Neil on Elu24-s ja Delfis oma tag’id, tuhanded pisikesed fännid tunnevad nad tänavatel ära ja tahavad autogramme, nad on uue kooli arvamusliidrid, neid kuulatakse ja jäljendatakse, aga neil ka on, mida öelda.

Eesti youtuber’id: (vasakult) Maria Rannaväli, Martti Hallik, Märt Koik ja Henri Karpov

See, et YouTube on ka Eestis kanda kinnitanud ja tõsiseltvõetavaks mikrokuulsuste platvormiks-kasvulavaks saanud, ei tohiks nüüd päris uudisena enam kellelegi tulla, ehkki meediaretoorikas on tegemist endiselt väga uue nähtusega. Artiklid lubavad ikka tutvustada meile kuulsusi, kellest me (arvatavasti) midagi kunagi kuulnud pole, šokeerida meid nende tellijate (subscriber’ite) arvuga jne. Aga jätame selle korraks kõrvale. Uued ja noored muidugi, aga enam huvitab mind see, kuidas nad tajuvad sel platvormil oma enesekuvandit, iseenda brändimise mehhanisme ja näiteks oma tuntust. Miks on see fenomen just praegu nii elujõuline? Kas see on midagi põhimõtteliselt uut ka generatsiooni jaoks, kes unustas end teismelistena keset koolinädalatki märkamatult terveks ööks jututuppa või kelle sotsiaalset võrgustikku mõjutas rohkemal või vähemal määral nüüdseks meediumina pisut vananenudki, aga toona hip esimesi samme tegev eesti blogindus? Fenomeni tõsiseltvõetavust võiks ehk rõhutada ka viimastel aastatel valminud sotsiaalmeedia staare uurivate akadeemiliste käsitluste hulk Eestigi ülikoolide sotsiaalteaduste instituutides.

See kõik ei tähenda muidugi seda, et mul kui teenekal Y-generandil poleks selles maailmas ca kuu aega elanuna pea stabiilselt ringi käinud, ei-ei. Pöörane on see kindlasti, nagu ka blogimaailm oli X-generatsiooni esindajatele omal ajal ilmselt kauge ja võõras, ehk põhjustas seegi identiteedikriise stiilis „Miks, oh miks tean ma nende võõraste päris-/hilisteismeliste eludest nii palju, kuidas ma nüüd sinna punkti olen jõudnud oma elus!?”. Nii tekkis minulgi korduvalt küsimusi. Kuidas nüüd nii, et ma tean, kes neist võõrastest noortest inimestest deitis kunagi ühe kuulsavõitu eesti kokaga? Või kellele ei maitse sushi või kellele pitsa ananassiga? Või miks läks üks mulle täiesti võõras inimene teisest mulle täiesti võõrast inimesest lahku (ok, „tean” ainult ühe poole versiooni)? Jne, jne, jne. Kui keegi teeks praegu eesti youtuber’ite teemalise viktoriini, pääseksin mitte-youtuber’ite arvestuses üsna kindlalt esikolmikusse.

Ilmselt ei ole ükski neist kanalitest loodud päris minusugust vaatajat silmas pidades ja seega jäi üle maskeeruda antropoloogiks/ajakirjanikuks, teha palju märkmeid ning püüda esitada teemakohaseid küsimusi. Subjektiivselt muidugi, sest (kas jumal paraku või siis tänu jumalale) võtame ju igale teekonnale kaasa oma subjekti.

Positiivsed ja nunnud ehk cool kids

Klassifitseerida oleks saanud muidugi ka teemade alusel, aga see poleks ilmselt erilist tulemust andnud. Jah, on neid, kes räägivad ainult arvutimängudest või tehnikavidinatest, trennist, meigitoodetest vms. Suurem osa eesti youtuber’ite kanalitest jääb siiski kuhugi elu- ja elustiilivlogimise piirimaile – kuigi täpsem n-ö spetsialiseerumine muidugi varieerub – ning kõik doseerivad vähemasti poolteadlikult ka eraelulist informatsiooni. Just see paistab tellijaid enim huvitavat, toovat mikrokuulsuse neile lähemale. See ei erine muidugi iseäranis kunagiste või praeguste populaarsete blogijate profiilist, aga teistsugused on meedium ja tehniline panus üleslaaditavasse informatsiooni.

Illustratsioonid: Andrei Kedrin

Eesti kõige populaarsemate youtuber’ite hulka kuuluva 15-aastase Maria Rannavälja ja 27-aastase Martti Halliku kanaleid avades on üsna kohe selge, et mina nende sihtgrupp ei ole. Sellest hoolimata saan aru küll, miks inimesed neid vaatavad. Mõlemal on kompleks omadusi, mis teeb nad cool’iks. Nad on karismaatilised ja teavad, mida teevad, nende videod on särtsakad, positiivsed ja nunnud, on ju mõlemad olnud sisutootjatena tegevad juba aastaid. Martti on ka eesti youtuber’eid esindava ettevõtte Creatly üks osanikest ja üks YouTüüpidest, Maria osaleb ka kanalil YouChikid – need kategooriad on juba a priori cool’id. Nimelt on tegemist Creatly YouTube’i kanalitega, kus popimad tüdrukud ja poisid ühisvideoid teevad. Creatly on küllap ka põhjus, miks nii Martti kui ka Maria ühelt poolt nõnda palju tähelepanu saavad, aga teisalt ka mitmetele teistele youtuber’itele aktiivselt ette jäävad ja närvidele käivad. Nüüdseks on see skeene paisunud nimelt küllalt suureks, et tekiksid pinged erinevate klannide vahel, on näiteks selliseidki (kaunis populaarseid) sisuloojaid, kes ongi oma n-ö karjääri Creatly-vastasusele üles ehitanud. Kahjuks ei õnnestunud mul selle kategooria youtuber’itega loo tarbeks ühendust saada.

Maria alustas youtube’imisega umbes kaks ja pool ning Martti nii 4–5 aastat tagasi. Piirid on muidugi hägused, sest enamasti ei defineerita end youtuber’ina kohe esimesest üleslaaditud videost, kusjuures Martti tootis sisu esmalt inglise keeles.

Päriselus on mõlemad samuti väga armsad, ehkki räägivad – jumal tänatud – natukene aeglasemalt, ei ürita näiteks igal sammul challenge’eid sooritada ja vastavad mu lollidele küsimustele („Aga mis vahe üldse on main video’l ja vlogil??”) hästi tõsiselt. Pean tunnistama, et kõige rohkem kartsin, et nad tulevad kokkusaamistele kaameraga ja üritavad seda kõike vlogida! Harjutasin enne peegli ees tõsiseltvõetava Y-generatsiooni ajakirjaniku nägu, kes ütleb, et sellist nalja siin küll ei tehta. Õnneks seda vaja ei läinudki.

Martti rõhutab enda nišina või sellena, mis teda teistest eesti youtuber’itest eristab, muu hulgas tehnilist kvaliteeti: „Ma panen palju rohkem rõhku sellele, milline video värvilt, helilt, struktuurilt on. Olen selle koha pealt hästi töökas, näen videotega palju vaeva.” Ehkki Martti tahaks öelda, et YouTube on ta põhitöö, ei saa ta seda siiski teha. Lisaks sellele toob ta oma tegevusaladena välja ka muusika ning veebilehtede loomise: „Tegelikult olen veebiprogrammeerija.”

Maria käest ma põhitöö kohta ei küsigi, sest põhikooli lõpuklassi õpilase töö ongi ju koolis käimine. Enda sõnutsi otsis verinoorelt alustanud Maria oma nišši üsna kaua. Kui ta esmalt jäljendas peaasjalikult teisi välismaa youtuber’eid, kes talle meeldisid, ei teadnud ta kohe, et sketšide ja liikuvate videote tegemine ei ole talle päris omane: „Kui ma olin mõnda aega YouTube’is tegutsenud ja mul oli julgus tekkinud, hakkasin vaikselt rohkem katsetama, et istun maha ja räägin, kas lihtsalt mingil teemal või vastan inimeste küsimustele, ja ma sain ülipalju positiivset tagasisidet – mulle reaalselt öeldi, et rääkimine on mulle loodud.” Selliste videote hea omadus on veel seegi, ütleb Maria, et ta saab võtta nõnda jutuks teemasid, mida arutatakse kas üldse YouTube’is või eesti keeles vähe, näiteks koolipinged: „Ja ma arvan, et just nendest igapäevastest probleemidest on selles mõttes kõige huvitavam rääkida, et inimesed reaalselt saavad samastuda sellega.” Nüüd on Mariast endast saanud youtuber, keda algajad sisuloojad jäljendavad, ja tüdrukut see tema sõnul ei hirmuta. Samas nendib ta, et enamasti ta ei hooma, kui paljud teda tegelikult jälgivad. Igatahes on neid rohkem kui Viljandi linnas elanikke ja varsti vallutab ta arvatavasti juba Pärnu.

Martti tunnistab, et enam ta nii palju sisu toota ei jõua kui varem ja on suvest saati pisut taanduda üritanud. Nüüd on tema peamine vlogikanal Martti + Liina, kuhu ta koos oma tüdruksõbra Liina Ariadne Pedanikuga paar korda kuus nunnusid vlogipostitusi teeb. Martti ütleb, et kuna nad on Liinaga enamasti alati koos, tundus just see mõistlik, nõnda ei ole tarvis teha kolme videosisu nädalas ja seetõttu ta jättiski oma kanalilt vlogid ära.

Nendega cool kid’ide skeene muidugi ei piirdu, siia saab liigitada ka näiteks 18 786 subscriber’iga kanaliga Nele Kirsipuu ning muidugi teise kuulsaima YouChiki Victoria Villigu, keda jälgib iganädalaselt 31 542 + 20 277 inimest (kahe kanali peale kokku – kuna paljud tellijatest arvatavasti kattuvad, on raske öelda, kui palju inimesi Victoriat reaalselt jälgib), aga ka kunagi veidi aktuaalsemalt tegutsenud 25 117 igapäevase lugejaga Martins Lapinsi.

Tartu autsaiderid

Tartu tüübid võiksid vähemasti teoreetiliselt olla hoopis rohkem minu n-ö teetass, 27-aastane Musta Kasti näitleja Märt Koik on tõenäoliselt maailmavaateliselt mulle youtuber’itest kõige lähemal ning maailmavaatelistest asjadest ja meie poliitikas toimuvast ta oma kanalil koolitatud näitleja sugestiivse pilgu ja kulmudega räägibki. Põhimõtteliselt sama – aga väikese kiiksuga – kehtib ka 20-aastase Tartu Ülikooli infokorralduse eriala esmakursuslase Henri Karpovi (YouTube’i rahvale Hensugusta) kohta. Viimase spetsialiteediks on keskmiselt kuueminutised naljavideod. Huumor on seejuures nii random, et ehkki seda võib olla kohati piinlik (cringe! Cringe on see sõna YouTube’i keeles) vaadata, ei jäta see igatahes kedagi külmaks, ja pole küllap ka juhus, et tänavustel sotsiaalmeedia auhindade jagamisel ei saanud Henri vaid(?) aasta youtuber’i ja aasta vlogger’i preemiat, vaid ta nimetati ka parima huumorivideo loojaks. Maailma ja Eesti asjadest räägib Henri pigem teiste asjade seas (Läti odav alkohol, küberkiusamine, šovinism ja võimu kuritarvitamine leiavad siin näiteks põgusat huumorikastmes mainimist), otseselt temaatilisi react-videoid erinevalt Märdist peaaegu ei ole.

Märdi jaoks saigi youtuber’i-elu sisuliselt alguse umbes kaks aastat tagasi ühest konkreetsest videost, kus ta kommenteerib 26 minuti ja 11 sekundi jooksul sarja „Savisaare protsess”: „Mul õnnestus see, mis juhtubki tavaliselt kogemata, ehk viral video fenomen. Ma ootasin umbes 2000 vaatamist, järsku ilmus 15 000[1] ja ma olin šokis. Mu esimesed 1000–1500 subscriber’it tulid sealt. Ja siis mõtlesin, et kasutan seda ära – ma ei tea, kas hästi või kurjasti, kuidas see lõppkokkuvõttes on.” Kohe pärast seda pakkus Postimees Märdile n-ö tööd ehk võimalust iganädalaselt aktuaalsetele Eesti sündmustele reageerida ja noormees võttis pakkumise vastu. Praeguseks on koostöö Postimehega küll lõppenud, aga oma kanalil teeb Märt sama asja ikka edasi: „Noh, millele muule ikka reageerida kui sellele, mis toimub päevapoliitikas.”

Ootamatult tunnistab Märt, kel on paralleelselt YouTube’i kanaliga ka blogi, mulle küsimata (sest kuidas seda end vasakpoolse liberaalina defineerijalt ikka nii väga küsida oskakski), et see on tema elus teine: „Kui ma olin seitse aastat tagasi veel suur geivihkaja ja selline inimene, oli mul selle jaoks eraldi blogi. Aga noh, siis ma läksin ülikooli ja kasvasin suureks.” Selle suureks kasvanud ja ülikoolis käinud Märdi kanalil torkavad silma ühelt poolt ehk keskmiselt 18–28-minutised reaktsioonivideod, pealkirjadega näiteks „Kus mu hümn on!?”, „Mina, Varro ja sallivus”, aga leiame ka reaktsioone YouTube’i eneseküllase maailma veeklaasitormidele („Mõtteid Playnupu üritusest”, „Mis värk selle Creatly’ga on?”). Lisaks kõigele muule teeb Märt ka nii kahe ja poole tunniseid „laive”, kus ta vastab reaalajas vaatajate küsimustele. Mulle tundub, et ta on võtnud endale üldiselt „mõistuse hääle” rolli, püüdeski olla autentne autsaider – ja nõnda ta ütlebki, et Eesti YouTube’i ei jõua ta eriti jälgida, ning tunneb, et on kõikidest täiesti eraldi. See, et ta neile skandaalikestele aga ikkagi reageerib, tähendab muidugi, et päris väljas ta sellest ei ole.

Skeenest väljapoole positsioneerib end ka vaid poolteist aastat tegev olnud Henri: „Youtuber’ite maailm… Ma tunnen, et ma ei kuulu absoluutselt sinna.” Ometi leiame temagi kanalilt muu hulgas natuke koostöövideoid teiste skeenes kuulsate inimestega, näiteks Martti ja Liina, Kristina Pärtelpoja ning Brigitte Susanna Hundiga. Aga kanalil leidub ka printsiibilt ootamatult tüüpiline „Vaatan Maria Rannavälja videoid”, millel on praeguse seisuga 145 000 vaatamist võrreldes Henri tavalise keskmiselt 50 000 vaatamisega. Nii võib öelda, et enda igasugune suurema nimega seostamine müüb, kinnitab ta ju isegi, et nii koostöö- kui ka sellised reaktsioonivideod on kiireim viis oma kanali kasvatamiseks, ning naerab, et tänu Maria Rannaväljale ongi see kõik võimalik.

Henri peab oma tugevuseks ausust (nagu, muide, ka kõik ülejäänud, kellega rääkisin, aga seda ausust mõistavad nad kaunis erinevalt) ja Lõuna-Eesti lamehuumorit. Videoid vaadates torkab silma proportsionaalselt suur pereliikmete kaasamine (mis võib treenimata silmale näida esmalt kiusamisena) ja tõepoolest eluterve enesekriitika – isegi oma õe/õdede ja ülekaalulise koera Lonni üle ei tee Henri nii palju nalja kui iseenda üle. See on muidugi väga tore.

Aktiivsed vastandujad

Nii maailmavaatelt kui ka suhtlemis- ja suhtumismaneeridelt kõige kaugemaks jäid mulle SarioTV ehk Tomi-Claus Kallavus ning Istoprocent ehk Kris Kärner. Kaugeks nad jäidki, sest nagu te teate(?), on Sario vedur kaitseväes ja seetõttu kättesaamatu, ning kuigi ma Märt Koigi kaudu sain Istoprocenti meiliaadressi – telefoninumber olla hiljaaegu lekkinud, sellele ta ei vastavat, kui ekraanil on võõras number –, ei õnnestunud mul seda kasutades intervjuud ega vastustki saada. SarioTV – kelle kanalil on 48 370 tellijat (sic!), mis teeb temast ilmselt statistiliselt kõige populaarsema eestikeelse youtuber’i – on olnud neil päevil meedias tänu oma kuulsale „Vihakõnele”. Tema leivanumber on olnud varem lühifilmide loomise kõrval ka teiste youtuber’ite videote kritiseerimine ehk, nagu YouTube’i keeles öeldakse, react’imine. Suuresti sama rolli on võtnud endale praegu 25 261 tellijaga kanaliga Istoprocent koos oma noorte fännide ehk #teamistoga.

„Müümise kunst”

Jah, kas juhuslikult leitud või teadlikult kujundatud niššidega – mis võivad seisneda kas vasakliberaalsetes reaktsioonivideotes või, vastupidi, paremkonservatiivses sümboolikas ja väljaütlemistes ning vastandustes või hoopis argielu peegeldamises või pretensioonitutes naljavideotes – on eesti youtuber’id küllap õigel teel, mida näitab juba vaatamiste peadpööritav arv ning seegi, et kõigile niššidele jagub tarbijaid. Aga ka muud tähelepanu püüdmise vahendid, kas teadlikud või mitteteadlikud, kattuvad näiteks Kristel Kaljuvee, kes kaitses 2015. aastal Tartu Ülikoolis bakalaureusetöö Eesti mikrokuulsustest, akadeemiliste järeldustega. Regulaarne postitamine, isikliku informatsiooni jagamine ja doseerimine („ausus”, mida järgitakse eriti vahetult ja „edit’imata” kanaliga linkide kaudu seotud Snapchati kontol), mis staarid fännidele lähemale toob (Kaljuveel Theresa Senfti[2] kaudu „tuttava võõra” kontseptsioon), videote ja muu sisu (nt ka Instagrami piltide) tehniline kvaliteet, teiste suhtes negatiivsusest hoidumine jne. Kõik see on kirjas Kaljuvee töös, millega meie youtuber’id muidugi ei peagi otseselt kursis olema, et n-ö turuloogilist sisu toota.

Töö, mis rikkaks ei tee

Mulle üldse ei meeldi raha kohta küsida, sest mis see minu asi on, kui palju keegi teenib. Aga paistab, et loo kangelased on sellega õigupoolest harjunud, ja ehkki ma konkreetseid summasid isegi ei päri, räägitakse neistki üsna vabalt. Kuna Martti oli esimene, keda selle loo tarbeks intervjueerisin, seletas ta mulle natuke nagu lapsele (või vanaemale), kuidas see YouTube’i süsteem üldse töötab. Mille eest saab ja mille eest ei saa raha jne. Hiljem teised järgemööda kinnitasid seda ka. Kokkuvõttes võib öelda, et eesti keeles sisu tootes on vaatajaskond platvormi standardeid arvestades nii väike, et selle eest saadav tulu on marginaalne, taskuraha. Eestis ja üldse Ida-Euroopas ei tööta ka reklaamilt teenimine, sest siin on reklaami maksumus samamoodi nii madal, et tulu ei ole arvestatav. Millega aga saab teenida – ja tuntuimad tüübid ka teenivad –, on koostööprojektid. Neid pakutakse youtuber’itele üsna hästi, summad ja tooted-üritused muidugi varieeruvad. Kõik intervjueeritud kinnitavad, et võtavad vastu ainult pakkumisi, mis on neile omased, ehk tooteid, mida nad saavad orgaaniliselt enda sisusse integreerida. Märt kinnitab lausa märtkoigilikult konkreetselt: „Ma olen selles mõttes vastik ülbik, et kui keegi tahab minu videos midagi reklaamida ja pakub mulle selle eest viiskend eurot, siis see on vähe. Eriti kui see on asi, mida on väga raske minu sisuga siduda. Seda ei ole piisavalt. Mulle meeldib öelda, et ärge raisake mu aega.”

Henri aga räägib häbitundeta ja meeleolukalt sellest, kuidas ta sai seoses Tere piimaga koostööpakkumise: „Nad andsid täiesti vabad käed, et tee enda moodi. Ja paljud ei saanudki aru, et tegu on reklaamiga, kuna see sobitus formaati, kus ma olen emaga poes. Igasuguste teiste toodete üle tegime nalja ja siis korraga oli see. Aga ma ei ütle seal, et ostke nüüd – see ei tööta. Kõige parem reklaam ongi see, mis ei ole nii-öelda nagu reklaam.” Maria, kes saab eesti sisuloojatest arvatavasti kõige rohkem erinevaid pakkumisi, ütleb, et vähemalt paar korda nädalas tulevad ikka sellekohased meilid: „Mida rohkem neid tuleb, seda rohkem ma filtreerin – kui see pole asi, mida ma päriselt kasutan, mis mulle meeldib, siis ma ilmselgelt ei võta pakkumist vastu.”

Eks ta vist on, et kui video tegemisele (ettevalmistustele, filmimisele ja mont(eer)imisele) läheb kaks-kolm tundi nagu Maria puhul keskmiselt või viis tundi nagu Henri puhul keskmiselt, Martti aga ütleb näiteks, et mõne keerulisema video puhul võib minna ka 18 tundi või rohkem, siis see näeb juba päris töö moodi välja. Retoorika, millega noored kirjeldavad aga süümepiinu, kui lubatud video ei saa õigeks ajaks üles või kui pole ammu postitanud, meenutab igasugust vabatahtlikku tööd. Jah, sul ei ole allkirjastatud lepingut, sind ei lasta lahti, kui sa hilined, aga inimesed ju ootavad… Nii on meie youtuber’id pidanud kõik endaga vaeva nägema, et süümepiinadele mitte alla vanduda, ja jõudnud kokkuvõttes järeldusele, et kusagilt tuleb järeleandmisi teha, kõike ei jõua, ja parem juba toota sisu, mis on kvaliteetne, kui teha seda tihti.

Kuulsad mittekuulsused

Keegi peale Martti ei ole nõus end kuulsuseks tunnistama ja ka Martti vastab sellele küsimusele tüdinult: „Eesti mõttes on kõik kuulsad ja keegi pole kuulus! Ma olen tuntud, mind tuntakse ära, aga kui lähen Lätti, Soome, Venemaale, siis kedagi ei koti. Ma ei ole mitte keegi.” Ta lisab lauldes: „Ma pole kuulus, olen külm nagu kahe suve kuumus.”

Maria näib aga küsimusest lausa kimbatuses olevat: „Ma ei taha jätta kunagi muljet, et olen kuulsus või ebareaalne olend, pigem pürgin selle poole, et jälgijad näeksid mind täiesti tavalise inimesena. Kui ma vaatan kedagi, keda mina jälgin läbi ekraani, siis on tunne, nagu ta oleks mu sõbranna. Ja ma arvan, et see ongi uue meedia eripära.” Sellega kinnitab ta mainitud „tuttava võõra” või, nagu mulle meeldib öelda (mis on, muide, Märt Koigi parasiitfraas – nagu Martti oma on „tänasel päeval”, Maria omad „reaalselt” ja „ning et”, Henri oma „nii-öelda” –, kui te nüüd tahtsite seda teada), „kauge lähedase” hüpoteesi ja seob selle sama sujuvalt justnimelt uute meedianähtustega, nagu YouTube ju siin kõnealuses mõttes ongi.

Kõige resoluutsemalt eitab oma kuulsust Henri, kes, isegi kui ta mu pinnimise peale peaaegu tunnistab, et teda tuntakse tänaval ära, fännid toovad talle kohukesi jne, jääb endiselt eitusfaasi. Küll aga möönab ta nagu Mariagi enne, et kui tellijate numbrite peale mõtlema hakata, tekib aukartus: „Sa näed numbreid, aga sa ei kujuta seda ette. 25 000 on ju rohkem kui staadionitäis inimesi, sa ei kujuta seda oma vaimusilmas ette. Või et mitu koolitäit inimesi see oleks. Niimoodi ei tohi mõelda, siis on kellad.”

[1] Praeguseks üle 112 000 vaatamise.
[2] Senft, T. 2012. Microcelebrity and the Branded Self. – Blackwell Companion to New Media Dynamics.

***

Youtuber’ite slängisõnastik, mittetäielik

Content ehk sisu ongi siin uurimisobjektiks. Youtuber’id on „sisuloojad” – termin tuleneb sellest, et vastand ehk vorm või platvorm (YouTube) on ette antud.

Channel ehk kanal toimib põhimõtteliselt kasutaja(te) kodulehena videote postitamiseks.

Subscriber ehk tellija on see YouTube’i kasutaja, kes on vajutanud konkreetsel kanalil vastavat nuppu, ja selle vajutamise tagajärjel teavitab YouTube teda uutest videotest, mis kanalile laaditakse.

*

Main video ehk põhivideo on youtuber’ite släng sisu kohta, mis on valdavalt mõnel konkreetsel teemal, tegemist on ka sit-down-videoga ehk säärasega, kus youtuber istub maha ja räägib otse kaamerasse.

Vlog ehk video blog tähendab originaalis blogi, mis koosneb kirjutatud teksti asemel videotest, enam kasutatakse vlogi aga lühikese (enamasti liikuva) video tähenduses, kus youtuber näitab oma elu, seega vastand main video’le.

Collab ehk collaboration on koostööprojekt, tavaliselt praktiseeritakse seda meil poppide youtuber’ite vahel ja enamasti panevad kõik collab’ijad toimunust oma kanalile enda versiooni. Kui üksikud hundid välja arvata, on meie YouTube’i maastikul kõik popimad sisuloojad omavahel collab’inud.

Reaction-video on selline, kus youtuber’id aktiivselt reageerivad. Näiteks teistele videotele.

Haul on võib-olla kõige kummalisem nähtus, nimelt video, kus inimesed käivad poes, ostavad asju ja teevad ostudest seejärel video vahendusel ülevaate.

*

Prank ehk tüng on miski, mis on meile kõigile vast tuttav lapsepõlvest, aga mida harrastavad ka mõned täiskasvanud youtuber’id. Näiteks helistavad kellelegi ja ajavad mingit jama.

Challenge’i ehk väljakutse puhul võtab youtuber pigem suurejoonelise eesmärgi, mis tal peaaegu alati ka õnnestub – ja muidugi postitab ta sellest ka video. Nt challenge „24 tundi metsas”.

Röst ehk roast on selline nähtus, kus kedagi kas humoorikalt või vähem humoorikalt arvustatakse. Näiteks üks youtuber teise content’i. Või mõni youtuber oma ema. Või vastupidi.

Cringe on kas nimisõna või omadussõna funktsioonis osutus, mille tähendus on tegelikult konkreetselt „piinlik”. Näiteks vaatavad youtuber’id oma ammuseid videoid ja siis neil on piinlik ning oma näoilmeid ja hüüatusi nad siis filmivadki.

***

Marta Pulk. Foto: erakogu

Lõiked teadvuse vabas voolus

Marta Pulk

Filmikunstis on montaaž dramaturgia ja rütmistamise sulam. Youtuber’ite käsitluses muutub montaaž ennekõike kompresseerimisvahendiks, reastamiseks. Sellisel kujul püstitab montaaž neis videotes kõrvaltvaatajale kummalise küsimuse: kui eesmärgiks on tihendada ja kontsentreerida ehk eraldada oluline ebaolulisest, siis kuidas teada, kust jookseb piir, kui aineseks on enamasti praktiliselt enesetsensuurita teadvuse vaba vool? Vlogimaailmas torkab silma metsik kontrast tehniliste vahendite külluse ja kriitilise mõtlemise ambitsiooni puudumise vahel, millest võib järeldada, et tegevus kannab ennekõike sotsiaalset-teraapilist motiivi.

Levinuim vormivõte enese väljendamisel on jump cut – lõige kahe sarnase kaadri vahel, mis ei püüagi end varjata ning korvab enamasti võimetust eesti keeles terviklikku lauset moodustada. Sage tehnika on ka filmiajaloost tuntud montage, mis sisaldab tihti subjektiivseid kaadreid ja on ennekõike ette nähtud selleks, et illustreerida aja möödumist. Näiteks tegevuste jada „käisin poes, sõitsin koju, käisin vannis, sõin maisihelbeid” tähendab kaadrit kassiirist, autoroolist, kraanist voolavast veest ja piimas hulpivast lusikast ning oluline sõnum saab vaatajale märkidega kohale viidud. Lisanduvad ka pisted, humoorikad ühekaadrilised vinjetid, mida kasutatakse pikkade tekstide vahel – siin võib täheldada ka püüdu kogu teose tervikut rütmiliselt dramatiseerida. Veel on – miskipärast eriti Eestis – kasutusel pildikordused, aeglustused ja suumid, tihti kõik ühekorraga. Nende eesmärk on rõhutada olukorra piinlikkust kõneleja jaoks. Kui keegi esinejaist ütleb kogemata midagi rumalat, peatub aeg – ekraanile ilmub tema näo suurendatud kujutis selle eksimuse hetkest, mis sunnib subjekti oma kohmetust vaataja terava tähelepanu all uuesti läbi elama. Sõltuvalt kontekstist võib võtte kujul olla tegemist kas eluterve enda üle naermise oskuse või kaaslase alandamisega. Ehk on selline valehäbita vigade rõhutamine ka märgiline nähtus põlvkonnale, kelle jaoks on loomulik, et nende võidud ega kaotused tänu internetile nagunii kunagi unustuse hõlma ei vaju. Üks määrav tegur on ka videote kestus, mis peab YouTube’is kuvatavalt reklaamilt postitaja sissetuleku suurendamiseks olema pikem kui kümme minutit. See piirang dikteerib suure osa sisuloomest ja lõdvendab ilmselt märgatavalt jutustatavate lugude kude. Mingil kummalisel moel on taas käes jutuvestjate ajajärk. Vähem märkimisväärne ei ole muusika kasutamine, mida kohtab kõike ühetaoliseks muutmas enamasti järgmistes kontekstides. 1. Lõbus ja energiline muusikapangast pärit trillerdus vlogija teksti taustal, ennekõike eesmärgiga kerget meeleolu hoida. 2. Sentimentaalne muusikapangast pärit trillerdus, et ilmestada emotsionaalset kollaaži tegelasele tähenduslikust sündmusest (vt ka reisivideod). Sellisena emotsiooni ühtlustamiseks kasutatuna muutub muusika kui ketšupiks, mille funktsioon on anda kõigile toitudele sama maitse. See on tänuväärne, kui söögiks on kuivanud makaronid. Samas on huvitav postitajate valmidus omaenese mõttekäikudesse nii vähest usku omada ja samal ajal neid ometi maailmaga jagada.

Marta Pulk (snd 1988) on filmirežissöör, kes vaatas draakoni kurku ja kellele YouTube soovitab seetõttu nüüdseks eksklusiivselt selliseid videoid nagu „Heleka solvukacam”, „Martti imelised kukkumised + väike üllatus” ning „Ex-peikaga köögis!!!”.