Müüdis Z-generatsioonist on peategelasteks meemid, Instagram, supertarbimine ja tööpõlgus. Kuigi 21. sajandi stereotüübid on kirjutatud just sellele põlvkonnale otsaette, elab Z-maailma reeglite järgi suurem osa inimkonnast.

Tervist, siin uhke Z-generatsiooni esindaja! Vist. Z-generatsiooni definitsioonis valitseb segadus. Mõni leiab, et esimene Z-beebi sündis aastal 2000 ja viimane neli aastat tagasi. Teised on määratluses liberaalsemad ja lubavad ka 90ndate keskel ilmavalgust näinutel endale sellise toreda sildi külge riputada. Nii meedia, netikommentaatorid, vanaemad-vanaisad kui ka häiritud õpetajad tõttavad hurjutama – Z-generatsioon, see on see rööprähklejate ja hüperaktiivikute seltskond, kes on muudkui ninapidi iPadis, snap’ivad ja gram’ivad. Üldistustes on kindlasti midagi tõest, sest kui kolime muudkui maalt linna ja linnast internetti, siis muutuvad ka lapsed. Meie ei mänginud enam käbide ja kividega, vaid möllasime Mängukoopas ja Club Penguinis. Info virvarr, mis võib tekitada uues digiinimeses nutistressi, on meie jaoks igapäevane, tuttavlik ja turvaline. Siin võib olla rahus anonüümne, varjuda avataride taha ja demonstreerida sama rahulikult sotsiaalekshibitsionistlikke kalduvusi. Ometi on tõetera kõrval terve hulk arusaamu, mis on pookinud end külge just sellele põlvkonnale, aga Z-maailmas ei ela ainult väiksed „tsetid”, vaid ka kogu ülejäänud inimkond. Põlvkonna kvalitatiivse sarnasuse idee põhineb üldistusel. Z-generatsioon – nagu ka nn Millennial’ite ja beebibuumerite põlvkond – on müüt, ei midagi rohkemat ega vähemat.

Süda lööb rütmist välja

Müüdistaatus ei tähenda, et tegu oleks väljamõeldise või alatu valega.[1] Müüti* saab käsitleda mythos’e ülekantud tähendusena – ratsionaalselt põhjendamata petliku kujutelmana (siin ja edaspidi tärniga). Siin tekstis käsitletav müüt on aga kollektiivse alateadvuse väljendus, mis materialiseerub lugudes, kõnes ja jutus, see on küll piiritlematu, kuid reaalselt eksisteeriv. Z-generatsiooni müüt kõnetab inimesi, annab mingile nähtusele päris oma hinge, tahte ja iseloomu. Nii kujuneb abstraktsest sotsiaalteaduslikust terminist tegelane, kes arvab ja mõtleb, kellele meeldivad ühed asjad ja kes vihkab teisi. Müüt aitab seletada seda, mis muidu näib ebaloomulik – et leidub teatud hulk noori, kelle teatud arusaamad erinevad teatud hulga inimeste teatud arusaamadest. Seda, et eri põlvkonnad võivadki mõista erinevalt, milline on ideaalne töökeskkond, milline kõnepruuk on viisakas ja millised valdkonnad on ühiskonnale väärtuslikud, on müüdi abiga lihtne seletada.

Tegelikult lööb Z-generatsiooni süda rütmist välja. Me ei tõmba kõik ühel ajal hinge ja meie mõtted ei pruugi alati harmoneeruda. Filosoof Philip Pettit[2] rääkis institutsionaalsetest inimestest ja grupivaimust, sellest, et a1 + a2 + … + an on midagi rohkemat kui kõikide a-de summa, et see on tundmatu X. Z-generatsioon ei ole teaduslikus käsitluses tundmatu X, ta on just nimelt üksikinimeste summa, mis on lihtsalt piiritletav kohe, kui suudame jõuda kokkuleppele aastaarvudes. Selles põlvkonnas on sotsiaalse õiguse sõdalasi[3], on umbkeelseid ja -meelseid videomängureid ja lebotajaid ning on palju vahepealseid. Z-generatsiooni sildi on peale kleepinud keegi väline (pseudo)teadlane, kes katalogiseerib ja koostab taksonoomiat. See määratlus ei ütle midagi selle kohta, kes on iga üksik Z-põlvkondlane. Tegu on müüdiga, mille loojad ise usuvad selle reaalsusesse, taastoodavad müüdiõhkkonda ja kannavad müüdilisi ideid.

Kui kolime muudkui maalt linna ja linnast internetti, siis muutuvad ka lapsed.

Kõigusoojane generatsioon

Mis on andnud aluse sellise põneva müüdi kokkuklopsimiseks? Loo peategelased on needsamad aastatel 1995–2012 (või natuke varem või hiljem) sündinud noored. Ometi on autor, kes loob tegelastele narratiivi, suuresti keegi teine, kel isiklikku suhet tegelastega pole, kellele meeldivad numbrid ja kõlavad nimed. „Z” viitab sellele, et oleme järjekorras viimased ja hapupiimased – Z-generatsioon ehk degeneratsioon. Müüt räägib demoniseerimisest ja vastandumisest, sellest, kuidas noorus on hukas ja vanadus veel kusagil koledamas kohas. Müüdi taga olev sotsiaalne grupp ei jaga ühist hukkamõistu, me olemegi kamp karvaseid ja sulelisi, kes juhtumisi sündisid üsna samal ajal. Meid ühendab keskkond, milles üles kasva(si)me, ning see, et maailm muutub, on paratamatu. Oletame, et eksperiment on tõestanud, et mida noorem inimene, seda suurem on tema päevane arvutikasutamise aeg – mitte noorus ise ei põhjusta nutiihalust, vaid 21. sajand kogu oma hiilguses ja viletsuses on tekitanud lastes infonälja ja toitnud samas sõltuvust.

Grupisisene määratlus ja generatsiooni ühise vaimsuse otsimine on igati teretulnud, aga nüüd tuleks võtta kategooriate loomise aluseks analüüs ja refleksioon, mitte stereotüübid ja müüdilooja üksikud kokkupuuted UYOdega (unknown young object). Miks mitte uurida, kuidas ma defineerin end mingi vanusegrupi liikmena. Z-generatsiooni esindajana julgen iseloomustada oma eakaaslasi elujõuliste ja kohanemisvõimelistena, me oleme kõigusoojased, kelle paindlikkust võib tõlgendada nii kahepalgelisuse kui ka hea õppimisvõimena. Vältides enda seatud stereotüüpimise-üldistamise lõksu langemist, peab määratlus jääma üldsõnaliseks. On paratamatu, et Z-generatsiooni globaalne seltskond ei mahu ühte ruumi ega isegi ühte chatroom’i ja seega ei saa selgeks vaielda, millise kirjelduse, definitsiooni või iseloomustusega üksmeelselt nõus oleme. Tuleb üksnes nentida, et sellise sisemise selguse kontseptsioon on teoorias hoomatav ja ehk väiksemas mahus, sõprusringis, klassikollektiivis või ülikoolikursuse lõikes, reaalselt teostatav.

Z-generatsioonis on sotsiaalse õiguse sõdalasi, on umbkeelseid ja -meelseid videomängureid ja lebotajaid ning on palju vahepealseid.

Enn Kasaku järgi on müüdid isikulised ja nende sisu tõetingimused määravad inimene ning tema antavad hinnangud. Selline on Z-generatsiooni müüt, see elab oma elu, paneb „hea” ja „halva” surmani võitlema (enamasti anonüümses kommentaariumis) ja kujundab sellisena nii põlvkonda kui ka Z-noorte kasvukeskkonda. Selle üle, kuidas mõjub müüt selles möllavatele kangelastele ja pahalastele endale, võib üksnes spekuleerida, sest enesetunnetuse muutus ja sisemine dünaamika on varjatud. Arvan, et on liiga kõrgelennuline väita, et müüdiloome sotsiaalne vastukaja või kohanemismehhanism on tarvilik muutuvas maailmas hakkamasaamiseks, kuid tuleb tunnistada, et Z-generatsiooni müüt elavdab masse ja pakub seltskonnas jutuainet.

Mida siis selle viimase põlvkonna rahvaga peale hakata ja mida me ise saaksime teha? Esmalt tuleb ümber lükata Z-generatsiooni müüdid* – valed ja väärarusaamad. Selle põlvkonna liikmete hulk ei ühti üks ühele netisõltlaste grupiga. Z-noored ei ole alati kust-tuul-sealt-meel-mõttelaadiga. Me pole ei rahulolematud tööpõlgurid ega näljased supertarbijad. Just nagu on Z-generatsioonis neid, kes peavad kõigile sotsiaalmeedias ütlema, et „tunnevad end põnevil”, või jagama meeme ja lemmik-youtuber’ite videoid, on ka keskealisi, kes postitavad pilte kepikõnniretkedest ja jagavad lemmikretsepte. On keskealisi logelejaid ja on lapslaiskureid. Kumbki nähtus ei ole iseeneses hukkamõistu väärt ja see, kas tegu on X-, Y- või Z-põlvkonna esindajaga, ei tohiks ennatlikult tema tegudele pitserit panna. Ühel on õppida teiselt ja teisel esimeselt, mõlemad peavad hoolikalt oma tegusid aeg-ajalt revideerima. Ja isegi kui Z-noor vahib koolitunnis tühja pilguga õpetajat ning on mõtteis hoopis ühel kaugel müütilisel maal ja südames kusagil mujal, ei tähenda see, et mõistus poleks peas ja süda õiges kohas.

[1] Siin ja edaspidi toetun müüdikäsitluses Peeter Espaki, Loone Otsa (2015. aastal ilmunud „Müüt ja kirjandus”) ning Enn Kasaku („Müüdist” 1999. aasta Akadeemias) kirjutistele.
[2] Pettit, P. 2010. Groups with minds of their own. – Social Epistemology: Essential Readings.
[3] Tabavalt ingliskeelses kirjanduses ja meedias SJWd ehk social justice warrior’id.

Helo Liis Soodla (snd 1997) õpib Tartu Ülikoolis filosoofiat ja natuke psühholoogiat. Mõtleb sellest, mida loeb, ja kirjutab sellest, mida mõtleb. Tõlgib tekste nii eesti keelest inglise keelde kui ka tavakeelest filosoofilise maailmamõistmise raamistikku. Ja vastupidi ka.