused pagulaste vastu toimunud majanduslikult mahajäänud Ida-Saksamaa tühjenevates linnades, Ungari ja Türgi illiberaalsete valitsuste toetusbaasi moodustab peamiselt maaelanikkond. Üleilmastumise vastu tunnevad kõige suuremat hirmu need, kes osalevad selles protsessis peamiselt tühjenevate maapiirkondade ja tööstuslinnade elanikena. Need on inimesed, kellel puudub reeglina isiklik kokkupuude immigrantidega, küll aga ühendab neid arusaam, et immigratsioon on massiline, illegaalne ning kujutab rahvusriikide säilimisele tõsist ohtu. Ainuüksi sõna „ränne” – näiteks mõne rahvusvahelise dokumendi nimetuses – tekitab neis niivõrd valuliku refleksi, et konstruktiivne arutelu sel teemal muutub võimatuks.

Immigratsioonivastased seisavad riikliku suveräänsuse eest, mis nende jaoks tähendab ranget piiride kaitsmist, kultuurilise homogeensuse poole püüdlemist, rahvusvahelise koostöö asemel isepäise välispoliitika ajamist ja mitmepoolsetel kokkulepetel põhinevast maailmakorraldusest loobumist. Sellise märksõnapilve saab panna kokku EKRE ning tema rahvusvaheliste mõttekaaslaste seisukohti analüüsides. Kahjuks on selline lähenemine eluvõõras olukorras, kus rändest on saanud normaalsus. Majandusmigrantidele lisandub lähiaastatel järjest enam kliimapagulasi, samas kui globaalne soojenemine loob potentsiaali uute sõjakonfliktide ja ühes sellega ka sõjapõgenike tekkeks. Selliste globaalprobleemide ohjeldamine ja haldamine on lähiajaloos toimunud rahvusriikide omavahelises koostöös, kuid üha enam on põhjust arvata, et rahvuspopulistide esiletõus on andnud senisele konsensusele surmahoobi.

Donald Trumpi algatusel astus USA juba Pariisi kliimaleppest välja, nüüd on lubanud sama teha Brasiilia-Trump Jair Bolsonaro, kelle Amazonase vihmametsade langetamise plaan toob kliimakatastroofi kurjakuulutavalt lähedale. Eestis raiub EKRE nagu rauda, et põlevkivist elektri tootmist tuleb julgeoleku tagamiseks iga hinna eest jätkata, sest oma väiksuse tõttu panustab Eesti kasvuhoonegaaside õhku paiskamisse suurte tööstusriikidega võrreldes minimaalselt. Eesti Energia elektrijaamade korstnatest väljuv suits annab siiski oma panuse kuskil ekvaatori lähedal põllumajandusega tegelevate kogukondade hävimisse. Asjaolu, et selle kogukonna liikmete seast mõni seepärast lähitulevikus Eesti ukse taha koputama võib tulla – tekitades meile moraalse kohustuse neid vastu võtta –, on EKRE senjööride jaoks ebamugav ja arusaamatu teadmine, millest oma valijatele ei räägita. Lihtsaid lahendusi pakkudes ei vähene paraku inimkonna ees seisvate probleemide komplekssusaste.

Eksistentsiaalses kriisis vaevlevate rahvusriikide asemel on globaalsete väljakutsete lahendamises initsiatiivi haaramas needsamad linnad, kes Brexiti ja Trumpi vastu hääletasid, olles samal ajal koduks kõige suurematele immigrantide kogukondadele. Suurlinnad on omandanud üleilmastumise käigus majandustegevuse tuiksoonena tähtsuse, mis paneb mitmed suurriigid nende kõrval kahvatuma: Kanada majandus on mahult võrreldav New Yorgiga, Lõuna-Korea SKT Tōkyō omaga, London möödub selle näitaja poolest varsti Hollandist. Majandusmusklit on paisutatud osalt mastaabiefekti tulemusena: linnades elab juba praegu üle poole maailma rahvastikust ning järgmiseks sajandivahetuseks ennustatakse, et see number küündib suisa 85 protsendini. Teisalt tuleneb linnade esiletõus teadmusmajanduse eripärast – teatavasti sünnib innovatsioon erinevate ideede ja talentide kokkutoomise käigus tekkivast sünergiast. Eesti idufirmaga Teleport seotud tuleviku mõtestaja Parag Khanna peab moodsa maailma kõige väärtuslikumaks valuutaks just ühenduvust. Seega töötab rahvuskonservatiivide valitud uus kurss vastu linnade arengule.

Nii on tekkinud situatsioon, kus mitmetele tagurlikele riiklikele poliitikatele otsitakse kohalikul tasandil vastukaalu. Näiteks on Trumpi administratsiooni asemel Ameerikas kliimaleppe täitmisel juhtrollis hoopis California osariik, võttes endale leppes sätestatust palju ambitsioonikamaid kohustusi. Samamoodi on terrorism ja immigratsioon linnade jaoks pakiline praktilist lahendust vajav probleem, mitte ideoloogiline tööriist valijate toetuse võitmiseks. Munitsipaaltasandil ei keskendu arutelu müüride rajamisele, vaid testitakse erinevaid deradikaliseerumise programme või toetatakse omaalgatuslikke initsiatiive saabunute lõimimiseks.

Eelnevaga ei taha ma öelda, et viimased paarsada aastat ühiselu korraldamisel kõige sobivamaks vormiks osutunud rahvusriigile tuleks hakata järelehüüet kirjutama, vaid osutada alternatiividele, kus progressiivne ja lahendustele orienteeritud poliitika on jätkuvalt võimalik ning oodatud. Just seetõttu, et riigid näikse olevat otsustanud planeedi päästmise asemel kramplikult oma rahvuskehandi külge klammerduda, on vajalik luua ja võimestada kogukondi ning koalitsioone, mis on võimelised ühendama lokaalse globaalsega, kuniks riigid suudavad ümber defineerida oma funktsiooni ühendustel põhinevas maailmas.

Henri Kõiv, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja