Kes pole kunagi olnud tehasetööline või näiteks rongitehniku tütar, pole ehk varem Keskturgu ümbritsevast kandist mõelnud kui täisväärtuslikust Tallinna linnaosast. Kui sinna siiski elama sattuda, võib eelarvamuste kiuse avastada kireva elulooga koha.

Keldrimäe. Foto: Dmitry G (Wikimedia Commons)

„Kus sa siis nüüd kolisid?” küsib üks tuttav teiselt.
„Keldrimäele.”
Esimene vaikib nõutult.
„Sinna Keskturu juurde, need üheksakorrulised noh,” tulevad abistavad vihjed.
„Ahah, selge. Mitmes korrus?”
„Seitsmes.”
„…”
„Jah, lift on olemas.”
„Seegi hea, hoia siis pahade mõtetega inimeste eest.”
Vestlus siinkohal katkeb.

Risti-rästi küsimused, aga Keldrimäe olemusele nad lähemale ei vii. Mis siis viiks?

Keldrimäe asulat teatakse juba varasemast ajast Pleekmäe nime all, praegune nimi omistati talle 30ndate lõpus seal asunud suure betoonkeldri järgi. Seitsmekümnendatel võisid arhitektide poolt modernistliku vabaplaneeringu tähise all väga läbi planeerimata ja vägivaldselt püstitatud paneelmajad „keldri” ja “mäe” olemust linlaste teadvuses teiste „-mägede“ seltsis ka visuaalselt kinnitada.

Rajoonile nime andev Keldrimäe tänav on ise kolinud oma algsest asukohast praeguselt Vana-Keldrimäe tänavalt teise, ühendades nüüd kunagise Iisraeli tänava kvartali ühe peamise liiklusmääraja, Juhkentali tänavaga. Kvartali teised iseloomustajad on Keskturg, lähedal asuv bussijaam, lõunaosa piirav Liivalaia tänav ja Jumalaema Sündimise Kaasani kirik, mis on ühtlasi Tallinna vanim puidust sakraalehitis (1721), Kalevi staadion ja kuskil kuklas terendav Tõnismäelt eemale toimetatud Pronkssõdur Siselinna kalmistul. Üheksakorruselised majad on pinnamoodi surutud kummaliste „lehvikutena“. Piirkond ei ole selline, mida esimese hooga seostaks iseloomustajatega miljööväärtuslik ja elamisväärne, aga selles peitub valusat võlu, mida linnaliinidel või autos temast mööda sõites ei märka.

Keskturg 1949. aastal. Foto: teadmata (Tallinna Linnaarhiiv)

Enne Nõukogude aja vägivaldseid ümberkorraldusi asustasid Tallinna toonase eeslinna puitmaju töölispered ja sekka tüki jõukamaid tehaseomanikke. Piirkonna ilmet defineerivate korrusmajade tänase kontingendi moodustavad seoses Dvigateli vagunitehase liidulise tähtsuse kasvuga siia tööjõuks toodud muulased, sovetiajal lisandunud inimesed ja nende järeltulijad, 90ndatest senisest enam eestlased ja nüüd viimasemal ajal Balti jaamast uue turuhoone tarvis puhta platsi loomiseks Keskturu kanti ümber tõstetud kodutud. Nemad tekitavad trammipeatuse juures igahommikusi hädaabiväljakutseid ja panevad noored emad hirmunult kaari tegema. Kuna Tartu maantee poolne äär on võrdlemisi esinduslikult kõrghoonestusega täidetud, ja sama saab väita ka Mardi tänava uute korterelamute kohta, siis liigub Keldrimäel üha enam just neid noori, pisut hirmunud emasid.

Keldrimäe võlu väljendub huvitavas pinnamoes (Keldrimäe asub kunagi sealt läbi voolanud Härjapea jõe kallastel ja jõesäng on linnaruumis siiani näha), ajalootraagikas (paneelmajad ja rajooni ebaplaneering tekitavad nõutust, aga samas pakuvad erialainimestele väljakutset), Keskturu igapäevases aktiivses rütmis ning tsentraalses ja samas nii perifeerse emotsiooniga asukohas. Paneelmajade tippudest avanevad vaated on võimsad ning ühe kohaliku sõnul olevat enne City tekkimist seitse erinevat kirikutorni kõrgema korruse elanikule näha olnud. Keldrimäe erinevatest geograafilistest punktidest tajub vaatleja pisut pikema seisuhetke korral väga erinevaid kihte ja kohal on ajalooliselt tugev laeng. Selleks tuleb Keldrimäel rahulikult ringi jalutada ja hektilises linnamelus aeg maha võtta.

„Miks, jumala eest, sellises mittekohas elada?“ küsib esimene vestluspartner lõpetuseks.
„Lähme uurime välja.“

Vestluse lõpp.